Laura Taylor Namey "A British girl's guide to hurricanes and heartbreak"


Raamatu tegevus toimub samas maailmas raamatuga "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow", kusagil kolm aastat hiljem.

"A Cuban girl's..." ühe peategelase noorem õde Flora on siin peategelaseks. Ta elab muidu Londoni lähedal, aga kuna tal on mitmesuguseid probleeme ja vastuseta küsimusi, otsustab ta ühel hetkel lambist Miamisse minna. Mugav on minna, sest seal elab Flora venna elukaaslase perekond.

Ega siin midagi üllatavat juhtu. Lugu on teekond probleemist (mida oma eluga peale hakata) lahenduseni, mõningate keerdkäikudega. Natuke läks võltssuhte värki avastama, samas tegi ise selle üle nalja. Võltssuhe on vist minu kõige vähem lemmik trope. (Mis on trope eesti keeles? Troop tähendab ju midagi muud.)

Võltssuhte üks osapool (raamatu kaanel see fotoaparaadiga poiss) ei muutunud mulle tegelasena kuidagi usutavaks, seetõttu eriti ei huvitanud, mida ta tegi.


Peategelasel on potentsiaali ärritavalt mõjuda, ehk on tema draama ja virin mõnegi jaoks tüütu. Samas see ei mõjunud ebarealistlikult. (Kasvõi see olukord, et ma jumala eest mingile inimesele mingit asja ei ütle, aga samas eeldan, et ta seda teab.)

Selle autori kirjutamisstiil päris diagonaalis lugemist ei võimalda. Mitte eriti keerulise sisu kohta üsna kujundlik ja poeetiline stiil kohati ootamatute lausetega. Loed ära, saad sõnadest aru ja mõtled et oota mida? Teist korda lugedes saad aru mida. Kui keegi selle raamatu eesti keelde tõlgiks, oleks huvitav lugeda, mis lahendused mingites kohtades leitud on. Selleks peaks hea tõlge olema muidugi.

Kuna autor ise on Ameerika kuubalane (nagu mitmed tema tegelasedki), tuleb tema jaoks ingliskeelse jutu sisse hispaaniakeelsete sõnade ja väljendite lisamine täitsa loomulikult. Minusugusele, kelle vähene hispaania keele sõnavara pärineb seebikatest, see täitsa sobis, oli piisavalt lihtne. Nunca ja asesino küll kasutusele ei tulnud, küll aga mija, recuerdo, tía jm.

Ewald Arenz "Armastus halbadel aegadel"


Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu.

Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar. 

Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?).



See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne või sellest, mis tundub keeruline? (Kui mõnus on ajada säärast keerutavat joga!)

Tekst panustab päris palju vaimukatele dialoogidele, peamiselt Clara ja Eliase vahel, aga ka Clara ja tema venna vahel. Natuke nagu Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Pani muhelema küll. Muhelemine on vist parimaid lugemisaegseid tegevusi.

Meeldis ka looduse kirjeldamine. Polnud mingeid pikki kirjeldusi, lihtsalt mõnede lausete kaudu said aru, kuidas loodus raamatu tegevuse jooksul varakevadest suvesse liikus.

Nii tüütu, et ei saa enam teha midagi romantilist, sest siis tekib alati tunne, nagu matkiks filme ja fotosid.

Minu lemmiktegelane oli Clara vend Jan. Tegelikult tema kohta üleliia palju teada ei saanud. Ainult seda, mis kõige olulisem. Mulle meeldis tema suhe Claraga.

Kuivõrd naispeategelane on mehest mõnevõrra vanem, ei tule vist üllatusena, et raamatu teemade hulka kuuluvad ka vananemine ja hirm. Teisalt on kõigi asjade tõenäosus igas vanuses inimeste jaoks ju 50-50 - kas juhtub või ei juhtu. Seoses juhtumistega läks raamatu lõpuosa mõnevõrra seebikaks. Aga ei saa väita, et kaasa ei elanud. 

Ma ei taha iga päev, mil ma sind ei näe, elada hirmus, et ma jään liiga vanaks sinu armastuse jaoks. 

Kaanekujunduse kaunid vihmapiiskadega tulbid mainiti ka raamatu lõpus korra ära. Mulle meeldib sihuke asi. Palju rohkem kui see, kui sisus on hall kass ja kaanel lambist oranž kass.

