kolmapäev, 18. märts 2020

Arvamus

Kohe mitte ei suuda ma ära harjuda sellega, et igasugune meedia armastab kasutada narkootikumidest (vähem ka alkoholist) rääkides sõna mõnuained. Kas oli tõesti nõnda vähe neid, kelle eesti keele õpetaja raius nagu rauda, et need pole mõnuained, need on meelemürgid? Kui ka ei raiunud, kas ise ei tule selle peale?

Miks peaks lootma, et keegi tahab mitte kasutada asja, mille nimi on mõnuaine? Kui on loota, et see tekitab mõnu, siis kes ei tahaks mõnu tunda? Kõik inimesed tahavad, nad on inimesed ju. 

Nõnda et meelemürgid on see sõna.  

Ma mõtlen ka ikkagi vahepeal, et mis vahet seal on, kuidas mingit asja nimetada, kui sisu on nagunii teada. On küll vahe, väga sisuline vahe.

Kui päevakajaliseks minna, siis stereotüübid on nagu väga visad viirused, mille väljaravimine just keelest on üks aeganõudvamaid osi koguprotsessist.

esmaspäev, 17. veebruar 2020

Eesti Laul 2020 poolfinaalid

Minimalistlikult sedakorda. Sektsioonide sees pole laulud paremusjärjestuses.


Ei:
Merilin Mälk - Miljon sammu (Paraku-paraku, kuigi just see on laul, mis mul täna kummitab.)
Synne Valtri feat. Väliharf - Majakas
Stefan - By my side (ei jää meelde, muidu nitševoo)
Kruuv - Leelo
Viinerid - Kapa Kohi-LA
Janet - Hingelind
Renate - Videomäng
Inga - Right time
German & Violina - Heart winder
Little Mess - Without a reason
Mariliis Jõgeva - Unistustes

Võib-olla:
Shira - Out in space (mis lauljat see hääl meenutab?)
Egert Milder - Georgia on my mind (kah kummitab)
Uku Suviste - What love is
Jennifer Cohen - Ping pong
Ziggie Wild - Lean on me
Rasmus Rändvee - Young
Uudo Sepp - I'm sorry. I messed up (Eelarvamus oli negatiivse poole pealt, aga näe.)
Revals - Kirjutan romaani
Traffic - Üks kord veel

Põhimõtteliselt jah:
Inger - Only dream
Laura Põldvere - Break me (Ja mulle täitsa meeldib see laul.)
Jaagup Tuisk - Beautiful lie (Mitmes mõttes ESC 2019 võiduloo sarnane küll)

Meeldis kõige rohkem:
Anett x Fredi - Write about me (Võib-olla pole suure lava lugu, aga kes teab.)


laupäev, 25. jaanuar 2020

Kümnendate kümnend

Raadio 2 valis eelmise kümnendi parimaid Eesti laule. Kuna mina enda tabelit koostada ei oska, sest pole ammendavat nimekirja, mille hulgast valida, võtan heaks raadiojaama oma kommenteerida. Olin päris üllatunud, sest siin on ainult 2 esitajat, kellest ma midagi kuulnud pole. Ja üle poolte lauludest on täitsa tuttavad.

25. Vaiko Eplik - Mõteteis mõrudais
Üllatav valik, aga halvaks ei nimeta. Hea laul. 

Olen mõnel korral ainult kuulanud, aga teoorias selle koosluse suur fänn. Veits Grünberg ja sihukesed asjad tulevad meelde.

Hmnja, miks mitte. Sisu mõttes natuke Jon Lajoie üks laul

Ühest küljest meeldib see kõla, teisalt nende laulud on siiski minu jaoks paljus sarnased. Ühtlasi muusikavideod, kus muusika ei alga kohe algusest, vaid algul on mingi 40-50 sekundit niisama pilti, on veits tüütud. 

Mhmh, jah, armas. Eks iga loom on oma peremehe nägu, vaata Uku Suvistet, tal on raudselt öökull.

See meenutab mingit laulu, mis on juba olnud. Selle koha peal, mis tuleb pärast rida pohmakaga tööl. 

2020. aastal sain teada sellise laulu olemasolust. Mõttel on jumet. Meelelahutuslik ka. 

Ma oleks "Segased lood" pannud, aga see on ka hea. Rohkem suvehõnguline kui "Rannamaja" või "Kuumad ööd" või kes. 

Ei meeldinud põrmugi esmakordsel (ja ka teistkordsel) kuulamisel, vaadata siiani ei taha. Aga ma saan aru, et see oli uudne omal ajal. Ja visuaalse poole mõte vist oligi, et veits ebamugav oleks? 

