Käivadki kiltidega, osa 2

Jätk osale 1, ilmselgelt.

Raamatupoed

Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. (Nagu ka Tartu muide.) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha.

Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks.

Näiteks selline.

Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon Women's studies. Igas jumala ühes.

Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.)

Harry Potter

Mitte et Edinburghis enne vähe turiste oleks olnud, aga peale seda, kui J.K.Rowling seal oma raamatuid kirjutas, on linn veel kümme korda kuulsam. Toimuvad Potteri tuurid, nännipoodidest saad võlukepikese osta, The Elephant House, kus Rowling kirjutas, on kogu aeg rahvast täis jne.

Victoria Street. Paljud arvavad, et Diagon Alley prototüüp, aga
midagi seda tegelikult ei tõesta.

Kindlused-lossid

Linnast välja sõites näeks muidugi veel uhkemaid. Pagan et see Balmorali loss ka nii kaugel Edinburghist on. Aga linna sees on ka üht-teist. Keskaegne Edinburghi kindlus- kaunilt mäe otsas ja koosneb nii paljudest majadest, et on rohkem nagu küla.

Üks väljak külast. Külarahvast oli reedesel päeval päris palju.

Kindluse juurest vanalinna peatänava teise otsa minnes jõuab kuninganna Šotimaa residentsi Palace of Holyroodhouse'ini. Minu sisemine rojalist hõiskas, kui palees mööda erinevaid tube jalutades audio guide järjepanu rääkis, kuidas see tuba oli kuninganna Victoria magamistuba ja siin selle koha peal oli prints Alberti dušinurk ja siin on see saal, kus kuninganna vajadusel peaministri või muu tähtsa külalisega teed joob.

Kuninganna tagasihoidlik Šotimaa palee. Ma saan aru, et ta
veedab siin ühes aastas suisa terve nädala.

Vaade sisehoovile.

Ja vaade aeda.

Sattusin paleesse päeval, kui seal avati väljapanek Harry ja Meghani pulmarõivastest. Pilti muidugi siseruumides teha ei tohtinud, aga vähemalt ma olen nüüd ühte päris tõelist tiaarat näinud. Sätendas nagu põrguline. Kleit oli ka ok.

Palee küljes on 12.sajandil asutatud Holyroodi kloostri varemed.

Holyrood, ma lugesin, tähendab püha risti.

Veel üks linna uhkeid maju on Balmorali hotell, pidajaks Rocco Forte Hotels.

Torniga maja vasakul on Balmoral.
Väiksed kolmnurgad esiplaanil on raudteejaam.

Balmorali majal ilutsevat logo nähes mõtlesin,
et Roger Federeril on seal peakorter vms.
(Vasakul Rocco Forte, paremal Roger Federeri logo.)

Torupillimees (ja -naine)

Turistid tahavad ikka ehedat asja näha-kuulda. Ehk seetõttu oli iga päev, kui mina nägin, Royal Mile'il (ehk vanalinna peatänaval) vähemalt üks torupillimängija. Üles võetud lood olid tuttavad ka - Auld Lang Syne ja Amazing Grace ja see Outlanderi tunnuslaul, mis originaalis nähtavasti on kuulus laul nimega Skye Boat Song. Mingil korral kostis ka Flower of Scotland.

Torupillimees. Mõned neist käsitlesid end vaatamis-
väärsusena ja lubasid 1 naela eest endaga koos pilti teha.

Kildid

Kas mehed käivad päriselt tänaval kiltidega? Jah, mõned mehed tõesti käivad. Olen üldse arvamusel, et kui rohkem mehi prooviks seelikut kanda, siis nad ei tahaks enam pükste peale tagasi minna.

Ohakas

Mitte et ohakad igal pool linna peal oleksid olnud, aga mu arvates on ohakas lihtsalt tore taim. Väidetavalt sai see šoti rahvustaimeks järgmiselt: Kunagi tahtnud viikingid magavat šoti mägilaste armeed rünnata. Üks viiking aga astunud kogemata palja jalaga ohaka peale ja karjatanud. Seepeale ärganud šotlased üles ja viikingite plaan magavat vaenlast lüüa läinud luhta. (Ja selle loo sain ma teada paberi pealt, mille sain kaasa tänavamüüjalt soetatud ohakasõrmusega. Siis mitte ohakast tehtud sõrmus, vaid selline, mille nikerdus on ohaka moodi.)