Ewald Arenzilt ilmus 2023. aastal eesti keeles "Suur suvi", mis meeldis mulle väga. Näe kui huvitav. Raamatust "Suur suvi" kirjutades olen välja toonud, et tank on raske sõna. Siis kui ta satub mõnda nimetavast erinevasse käändesse. Ka "Armastus halbadel aegadel" tegi ühe koha peal juttu tangist (ja mitte tankist). 

Ruth Kvarnström-Jones "Halleholm : Lovisas val"


Halleholm on (väljamõeldud) linn Stockholmi saarestikus. Sama nime kannab linnas aastakümneid elanud suguvõsa. Niuke vana ja uhke, kus on oma matriarh ja oma sohilaps ja. Lovisa, kelle valikule viitab raamatu pealkiri, põlvneb ka Halleholmidest ja tuleb linna, sest vanaema on talle seal maja pärandanud. Kuna majas asus aastakümneid tema vanaisa pagarikoda, otsustab pagarist Lovisa ise ka seal pagariäri pidama hakata. Kõik pole muidugi ainult lihtne ja kaunis, sest suguvõsa eri liinid ei saa omavahel just hästi läbi.

Den här matsalen var precis som släkten: högdragen och föråldrad. / Söögituba oli täpselt nagu suguvõsa: ära tõusnud ja ajale jalgu jäänud. 

Esimene kolmandik raamatust oli Lovisa vanaema Amelia kohta: räägiti, mis juhtus 1920ndatest 1940ndateni ja kujundas Halleholmide-Lindegrenide (Lovisa perekond) suhted keeruliseks/halvaks. Täitsa huvitav lugu oli, tegevus kogu aeg liikus. Kui 2010. aastasse Lovisa juurde jõuti, muutus tempo selgelt aeglasemaks. Ehk kohati ka liiga aeglaseks.

Aga jah, tegevus oli 2010. aasta kevadel-suvel. Paar korda mainiti ära, et Stockholmis toimusid kroonprintsessi pulmad. Mäletan, vaatasin. Samal suvel toimunud jalgpalli MM leidis ka korra märkimist. Seda ka vaatasin. Hispaania võitis.


Tegelaste hulgas torkas silma, et Lovisa põhivastane (kas suisa vaenlane?) Reuben oli niuke karikatuurselt halb kohe. Üksik nõrk koht tal siiski oli ja põhimõtteliselt oli ka arusaadav, kust tema viha võis tulnud olla. 

Kes üldse silma ei torganud, oli Lovisa ema Birgitta. Korduvalt mõtlesin, miks sellist tegelast üldse vaja oli, kui tal midagi teha polnud. Kohatäiteks.

1920ndate tegevuses vilksatas ka ajalooline isik Estrid Ericson - Rootsi disainilegend ja disainipoe Svenskt Tenn asutaja. Praegu saad ka osta tema kujundatud mingi 200 eurose küünlajala näiteks. Või 3500-eurone peegel, ei?

Minu jaoks ehk kummalisim asi puudutas armuliini. Enesestmõista tuli hiljuti mehega lahku läinud Lovisa jaoks mingi uus mees mängu tuua. Selleks meheks sai minu üllatuseks üks inimene Halleholmide suguvõsast! Axel, kes oli Lovisa 3. põlve nõbu. 3. põlve nõbudel on ühised vanavanavanemad. Ses mõttes aus värk, et tavaliselt inimesed nii kaugeid sugulasi enam ei tunne (ega mõtle neist seega kui sugulastest). Aga. Siin nad tundsid ju! Eluaeg olid teadnud üksteise olemasolust. Ja nad teadsid täpselt, kuidas nad üksteisele sugulased on. Geenid geenideks, aga kas tõesti vaataks sellise pilguga mingit inimest, kelle kohta tead, et ta mingitpidi sinu sugulane on. Mulle pole loogiline. Aga kõigi raamatutegelaste jaoks oli. Ükski tegelane ei reageerinud Lovisa ja Axeli kohta kuuldes lausega Aga nad on ju sugulased.

Våren är för vuxna det julen är för barn, konstaterade Lovisa: ett löfte om kommande glädje. / Kevad on täiskasvanutele see, mis jõulud lastele, konstateeris Lovisa: lubadus saabuvast rõõmust.

Kuna tegemist on Rootsis elava briti autoriga, on raamat kirjutatud inglise keeles ja tõlgitud rootsi keelde, aga inglise keeles polegi teda võimalik kusagil lugeda. Küll on võimalik eesti keeles lugeda Ruth Kvarnström-Jonesi teist raamatut "Grand Hoteli fenomenaalsed naised" - ajalooline romaan tegusate naistega. Rootsis suur hitt.