Vastand eelmisele? Rohkem malbe annab olla. "Nähtamatu" oli veel sumedamakõlaline, aga ilmselt juba enne 2010. aastat. 

15. Aides - Unbelievable
Odoot, miks mulle tundus, et Aides on mingi valus rokkbänd. Ok, natuke on ka loo arenedes. Tundub, et pean kuhugi mängunimekirja panema selle, sihukesi asju vanasti väga kuulasin ja kes ütleb, et vanasti läbi on. Mõne koha peal meenutab seda bändi, mida Stig Rästa kunagi tegi. Outloudz, vot. 


Sünge laul. Tarmost. 

13. NOËP - Rooftop
Jep, tänan väga. 


12. Cartoon ft. Kristel Aaslaid - Immortality
Minu lemmikversioon on see, kus Joosep Järvesaar laulab. Heh, ta oli telekas just mingi minut tagasi. 


Jällegi selline orkester, mis mulle teoorias hästi meeldib, praktikas olen vähe kuulnud. Oh, aga ma tean seda laulu ju, mõtlesin, et ei tea.

Vist vanuserühma 5 ja noorem suur lemmik? Muhelema ajab.

9. Yasmyn - LA meeting
Vat sellest kuulen esimest korda. YT's ka pole. 

Jaan Pehki versioon oli meeldejääv.

7. Jüri Pootsmann - Aga siis
Õujees, need võnked. Mitte need, mis videos, ikka need mis laulus. 


See on teine, millest esitajastki pole varem kuulnud, laulust rääkimata. Kes need tegijad on huvitav.

Nagu Anett Kontaveit, ei tee ka nublu midagi Reketita, onju. Eks ta ole meeldejäävam kui mõni muu sama stiili lugu. 

Siin mul on teema. Ega see pole halb lugu, ei. Lihtsalt ma pole kunagi aru saanud, miks just see laul on laialdase arvamuse järgi nende parim lugu. In the end there's only love on, Road to the hill on, Jolene on, Sailor man on, ja võiks veel lisada neid. Kas see bassikäik on faktor siin ehk? Mulle tavaliselt ka need mõjuvad, aga siin ei mõju. Liiga kantrilt kõlab mu kõrvale. Aga pole halb laul. 

3. Lenna - Rapunzel 
Absoluutselt. Ja Hüvasti, Maa, Õnnelaul, Kogu tõde Jüriööst, Mida sa teed. Samast perioodist kõik. Kohe sellised rõõmsad lood. "Rapunzel" oli 2010. aasta Eesti Laulul muide, tähistab 10. sünnipäeva sel aastal. 


Ja ka sel kümnendil ajab see mul südame rütmist välja ja ilu siit kuidagi välja ei kuula. 

1. Vaiko Eplik - Soorebased 
Selline laul, et kuulad-kuulad ja siis nagu hakkab häirima. Aga mitte selles mõttes, et paneks kinni, vaid nagu vähe masohhistlikult, et natuke on nagu hea ka see, kuidas ta kriibib, ma kuulan õige natuke veel. Järgmisel hetkel on laul kümnendat korda korduse peal, sest ega aru enam ei saa, kus ta lõpeb või uuesti algab. 


esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Kuninglikud vaated 2019

Parim mantlis
Näe, Eesti kunn ka siin

Parim esinduslik
Sest tumesinine on väga kasulik
värv. Pildiolijad: Taani kroonprintsipaar.


Hõljuk

Romantikakategooriast


Parim lilla lipsuga

Sest vanasõnagi ütleb, et midagi lillat
peab alati olema. (Jah, ma mõtlesin selle
just välja.)


Parim sügavkollases

Seda värvi võiks
ka kartulikott olla, ikka oleks bueno.


Parim punases

Ühtlasi on
see Lilli Jahilo looming.

Parim moodne klassika
Must ja valge ma mõtlen.
Monaco vürsti õde ja tema tütar.

Parim värviplahvatus
On ju! Silmad hakkavad valutama :)


Parim kollases

Kreeka prints Nikolaos ja abikaasa Tatiana.
(Kreekas pole monarhiat juba ammu, aga on alles tiitlid.)

Veel üks hõljuk
On ju hea värv.
Inimesed on Monacost jällegi.