Ohakas toob meelde toreda lause seriaalist Victoria: "I will tell you the truth, I am not going to marry princess Alda, because she is not a woman, she is a thistle."

Tabav.

Lõpetuseks pilt eelpool mainitud The Meadowsi nimelisest pargist.
See on ainult üks väike osa temast. Teist ja kolmandatki sama
palju oli veel rohelist. 

Lühidalt: Olen väga võlutud sest paigast, ta sobis imetabaselt mu biorütmidega. Incredinburgh!

Käivadki kiltidega, osa 1

Väisasin sedakorda Šotimaa päälinna Edinburghi. Järgnev on suuresti kiidulaul.

Kuna ma polnud varem Suurbritannias käinud, oli esimene asi, mis ringi vaadates pähe tuli Ja ongi nii nagu filmides. Täpselt sellised tänavad, kus on järjepanu väikeste tornikestega majad, kõigil uksed eri värvi võõbatud.

Ühtlasi sihukesed kaarekujulised tänavad esinevad.
See siin on Royal Circus.

Muide, kui Edinburgh on käändes, siis kuidas peab seda eesti keeles kirjutama? Kuna hääldus lõpeb täishäälikuga, siis võiks ju olla Edinburgh't näiteks, aga kas see ei näe loll välja? Kuna mulle natuke näeb, siis lähtun kirjapildist ja panen käändelõpu sinna otsa.

Meeleolu
Õnnelik juhus, kui mõne koha puhul on ette selline tunne, et see lihtsalt peab meeldima ja siis ta meeldibki. Mitte liiga suurte mõõtmetega ülikoolilinn Suurbritannias munakivitänavate ja vähe raskepärase kiviarhitektuuriga (ülimalt korrektne mõiste, ma tean) - mis siin saab mitte meeldida? Kui lisada veel suured kaunid rohealad, saamegi koha, kus isegi vihmasadu ja tugevad tuuleiilid  närvi ei ajanud, sest need sobisid sinna suurepäraselt. Või siis on asi minu temperamenditüübis.

Oh! On ju lahedad sünged müürid!

Mäed

Ma pole ehk nii suur mägedesõber kui mitmed kaasmaalased, aga mulle pigem meeldib see, kui linnavaadetel on midagi taustaks. Eestis võib kõrgemasse kohta minnes mõnikord merd näha, Edinburghis on mäed.

Vaat seda ma mõtlen. Et kusagil kauguses kumab midagi kaunist.
Ei tea, kui oluline esiplaanil olev on.

Linnasisesed künkad

Arthur's Seat - sünni poolest vulkaan, nüüd välja surnud. Inimesed ronivad sinna otsa. Üks kohalik teadis näiteks rääkida mehest, kes käib iga päev seal otsas, sest koera on vaja ju kusagil jalutada.

Ühest kohast lugesin praegu ka teooriat, et Arthur's Seat ongi
see koht, kus Camelot oli.

Castle Rock - Edinburghi kindluse alune tahke tume tükk, pakub ka alt ülespoole kauneid vaateid. 

Suhtlemiskultuur

Sõbralik. Mitte Ameerika stiilis sõbralik, vaid vähe siiramana mõjuv sõbralik. Ühtlasi väga laid back, chill. Võiks öelda vist pingevaba ja lõdvestunud eesti keeles. Ma ei näinud mitte ühte vaid vähemalt 4-5 teenindajat, kes ei pidanud paljuks kõlarist kostvale muusikale kaasa laulda või suisa puusagi nõksutada. Tööpostil olles, see tähendab.