Maija Kajanto "Safranisügis"


Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore. 

Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja. 

See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha. 

Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan. 

Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, kui kohalikud vanamehed kokku saavad ja (jutuga) maailma parandama hakkavad. Kukepoeg (inimese kohta) on sõna, mida tihti ei kuule. 

Mis keelde veel puutub, siis selle raamatu originaalpealkiri on "Sahramisyksy". Siiamaani naeran, et sügis on soome keeles syksy. On ju naljakas sõna. 

Söögitegemise huvilistele pakub raamat jätkuvalt retsepte - iga peatüki alguses üks. 


1. osa "Kaneelirullisuvi"
2. osa "Datlitalv"

Sofia Fritzson "Där drömmar möts"


Klassikaline armulugu, lihtne lugeda. "Kus unistused kohtvuvad" niisiis. Peategelane Cornelia läheb ajutiselt suurest linnast väiksesse Ängsmarki, et abistada käeluu murdnud ema. Ängsmark on Cornelia koduküla, kust ta neli aastat tagasi peale pikaaegse elukaaslasega lahkuminekut ära läks.

See mees, kellega lahku mindi, Lukas, on muidugi üks hea ja tubli mees. Ehitas maja näiteks, aga see vajab nüüd sisustamist. Algselt Cornelia emale mõeldud sisustustöö saab loomulikult hoopis Corneliale. Ja üldse on see maja Lukase ja Cornelia armastuse sümbol. (Kas tuleb natuke okse kurku?)


Mõnigi tegelane tundus mittevajalik. Mõtlesin, kas autor lõi mingeid tegelasi nö igaks juhuks, et saaks sarja järgmistes osades neist lähemalt kirjutada. Sest "Där drömmar möts" on Ängsmarki sarja 1. osa. Sel aastal ilmus juba 10. osa. Tulevad nagu saelauad sealtsamusestki. Ja ühendavaks lüliks on tegevuskoht Ängsmark mitte peategelased.

Mulle kuidagi nende hiljuti loetud naistekate lõpud üldse ei meeldi. Muidu loed ja on nagu tore ka ja siis lõpp on mingi... mitte otsene ila alati, aga sihuke liiga konkreetne stseen nagu. Keegi teeb mingi žesti või midagi. Filmis võib seda teha, aga raamatus mõjub naljakalt. Nojah, mõjubki liiga filmilikult.

Kõige huvitavam asi oli siin tegelikult mitmesuguste taime- ja lillesortide nimetamine. Sest tegevuskohtade hulgas võis kohata aedu. Näiteks smörblomma. Otsetõlkes võilill, aga tähendab hoopis tulikat. Meie mõttes võilill on maskros, mis tähendab umbes vihmaussi roosi või midagi. Påsklilja (lihavõtteliilia) on nartsiss.


Sarah Winman "Kui jumal oli jänes"


Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes". 

Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline.

Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed.


Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb.

Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nimeliselt kellestki rääkima ja mul ei tulnud üldse ette, et sellise nimega tegelast varem mainitud oleks. (Tegelikult oli muidugi.)

Olenevalt sünniaastast on inimestel ilmselt erinev hulk ja variatsioon suuri ajaloosündmusi, mida nad läbi on elanud, kasvõi kõrvaltvaatajana. Siin tuleb ka üks ajaloosündmus teemaks. Kirjeldatakse palju sellist, mida selle sündmusega seoses juba varem kuulnud oled, aga ega ta mõju avaldamata jäta. Eriti eelvarjutus - saad lugedes juba ette aru, et see tuleb (sest tead, mis aasta on ja mis koht).

Seoses selle sündmusega tegi autor ka ühe veidi seebikaliku lükke, mis mulle esialgu ei meeldinud, aga parandas "vea" sellega, kuidas lugu edasi arendas. 

Kui ütlesin, et oli üldiselt vaimukas, siis ka ses mõttes, et siin oli mitmeid häid lihtsaid ja tabavaid ütlusi. Ega mul ühtki meeles pole. Midagi oli vist sellega, et tahame, et meid üles leitaks.

Jenny Fagerlund "Mitt hemliga liv"

 


Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade. 

Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)

See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.

Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud). 


Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.

Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt. 

Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:

  • kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
  • kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
  • miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
  • kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
  • kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.

Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.

Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.


Tellimine: Postitused (Atom)