Parim rohelises + parim meesteriiete kategoorias

Kate ja William käisid 2019. aastal Indias. Seda maksab
täitsa guugeldada, väga vahvaid kastjuume tuleb välja.

reede, 3. jaanuar 2020

Raamatud 2019 - lugemisbingo

Nägin kusagil raamatubingot ja mõtlesin aasta alguses, et teeks ka. Kuna traditsiooniline 5x5 bingoruudustik tundus liiga lihtne, tegin 6x6. 

Algul läks ruutude mahakriipsutamine ludinal, sain põhimõtteliselt iga loetud raamatuga mõne ruudu täidetud. Aasta teises pooles oli juba märksa raskem, kümmekond loetut ei sobinud ühtegi tabeli kategooriatesse ja detsembris pidin ühe raamatu spetsiaalselt selleks läbi lugema, et bingomängus üks reakenegi täis saada. (Algul olin kindel, et saan täis nii ühe horisontaal- kui vertikaalrea.)

Vaat siin ongi minu bingoruudustik. Rohelised nö mahakriipsutatud väljad. Ühtlasi saab imetleda minu suurepäraseid oskusi Power Pointi kasutada. 

Peale vajutades läheb suuremaks.

Täitunud reas pole ühtegi raamatut, mida lugeda soovitaksin. 
  • "Elisabeth"läheb oma Freudi teooriatega haigemaks kui mulle meeldiks ja on väidetes liiga kategooriline. 
  • "The Aftermath" on suht ok, aga potentsiaali oleks olla palju parem.
  • Ole Lund Kirkegaardi "Albert" on Kummi-Tarzaniga võrreldes lati alt läbi.
  • Manga pole minu stiil. 
  • "Ilmamaa inglid" pole halb raamat, aga suht masekas. 
  • "Pariisi talve" tugevaim külg on eelmise sajandi alguse Pariisi kirjeldamine. Sisu mõttes... noh, ma ei soovita, lihtsakoeline veits.
Kui muudest läbikriipsutatutest midagi soovitada, siis näiteks Anne Swärdi "Vera" oli sihuke, mille puhul mõtlesin, et loen natuke algusest, aga siis ei suutnud lugemist ära lõpetada (seda juhtub harva tänapäeval). Lõpu poole vajus küll veits ära. 

Ja siis "Lewis Carrolli lugemine keelatud". Lasteraamat. Vaimukas sisu ja lahedad illustratsioonid. Isegi kui lugeda ei viitsi, on piltide pärast lahe lehitseda.

Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" ka. See on sedasorti raamat, millesarnased peavad alati olemas olema. Tundub, et see ongi - esmakordselt ilmus 1854 ja 2019 alguses ei mõjunud ka stiili mõttes ülivanamoeliselt.

Tegin 2020. aastaks ka bingo. Et oleks ikka raske, siis jälle 6x6 ruudustik. Ühe ruudu sain juba roheliseks teha.


neljapäev, 2. jaanuar 2020

Raamatud 2019 - mida teised loevad?

Mul on ammusest ajast üks hobi. Kui näen tänaval mõnda mundrimeest, siis üritan teda piisavalt jõllitada, et näha, mis ta perekonnanimi on. Sest see on neil rinnatasku kohal kirjas. Väga huvitavaid nimesid olen näinud. Enamasti juhtub, et pole mingi Tamm või Rebane, pigem Nõgikikas või Kiigajaan. 

Selle hobiga sarnaselt, ja olles täheldanud, kuidas inimesed ei näi enam avalikes kohtades raamatuid lugevat, hakkasin selle aasta algusest kirja panema raamatute pealkirju, mida kusagil avalikus ruumis (kedagi lugemas) nägin.

Nimekiri tuli üllatavalt pikk (36 erinevat nimetust, 38 nähtud raamatut) ja taastas kuhjaga minu usu - inimesed ei ole veel tänaval raamatulugemist lõpetanud. 

Rohkem kui ühel (st kahel) korral nähtud
(mõlema puhul korra Eestis ja korra väljamaal):
  • Jojo Moyes - Me before you
  • J. K. Rowling - Harry Potter (kummalgi korral ei õnnestunud osa tuvastada)
Ühel korral võis olla see
illustreeritud väljaanne äkki.