Sõbraliku alla võiks liigitada ka vanahärra, kes kaunis pargis täitsa lambist minuga vestlema hakkas. Oma 20 minutit vestlesime, peaasjalikult minust ja linnast. Huvitav, kuidas suurte keelte emakeelena rääkijatele tuleb üllatusena, kui keegi oskab ütleme et võrdlemisi hästigi mingit võõrkeelt. Neil on täitsa teine reaalsus, kus vist ei tulegi selle peale, et kui sinu emakeel on sihuke väike miljoniline keel, siis pole muud varianti kui mingit (ja parem kui mitut) võõrkeelt osata. Igal juhul härralt sain kiita ja ta pakkus, et võiks mind sinna kohalikuks jätta. (Mis ei olnud öeldud üldse hirmuärataval moel.) Lahku minnes surusime südamlikult käsi. 

Liiklus
Sarnane suhtlemiskultuuriga. Miks mitte suvalise koha peal üle tee jalutada või teha seda näiteks siis, kui fooris on punane tuli? Autojuhid ei tundunud pahandavat, keegi ei signaalitanud. Aga operatiivsõidukite sireenid olid küll nii valjud, et ma panin näpud kõrva, kui mõni minust veidi lähemalt mööduma juhtus. 

Säärased tänavad jällegi olid vaiksed. Circus Lane.

Keel

Suures plaanis tundub, et sihukest asja nagu šoti aktsent pole olemas. Galerii erinevaid inglise keele aktsente, mida kuulsin, oli liiga suur, et teda kuidagi ühte patta segada. Enamasti sain probleemideta aru, mõne puhul pidi tähelepanelikult kuulama ja mõne puhul paluma korrata, mis see nüüd oligi, mida ta öelda tahtis. 

Mul on ainult see probleem, et kui natuke aega mingil moel kõnelevate inimeste seltskonnas viibin, siis hakkan ise ka sel moel kõnelema, intonatsiooni ja muu säärasega mängima. Siis natuke kardan, et ega nad arva, et ma nende üle kuidagi nalja teen sellega. Aga ma ei mõtle üldse halvasti, iseenesest hakkab tulema.

Poissmehed, vallalised naised 
Kuna juuni on vist kogu Suurbritannias kõige väiksema vihma tõenäosusega kuu, on see populaarne pulmaaeg. Linna peal liikus mitmeid lõbusaid seltskondi, käsil hen party või stag night. Oleks vähe hilisemaks linna peale jalutama jäänud, oleks stag party poisid ehk juba tüüpilisteks briti poissmeesteks muutunud. Oh, ja sellega seoses, minuga samas lennukis oli minnes mitmeid Põhja-Iirimaa jalgpallifänne, sest eelmisel päeval oli just nende matš Eesti vastu olnud. Nad olid heas tujus, sest Põhja-Iirimaa võitis.

Üks käik lihtsalt.

Uhkus
Juuni on mitmel pool maailmas ka Pride month. Kõige levinum toidupoekett näiteks teatas oma kauplustes suurte siltidega, et nemad on uhked uhkusekuu toetajad. Mitmed kohalikud inimesed, kellega kokku puutusin, kandsid mõnda uhkusekuu detaili (kaelapaela, märki vms). Vist on mõned sammud meist ees?

Huumor
See, millised olid kohalike pubide, kohvikute jm teenindusasutuste nimed, ei jätnud kahtlust - inimestel on huumorimeelt. Lisaks kinnitasid seda giidid - kui mõnest tuurigrupist mööduma juhtusin, aeglustasin natuke sammu, et veidi kuulda, mida räägitakse. Päris head naljad olid.

See pole tegelikult päris sedasorti huumor, mida ma silmas pean,
aga teistest mul pole pilte.

Tööjõupuudus
Ma ei liialda, kui ütlen, et iga teise poe või toitlustusasutuse akna peal oli silt, mis nende juurde tööle kutsus.

Veel üks vaatepilt.

Porgandit kasvatama!

Kujuta ette, et lähed poodi porgandit ostma, seda aga müügil pole. Küsid siis müüja käest, ja tema, selle asemel et selgitada, miks porgandit pole, hakkab sulle rääkima, kuidas porgandi poest ostmise asemel on hoopis kasulikum ja tervislikum seda ise kasvatada.

