Ei saa salata, olen endaga suhteliselt rahul. Lõpetasin nimelt nädalavahetusel oma esimese rootsikeelse raamatu. See polnud küll "Lohetätoveeringuga tüdruk" ega mõni muu säärane uhke teos (mida on eesti keeleski väljakutse lugeda), aga täitsa raamatu välimusega ja üle 100 leheküljega raamat siiski, mitte ainult piltidest koosnev lastekas. Lugu rääkis 6-aastasest Jonasest, kes leidis endale sõbra Susanne ja nuttis pidevalt, kui Susanne kellegi teisega mängis või kui isa teda narris, et tal pruut on. Sihuke emopoiss ühesõnaga. Aga mis sisust ikka, mulle pigem meeldis, et ma suutsin seda täitsa lugeda. Muidugi pidin päris paljusid sõnu eraldi ära tõlkima, aga milleks siis sõnaraamatud on, onju. Juba vaatasin valmis, et linnaraamatukogus (kus rootsikeelsete raamatute riiul asub soome- ja taanikeelsetega võrreldes ülimalt loogilises kohas) on veel mõned rootsikeelsed lastekad olemas, võiks ka nendega rammu katsuda. Sellega muide meenub, et kunagi vene keele