Mitteilukirjandus eesti keeles: 
  • Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus 
  • Rhonda Byrne - Maagia 
  • Janek Balõnski - Minu Bulgaaria 
  • Tim Grayburn - Ka mehed nutavad 
  • Jean-Claude Schmitt - Püha hurdakoer (ehk väärib mainimist, et see raamat oli käes mehel, kes tuli mulle vastu Hurda pargis)
  • Tarvi Tiits, Timo Porval - Just nii, härra seersant! 
  • Hiina horoskoop aastaks... [aastat ei lugenud välja]
  • Toomas Karjahärm - 1905. aasta Eestis 
Seda luges meesterahvas raekoja platsi
pingikesel näiteks

Mitteilukirjandus muus keeles: 
  • Rick Stevens - Scotland
  • Miyamoto Musashi - The Book of Five Rings (nähtavasti tekst võitluskunstidest, algselt 17. sajandist)
  • Francesco Michelotti - Fisica Generale (füüsikaõpik mulle tundus)
  • Antonio Domasio - The Feeling of what happens
  • Maryanne Wolf - Proust and the Squid
  • Robert Kiyosaki - Rich dad, poor dad
  • Spencer Johnson - Who moved my cheese 
  • George Smoot, Keay Davidson - Wrinkles in time 
  • Liu Cixin - The Three body problem 
  • Nassim Nicholas Taleb - The Black Swan
Raamat lugemisajust (ja sellest, miks
lugemine võib olla ajule mõnikord raske).

Ilukirjandus eesti keeles: 
  • Reeli Reinaus - Vaevatud
  • Ilmar Tomusk - Kriminaalsed viineripirukad 
  • Victor Hugo - Inimene, kes naerab 
Ühtegi neist kolmest ei näinud ma konkreetselt kedagi lugemas: üks oli mingil persoonil kohvilaual, teise kohta rääkis tüdruk isaga raamatukokku minnes, et tal on see võtta vaja, ja kolmas oli Eesti teleseriaalis meesterahva kirjutuslaual.

Väga hea pealkiri mu meelest.

Ilukirjandus inglise keeles: 
  • Tim Parks - Italian neighbours
  • Sara Nickerson - How to disappear completely and never be found
  • Louis D'Amour - The Walking drum
  • Leigh Bardugo - Shadow and bone
  • N. Gaiman, T. Pratchett - Good omens
  • Andrzej Sapkowski - Blood of elves
Intrigeeriv kaas, kas pole? Fantaasiakirjandus.
Tüdrukust, kes kasvab üles Ravka-nimelises
kuningriigis.

Ilukirjandus muus keeles/pole kindel mis keeles): 
  • Jussi Adler-Olsen - Schändung/Fasandræberne/Faasanijaht
  • Marina Keegan - Das Gegenteil von Einsamkeit/The Opposite of Loneliness
  • Gerd Brantenberg - Egalias døtre
  • Marlen Haushofer - Die Wand
  • Michel Houellebecq - Serotonin
  • Eric-Emmanuel Schmitt - Adolf H. 
  • Stephen King - ei näinud mis raamat
Lehekülg selle raamatu saksakeelsest
versioonist avaldati ühel Instagrami pildil.
Suht palju pidi uurima ja puurima, et aru
saada, mis raamatuga tegemist on.

Mis noisse kohtadesse puutub, kus raamatuid/lugemist märkasin, siis kõige rohkem oli kohvikutes (sh välikohvikutes), lisaks oli päris mitmeid seriaalides silmatuid. Oli ka mõni pargis lugeja ja üks, kes kükitas pubi ukse ees ning luges suitsupausi kõrvale. Küüni tänava suvised kaljamüüjad panustasid nimekirja mitme raamatuga ja mõned tulid ka sotsiaalmeedia kaudu.

See nimekiri oleks muidugi võinud veel pikem olla, kui ma oleks piisavalt julge, et võõra inimese juurde minna ja küsida tema käest Mis raamatut sa loed? Sest noid kordi, kui ei jõllitanud välja, mida inimene luges, oli ka päris palju.

Oo, ja eraldi äramärkimine A. H. Tammsaare raamatule "Ma armastasin sakslast", sest see idee hakata raamatuid üles kirjutama tuli mul eelmise aasta detsembri lõpus, kui nägin ühte tütarlast Werneris just toda raamatut lugemas.

esmaspäev, 30. detsember 2019

Seriaalid 2019

Mingi kusagil 5 seriaali on siin, mida veel juurde tehakse. Tore. 

18. Clique
Vaatasin, sest filmitud oli Edinburghis. Kaks hooaega olid mõlemad suht sünged. Palju tegelasi olid üliõpilased, aga polnud üldse lõbus ülikooliseriaal. Märksa tumedamad teemad.

Agatha Christie' loo põhjal tehtud mitme tuntud näitlejaga miniseriaal. Otse igav polnud, aga küüsi närima ka ei pannud.