Vaat just sarnane situatsioon oli minul pangas, kus tütarlaps, minu soovi peale vahetada endale eurode vastu üht teist raha, ütles vaid mööda minnes, et neil pole või nemad ei tegele sellega, ja hakkas mind kiirelt usutlema teemal Aga miks teil üldse sularaha tarvis on? Igal pool (Euroopas) saavat ju kaardiga maksta. Ja kus ei saa, siis saab ju automaadist raha välja võtta (muidugi lisatasu eest, aga suva sellest, onju) jnejne.

Olen ma tõesti nina püsti ajanud eestlane, kes kujutab ette, et igal pool pole nii nagu siin? (Kus ajalehes kirjutatakse, kui kaardimaksed ei tööta, sest inimesed maksavad igal pool kaardiga ja selle võimaluse puudumine on nagu väike maailmalõpp.)

Võib-olla olengi. Aga isegi kui poleks, siis kas pole teada-tuntud tarkus, et inimesel võiks alati natuke sularaha hädaolukordadeks olla. Sest mina ei usu, et isegi Eestis igas jumala taksos kaardiga maksta saaks. Või kujuta ette tasulises WC-s oma 50 sendi kaardiga tasumist.

Ühe lausega. Kui kaupmees midagi müüb (või müüma peaks), siis tema asi ongi seda müüa, mitte küsitleda inimesi teemal, miks neil on vaja seda osta. Jah, ma saan aru, et mind usutlenud telleri eesmärk oli luua arvamus, et mul polegi küsitut tarvis. Et ma jumala eest ei läheks sama asja konkurendi käest ostma. Läksin konkurendi käest ostma.

Vaatasin, kuidas sõna rant eesti keelde tõlgitakse. Muuhulgas ka pahmeldama näiteks. Niisiis, see siin on üks pahmeldus. Hakkan seda vist kasutama, hea sõna.

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.

Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.

Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 

Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 

Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.

 Aga koaala magas ka.

Maailmalõpu korral tule Viini - siia jõuab kõik 20 aastat hiljem, osa 2

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti.

Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada.

Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus-
pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes
hõljuda.

Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai.

Lisaks heale kraaniveele, mida võis täitsa julgelt juua, pakuti ka kohvi. Viinlased olla suisa moodsa Euroopa kohvikultuuri alusepanijad, sest hakkasid türklastest maha jäänud kohviubadest esimestena hüva jooki valmistama. Vaadates kui palju raha selle eest rotitakse, on nad tõesti oma kohvist heal arvamusel. Mina veetsin suure osa ajast siiski kerges kohvinäljas, sest suure tassi kohv oli enamasti lahja piimalake ja väike tass oli liiga väike.

Kohv kõige kuulsamast Viini kohvikust. Cafe Centrali kundedeks
olid omal ajal nii Freud, Trotski, Lenin, Hitler kui Stalin.

Teenindaja, kes kohvi toob, ei ürita sulle meeldida. Ta on konkreetne, tõsine ja räägib inglise keelt täpselt nii vähe kui vaja. Mida vähegi saab, ütleb saksa keeles (ja asi pole väheses keeleoskuses). Algul võib see ebasõbralik või suisa ebaviisakas tunduda, aga harjub ära. Kohvikuteenindajad on enamasti mehed, ka toidupoe kassades on palju mehi.

See on teise osa lõpp. Siia veel see huvitav leid, et kui sattuda Austriasse ajal, mil tulemas on Europarlamendi valimised, riigis on valitsuskriis ja Niki Lauda ära sureb, pole vaja eriti suurt saksa keele oskust, et aru saada, millest ajalehed kirjutavad või telekas räägib. Oh, ja hotellis Saksa kanaleid vaadata mulle meeldis küll, kullapõlvest polnud näinud! RTL-i peal käib näiteks endiselt miljonimäng ja seda juhib endiselt Günther Jauch (ma olin veel alaealine, kui ta juba seda tegi).