Tänapäeva toodud Anna Karenina. Idee mõttes huvitav - oli põnev mõelda, milline Karenina aja asi millele tänapäeval vastaks (nt kui esialgne Anna tõugati seltskonna poolt ära, siis selle seriaali Anna sai meedialt nuuti jms). Samas mõni näitleja oli nagu halb.

Need, kes peaksid Levin ja Kitty olema.
D.H. Lawrence'i kahe raamatu põhjal. Täitsa naljakas vaadata. Kui raamatust lugedes ei tundu imelik, et inimesed vahepeal diipe monolooge peavad ega räägi üldse nagu tavalised inimesed, siis kusagil seriaalis reaalselt seda kuulda on harjumatu. (Ei võrdu halb.)

1960ndad Londonis (vist oli London). Tegevus toimus haiglas - peategelased arstid ja õed. Ajastu märk kasvõi seegi, et arstid olid alati mehed. Ja abielus naised enamasti ei töötanud. 

ETV näitas suvel minu rõõmuks. Noormehe õnneotsingud 19. sajandi Suurbritannias. Pole midagi üllatavat, aga ikka kena vaadata. 
Danieli mängib Hugh Dancy.
Ainult 6 osa praegu ja nii lühikesed ja kas seda veel tuleb? Peaks vist olema komöödia, aga ma eriti ei naernud. Meeldis küll. Tobias Menzies mängib. Peategelane on naine, kes peale närvivapustust tavaeluga edasi üritab minna.

Naine, ametilt arhitekt, hakkab lapsepuhkusele minema. Enne seda kohtub naisega, kes tööl tema asemikuks saab. Talle ei meeldi see uus töötaja ja ta üritab teistele ka selgeks teha, et see pole normaalne inimene. Kes on lõpuks see, kes pole normaalne - kas see, keda süüdistatakse, või see, kes süüdistab?

Vaatasin peale raamatu lugemist (väga kõva raamat!). Seriaal oli ka täitsa ponks. 19. sajandi inglise tööstuslinnas areneb lugu vabrikandi ja eksvaimuliku isemõtleva tütre vahel.

Peakangelanna Margaret Hale
Tänapäeva noortekas. Humoorikas. Peategelane, nagu tihti, on poiss, kes ei kuulu koolis nö lahedate poiste hulka.

8. Heimebane (ilusas tõlkes Koduväljak)
Norra jalgpalli kõrgliigas juhtub enneolematu lugu - ühe meeskonna peatreeneriks palgatakse naine. Meeskond on peale pikki aastaid kõrgliigasse tõusnud ja naise õlul on nüüd vastutus sealt mitte välja kukkuda. Lisaks jalgpallile ja seoses jalgpalliga on muidugi ka suhted. Oluliselt tõsiseltvõetavam kui mõni "Jalgpallurite naised".

1990ndate Põhja-Iirimaa oli veel huvitavam koht kui 1990ndate Eesti. Tegevus toimub katoliiklikus tüdrukutekoolis. Žanr on komöödia. 

Päriselt väga lamp asi. Ilmselt veel lambim neile, kes ise sel ajal
seal kohas elanud on.
Võimalik, et isegi rohkem meeldis, kui filmiversioon Thompsoni-Winsletiga. Lugu ikka sama. Ühte meest mängib Matthew Downton Abbey'st. 

I maailmasõja seriaal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti sõjaväehaiglas. Sõjategevust ennast ei näidata, tegelased on arstid, õed ja patsiendid.

Seriaal algab 1939. aasta augustis Poolas. Edasine tegevus toimub nii Poolas kui mõnes muus mandri-Euroopa riigis ja ka Suurbritannias. Hästi dramaatiline sõjalugu, pidevalt midagi juhtub. Peale mõne osa vaatamist peab natuke rahunema. 

3. Hjem til jul (ehk Jõuluks koju)
30-aastane naine, kellele ema pidevalt pinda käib, et ta endale mehe leiaks. Peategelasel viskab see kopa ette ja ta lubab sel aastal jõuluõhtusöögile tulla koos mehega. Lubamise hetkel on detsembri algus, seega jääb 24 päeva aega, et see mees leida.  Ehk Norra Bridget Jones? Žanrilt ilmselt romantiline komöödia, aga ma eriti ei naernud. (Samas kes tahab, leiab kohti, kus naerda.) Tänavastseenid on kaunis lumises Norra väikelinnas filmitud, seetõttu juba ilus vaadata.

Seriaali avakaader.

Natuke nagu "Miranda", aga vähe vaoshoitumas võtmes. Sisulises mõttes mitte üldse vaoshoitud. Naljakas on, aga kusagil järgmisel tasandil saad aru, et pole üldse naljaasi. Sihuke 21. sajandi Tšehhov?

"Sanditon" on Jane Austeni romaan, mida ta päris lõpetada ei jõudnud. Nüüd kuulus seriaalikirjutaja Andrew Davies kirjutas sellest seriaali. Mulle kohe algusest peale meeldis. Peategelane on muidugi kena tarmukas neidis nagu ikka, lisaks perekond kolme vennaga, kes arendavad mereäärses linnakeses kuurorti. Skandaalseim asi seriaali juures on, et Jane Austeni ekraniseering julgeti lõpetada mitteõnnelikult. See on umbes see, et päike tõuseb läänest.

See pole peategelane, aga on ka üks
lahe tegelane. Temal on õnnelik lõpp.

pühapäev, 29. detsember 2019

Filmid 2019

Aasta esimeses pooles vaatasin väga vähe filme millegipärast, aga kokku tuli ikka kusagil 2 filmi kuus.

Poola päritolu tüdruk Wighti saarelt (Elle Fanning) osaleb superstaari-laadses saates. Tema mentoriks on mingi endine ooperilaulja Vlad. Üldse polnud hea.

Bradley Cooper mängib põhjakäinud tippkokka, kes käitub inimestega vastikult. Muudes rollides mitu tuntud näitlejat (Emma Thompson, Alicia Vikander, Daniel Brühl, Matthew Rhys), aga ka see ei vasta küsimusele, milleks selline film vajalik on.

Peaks suhteliselt klassikaline Agatha Christie olema, aga minu jaoks ei tõmmanud kunagi päris käima.

Peale sõitu Viini, mis näib endiselt jumaldavat oma kunagist keisrinnat Sissit, mõtlesin, et vaataks kah neid filme Sissist Romy Schneideriga. Väga huvitav oli. Naivism sihuke. Sest selliseid kohti, kus nali tuli peale mitte sellepärast, et nalja oleks tehtud, vaid sellepärast, et kogu asi kokku oli lihtsalt nii lihtsameelne, oli päris palju.

Kas ta võis olla siin Ungari rahvast
tervitamas?

Kunagi ammu olin näinud. Hallmark movie (või vähemalt selles stiilis), mis suutis olla mitte nii halb kui need tavaliselt on. Tänapäeva toodud Romeo ja Julia lugu, kus perekondade rivaalitsemise põhjuseks on poliitika.

Judi Dench mängib mingit endist spiooni. Peaks ju väga hea olema. Oli keskpärane.

Lugesin raamatut enne filmi vaatamist. Raamat oli ok, film ei olnud päris ok. Sisu oli muudetud ja kogu värk kokku ei töötanud. Lugu on sellest, kuidas mingi briti sõjaväe tähtis mees on peale II ms Saksamaal jätkuvalt ja tema abikaasa tuleb ka sinna. Elama hakkavad nad ühe saksa arhitekti uhkes majas. Arhitekt ise jääb ka majja edasi elama. Läheb huvitavaks.

Kas liiga diip, et ma aru oleksin saanud või jättis muul põhjusel ükskõikseks. Halb ei olnud.

1920ndad. Ema Downton Abbey'st läheb New Yorki saatjannaks noorele tütarlapsele, kes loodab tantsijakarjääri alustada. Sisu poolest kisub veits seebikaks, aga kannatab vaadata. Raamatu põhjal kirjutas stsenaariumi Downton Abbey kirjutaja.


Vampiiridokumentaal. Tekitas sisemist muhelust pigem kui välimist.

Kui suvel mitte midagi kinos polnud, siis see oli vähemalt naljakas.

Dramaatiline. Noor abielupaar mesinädalail Chesili rannal. Raamat on parem, nagu ikka.

Mingi tund aega olin seda vilmi ära vaadanud, kui tekkis mõte, et see mitte ühtegi halba emotsiooni pole minus tekitanud. Ülimalt lihtne vaadata, sobibki siis, kui on mingit sellist filmi vaja, mida ei hakka heas ega halvas mõttes läbi elama.

See on Simon. 
Järjekordne film mu "lemmiknäitlejannaga" ja selles mõttes nagu ei tahtnud vaadata, aga sisu mõttes tahtsin. Lahe oli ka. Ralph Fiennes ütles vahepeal täiesti Voldemorti häälega mingeid lauseid ja. See hertsoginna, kellest siin jutustab, oli muide printsess Diana esivanem.