Ajalehte oleks võinud vabalt näiteks valgusfoori taga oodates lugeda, sest aeg, kui autod said sõita, oli jube pikk, samas jalakäija teeületamise aeg oli enamasti nii lühike, et isegi kepsaka sammuga jõudsid vaevu õigeaegselt. 

Viin - linn, kus roheline pole vaid supi sees, osa 1

Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri.

Pargid

Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju. 

See, mis parkides näha

Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud. 

Minu jaoks oli natuke kummaline,
et kastanid ja roosid samal ajal õitsesid,
aga tuleb välja, et ka nii saab. 

See, mida parkides ega mujal ei näinud...

... oli prügi. Nii pargis, tänaval kui metroos oli puhas. Prügikastid olid enamasti mitme auguga, et äravisatav kohe ära sorteerida. 

See, mida tundsin

Suitsukas. Kui meil on hea 15 aastat juba suitsuvabad söögikohad, siis Viinis võis halvema õnne korral kohvikus suitsuvinesse sattuda. Tubakamüügipoekeste juures olid lisaks suitsuautomaadid, et ikka öisel ajal ka soovijad oma suitsud kätte saaksid. 

See, mida tänaval nägin

Kui Eestis (või minu pärast Lätis) silman tänaval kõndides inimesi, kelle puhul mõtlen, et küll on lahe rõivastus, siis Viinis praktiliselt selliseid persoone ei näinud. Rõivastuspilt on must või hall ja ei peegelda kuidagi riigi jõukust. Mitte et ma ainult Chaneli kostüümides daame oleks oodanud. Ilmselt nad investeerivad on siseilma rohkem, mis on igati tubli. 

Need, keda nägin

Kirev seltskond, mis päritolusse puutub, aga tüüpide mõttes ikka samad, keda siingi tänaval näed: portfelliga pintsaklipslane, popi välimusega tüüp, nõme teismeline, oss ja tema tibi, see tüüp, kes õllepurgiga tänaval käib, kerjus, suurte kõrvaklappidega noormees, toidukotiga naine, lapsevankriga naine, see tüüp, kes kõval häälel iseendaga vestleb jne. Aga kui turistilõksud välja arvata, ei tundunud inimesi liiga palju, tänavad olid pigem tühjad kui täis. 

Mozart ja noodivõti.

See, millega sõitsin

Trammiga sõitsin ka, aga põhiliselt metrooga. Mis oli väga huvitav koht nägemaks neid kirjeldatud erinevaid inimesi, aga ka hea kiire viis jõuda ühest punktist teise. Ja suunata palju inimesi tänavapealsest liiklusest ära. Ja sõidusüsteem on nii selge, et isegi mina sain aru. Mitte kohe, aga varsti. Väga hea leiutis see metroo, ma ütlen. 

See on esimese osa lõpp. Lõpetan ta ilmselt paljudele teada faktiga, et Doonau on sinine ainult kuulsas muusikapalas. Reaalsus on pruun, nagu ikka jõed.