Rohkem kui ühel hetkel meenus Harry Potter ja ühel hetkel ka Twilight. Maitea, oli nagu veits seebikas vahepeal. Aga muusika on jätkuvalt tore ja vähemalt ei jäänud magama.

Jumalast suva, kas seal juhtus midagi või ei juhtunud, seda hõljuvat maailma on lihtsalt väga teraapiline vaadata.

Kas nüüd maailma parim just, aga muss oli hea ju. Näitlejad ka.

Lucy Boynton ja Rami Malek

Nummi. Väike värin on sees kogu aeg vaadates, sest ega eriti ei taha, et midagi halba juhtuks.

ETV ütles reklaamis, et see kõigile ei sobi. Süsimust huumor ja veits veider ja mis veel. Oli jah väga veider ja väga naljakas. Mulle juhtus sobima. James McAvoy võib täitsa hulluke välja näha, kui tahab.

Üks vähemveidraid nägusid valikust.

Klassikaline lugu, kuulsad inimesed mängivad (prouad Thompson ja Winslet, härrad Grant ja Rickman) ja kuna Jane Austeni ekraniseering, siis ei pea kartma, et halvasti lõpeb.

I maailmasõda pole filmitegijate poolt nii armastatud kui tema noorem (ja õudsem?) vend. Siin on tegevus just 1914-18 ja peategelaseks patsifist Vera Brittain, keda mängib Alicia Vikander. Tal tuleb hästi välja. Film on ise klassikaline sõjaaja lugu, kus lõpus on vähem tegelasi kui alguses.

Oli mingi nädalavahetus, kus vaatasin päris mitut filmi. Pühapäeva pärastlõunal panin selle enam-vähem niisama värvimise taustaks käima. Aga ohoh! Siiras, ühtlasi stiilne ilma üritamata. Lugu on sellest, kuidas keskkoolipoisid 80ndatel bändi tegema hakkavad. Ja väga toredad laulud.


laupäev, 28. detsember 2019

Laulud 2019

Vagunisaatja, niisiis.

Nagu ikka, tõestab allolev valik väidet, et mingil hetkel lihtsalt jääd kuhugi seisma ja uut mussi enam ei kuule. Näiteks Aastahitti tahtsin hääletada, onju. Jäi hääletamata, sest isegi kui Raadio 2-l olid mingid nimekirjad ette antud lauludest, siis ühtegi välismaa laulu ma sealt ei teadnud. Esitajaid oli küll tuttavaid.

The Cranberries - Linger, Dreams
"Dreams" on seriaali Derry Girls tunnusmuusika, sealt tuli The Cranberriese teema sisse.


The Cure - Friday I'm in love
Pole midagi paremat kui see, et suhvle pealt tuleb reede hommikul tööle minnes see lugu. Pluss see on vähe parem reedest kõnelev laul kui Rebecca Blacki "Friday".


Jennifer Warnes - The Hunter
Olin mina siis suvel suvaliselt Toomemäel, kui äkki kuulen et oh, muusika tuleb kusagilt. Lugu oli ligitõmbav, läksin muusika suunas. Muss tuli Kassitoomelt, kus õhtust suvekontserti ette valmistati. Shazammisin laulu, mida kõlaritest mängiti, oli seesama laul "The Hunter". Pärast õhtul Youtube'i kommentaaridest lugesin, et see on väga levinud kõla kontrollimiseks kasutatav laul. Ilmselt kajab hästi igas nurgas.



Disclosure - You & Me (Flume Remix)
Selliseid laule moodsast muusikast, mis tavaliselt ei meeldi, aga siin on nagu energiat ja.


Tame Impala - 'Cause I'm a man
Lihtsalt


Tears for Fears - Head over heels
Kõlab ülimalt palju nagu 80ndad ja selgub, et mõne laulu puhul mulle see isegi meeldib.


Sing Street - Up
Filmist Sing Street. Nummi noh, nummi! Vajuta-vajuta siia Youtube'i kasti peale.


Astrid S - Years
Jäi seriaalist kummitama + polnud ammu kuulanud sihukesi säutsuvaid neidislauljaid.


Marit Larsen - Coming home, Don't move, Me and the highway
Polnud ammu kuulanud säutsuvaid neidislauljaid #2.
Marit Larsen figureeris kunagi ansamblis M2M ("Don't say you love me" jm)

"Don't move" algab muuseas lausega It's such a bad day for a good weather, mis on väga huvitav lause.