10 punkti

• Kas keegi oskab seletada, miks välismaa kuulsad inimesed (näiteks näitlejad) käivad oma eraelus ringi väga lampide kaltsu moodi riietega? Ei heida ette, et nende riided mustad oleksid, aga välimuse järgi näevad väga tihti minu jaoks välja, nagu kandja oleks otse kartulipõllult tänavale tulnud. Kas nad arvavad, et on vähem äratuntavad sel moel? Ma ütleks, et ei ole, sest kui tavalised inimesed on tänaval oma tavalistes rõivastes, siis üks või kaks kaltsukubu paistavad seda enam silma. 
• Eelnevaga veidi seonduvalt: Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal ilusad riided jälle moodi tulevad. See praegune üheksakümnendate värk ühes dressipüksimoega on lihtsalt öeldes kole. 
• Eelnevatega seonduvalt: Igaüks võib muidugi tänaval kanda, mida soovib. Kuni tema rõivastus kaasliiklejaile ohtlik pole. 
• Ühel kenal päeval tuli pähe, et eesti keeles on sõna kallistus või kallistama ma ütleks rohkem nagu emotsionaalse sisuga kui füüsilist tegevust kirjeldav. Huvitav, kuidas on teistes keeltes selle sõna sisuga? Kust tuleb hug või umarmen või krama?
• Teisel päeval tuli jälle pähe, et sõna ülikond on vaid kahest liitest koosnev sõna, ei üli ega kond üksi tähenda midagi. Kas ka liidetest koosnev sõna on siiski liitsõna? 
• See ülikonna värk on minu viimase aja lemmikavastusi, mida olen umbes kõigile rääkinud.
• Vahepeal ei taha ühtegi inimest näha. Inimesed on üle visanud. Kuigi tead ju, et kõik inimesed pole sellised nagu need inimesed, kelle pärast inimesed üle visanud on. Aga mis teha. Ja järgmiseks võib muidugi selguda (tihti see ongi nii), et ise oled endale palju ohtlikum kui teised inimesed. 
• Vahepeal on üsna kurb, kui aru saad, kui vähe inimesed tegelikult registreerivad seda, millest sa nendega rääkinud oled. Maitea, võib-olla ongi loogiline, et teine inimene ei pea sinu kohta asju meelde jätma. Pole tema asjad ju. Aga mulle ei meeldi nii. Siis jälle mõtled, et polegi mulle vaja neid teisi inimesi, on üksigi hea. Aga kui ise mingeid oma mõtteid alla surud, kas see pole siis sama, kui see teine inimene, kes sind ei kuula/kuule?
• Noh, kas oli diip jutt?
• Nagu ikka see üks asi, mille pärast üldse siia kirjutama hakkasin kogu seda värki, ei tule enam meelde. 

Eesti Laul 2019

Näe, mul tuli meelde, et Eesti Laulu kohta polegi siin midagi kirjutanud.

Tol aastal, kui Gerli Padar Eesti eelvooru võitis, oli üks laulude kommenteerijatest-hindajatest Peeter Volkonski. Ta rääkis, et istus noid laule kuulates seljaga teleka poole ja tegi arvuti taga tööd vms. Ja siis laulu hindeks oligi kaks võimalust - kas pööras ringi (et vaadata) või ei pööranud. Mul tuleb nüüd midagi sarnast, sest ma vaatasin Eesti Laulu finaaliga paralleelselt ETV2 pealt laskesuusatamist ja olenevalt laulust, kas kuulasin natuke või panin kohe ETV2 peale tagasi.

1. Sissi - Strong
Laskesuusatamise peale tagasi.

2. Lumevärv feat. Inga - Milline päev
Laskesuusatamise peale tagasi.

3. Victor Crone - Storm
Kohe ei pannud tagasi, tahtsin näha, kuskohas see Saara seal figureerib. Ei näinud.

4. Kerli Kivilaan - Cold love
Natuke kuulasin.

5. Xtra Basic & Emily J - Hold me close
Laskesuusatamise peale tagasi.

6. Kadiah - Believe
Laskesuusatamise peale tagasi.

7. Synne Valtri - I'll do it my way
Laskesuusatamise peale tagasi.

8. Stefan - Without you
Teda võis täitsa mõnda aega vaadata.

9. The Swingers, Tanja ja Birgit - High heels in the neighbourhood
Kohe laskesuusatamise peale tagasi.

10. Uku Suviste - Pretty little liar
Laskesuusatamise peale tagasi.

11. Inger - Coming home
Kuulasin-vaatasin. Siirad inimesed pole igapäevane nähtus.

12. Sandra Nurmsalu - Soovide puu
Laskesuustamise peale tagasi.

2 nädalat hiljem on siin kusagil 3,5 laulu, millest mõni viisijupp meelde tuleb.

Teismeline kirjanurk

Kuninglikud vaated 2018

Parim mantelkleidis

Parim punases

Parim sinises

Parim öösinises

Parim rohelises

Parim rohelises üritusel, kus kõik kandsid musta

See oli BAFTAde jagamisel, kus kõik ülejäänud naised
 #metoo raames musta kandsid.

Parim hõljuk

Parim pitsis-satsis

Parim kategoorias Elektrisinine unistus

Parim kategoorias Voldid ja karvane kübar

Parim Nobelitel