Savage Garden - Affirmation
Sobib hästi summutamaks ümbritsevaid helisid, kui ei peaks soovima neid kuulda. Laul ka muidugi pole aastatega oma väärtust kaotanud.


Roxette - Wish I could fly
Sihuke allhoovustega laul. Öösel või pimedas on hea kuulata. Videos on ka pime. Tänu sellele laulule teadvustasin kunagi ingliskeelset sõna ajar.


Laulupeo segakoor - Ära mind lahti lase
Kui kokku lugema hakata, siis seda kuulasin arvuliselt kõige rohkem. Vist juba kusagil ütlesin, aga saagu siia veelkord, et see laul on nagu uuestisündinud Ehala. (Ei osanud küll oodata, et ta Kadri Voorandi noodivihikusse sünnib.) Mis sõnade autorisse puutub, siis minu peas on Triin Soomets alati olnud noor eesti luuletaja. Eks ta ongi suhteline, kas 50 on vana või noor.


laupäev, 14. detsember 2019

25-aastased välismaa laulud (1994)

Varasemalt mul on siin olnud 20-aastased laulud, aga praegu vaatasin, et 1999. aasta polnud just suurem asi enam, siis mõtlesin, et keeraks kaugemale tagasi. Hea mõte, sest 1994. aastal olid päris ägedad laulud popid.

Ace of Base - The Sign
Minu jaoks Ace of Base on väga ehe. Nagu see Rootsi popmuusika, mis oli siis, kui Rootsi popmuusika ei kõlanud veel igal pool. Ja ma ei väsi kordamast, et esimene bänd, mille laulude sõnu kaasa laulsin, kui inglise keele sõnavara oli nii paarikümne sõna ringis.


Wet Wet Wet - Love is all around
Kui ka tervet laulu kuulata ei viitsi, siis esimesed 20 sekundit on ju lahedad. Ja see on natuke nagu kõigi Hugh Grantiga romantiliste komöödiate taustamuusika.


Prince - The most beautiful girl in the world
See jällegi on armas laul. Prince ja David Bowie jagavad kahekesi esikohta tabelis Lauljad, kelle muusikast võiks märksa rohkem teada. 


Aerosmith - Crazy
Ma ei ole väga suur muusikavideote fänn, aga see on sihuke video, mida olen täitsa viitsinud vaadata. Ei tulnud kahjuks, et seal figureerisid kaks tol hetkel hästi tuntud nägu. See on lahe laul ka tegelikult.


East 17 - Stay another day
Ikka on tundunud, et kui minul olid Backstreet Boys ja Westlife, siis natuke vanematel olid Take That ja East 17. Tollased poistebändide videod, nagu ikka, on humoorikad. See siin on kosmilise kategooria alt. Ja tundub, et on Mc Hammeri mõjudega bändiliikmeid.


Take That - Babe
Ja kui Take Thatist rääkida, siis mina kui mitte suur muusikavideote fänn võin öelda, et see video on lahe.


Boyzone - Love me for a reason
See jällegi oli Boyzone'i läbilöögilugu Suurbritannias. Polegi nende originaal, ei teadnud.


Erasure - Always
Selle laulu sõnad ilmusid Meie Meeles ja minu suur soov oli neid kaasa laulda, kui see laul MTV pealt tuli. Pagana raske oli ja laul jooksis eest ära. Muusikavideo, jällegi, on nähtus omaette.



Cranberries - Zombie
Seda lugu võisin 1994. aastal küll mitte teadvustada. Või vähemalt ei osanud teda hinnata. Aga noist, mis siin seni esitletud, peab küll ütlema, et just see on 2019. aastaks kõige vähem vananenud. Mis ei tähenda jällegi, et tema ajalooline väärtus poleks suur. Samal aastal oli ka laul Linger, mis mulle meeldib veelgi rohkem.


Whigfield - Saturday night
Aga tõsiselt, miks ei võiks muusika olla vahepeal selline pisut kergemeelne?


Madonna - Secret
1990ndate Madonna on kõige lemmikum Madonna kindlalt. 



Mariah Carey - Without you
Tänapäeval on võib-olla Ken Lee tuntum, aga enne seda oli see surematu taidlusduett mikrofonijalaga. Muide, 1994. aasta jõulude eel tuli välja Mariah' ilmselt tänini kõige rohkem tulu toov hitt All I want for Christmas is you.


Rednex - Cotton Eye Joe
Esimesed taktid juba ajavad naerma. See oleks hea laul, mida perfektselt laulma õppida.