Truffe kirjanurk

Ma ei suuda jätta ilmarahvale kuulutamata, kuidas täna ühtäkki avastasime, et meil Kathriiniga on olnud ühine klassivend. Peale kõiki neid aastaid tuleb sihuke asi välja. ISSAND kui lamp. Tükk aega naeran seda veel ma ütlen. Tänane MotD(loe: Man of the Day) auhind läheb aga Roger Federerile. Roger Federer on ilusam kui sina. Ükskõik, mida ta teeb. Pole vaidlemise kohtagi. Pildi rottisin siit .

Sel puhul ei ole kolmas osa halvem kui kaks esimest. Mis ma oskan öelda. Marko, muidugi Marko. Tekkis idee, et äkki võiks teda järgmisel aastal eurolaval näha. Marko & Friends. Võib-olla koos selle Vääna vanaisaga? Ehk annaks kuidagi kombineerida. Aga kui Markost (kes kahtlemata oli õhtu staare) edasi laulude juurde minna, siis tuleb tõdeda, et kolme tagasihoidliku telerivaataja arvamus langes Euroopa top 10-ga kokku kusagil 40% ulatuses (statistika, vana arm). Tjah, mõned laulud olid nii kõnekad. Nagu see Venemaa noormees, ma kohe tundsin tema valu oma südames, esimestest sekunditest alates, siiani langeb raske pilv pea kohale, kui sellele mõtlen.(Olen ma sellest juba kirjutanud? Mis teha, liigutav värk.) Muus osas mulle meeldis, kuidas (joogimängu) reeglid "Ida-Euroopa lauljal on võltsblondid juuksed" ja "laulja näeb välja nagu Ida-Euroopa hoor" kehtisid rohkem kui ühe korra ka meeste kohta. Kas see võibki olla see sugude kampaania, mida Eestis praegu tehakse?

Austria rahvuslind on ka suitsupääsuke. Kuidagi ootamatult üllatav on. Kuidas pole varem kuulnud sellest?

Nagu tihti juhtub, on teine osa halvem kui esimene. Kõik lõõritasid oma ballaade ja show'd väga ei teinud. Need, kes tegid, edasi ei saanud. Ju siis eurooplased(imestamapanevalt suur on muidugi see eurooplaste pere sel konkreetsel üritusel) on kurvameelsed ja/või romantikud. Tuleb lisada, et tunnen kohutavalt puudust sellest, et saatejuhid poolfinaalides kostüüme ei vaheta. Marko see-eest on endiselt hoos ja jagab meiega oma elevust, kui keegi otsustab püksid jalast (või juuksed peast?-tõsiselt, miks keegi seda teinud pole?) visata. Oo, ja kas polnud lausa hirnumaajavalt hurmav, kuidas meil soovitati Oslosse mitte sattuda? Hirn. Pole siin midagi, võileib kodust kaasa. Tänasel päeval tõdesin taaskord, milline imeline asi on toidupood. Muidu tühi Tasku on peale Rimi avamist nagu nõiaväel noorukeid täis. Raiskadel sai kool vist tänasega suht läbi. "Raisad" ütlen sellepärast, et mul ei saanud. Eilsesse veel kaldudes-kõige täistõmmanumalt lahedam hiigelkuu oli öösel.

Eurovisioon on lahe, mulle Eurovisioon meeldib. On jah klišee ja (peamiselt) halvad laulud, aga kas see pole mitte naljakas? Lisaks üldistele klišeedele on Eurovisioonil ka oma klišeed (stiilis "kleit elab oma elu"), mistõttu minu meelest on seda vaadata umbes sama hea kui mõnda (eesti) filmi, kus mingid laused ja nende ütlemise kohad on korralikult pähe kulunud. Lisaks on Eurovisioonil alati entusiastlikud saatejuhid ja Marko, kes hoolimata sellest, et eile oli alles 1. poolfinaal, oli juba finaali kommenteerimise vormis (loe: tippvormis). Muidugi ei saa märkimata jätta ka Holmenkolleni uue ilusa hüppemäe näitamist, mille ekraanile ilmumine (olgugi et ainult sekunditeks) minu südame Röyksoppi "Happy up here"'i rütmis põksuma pani. Aga jah, need olid sekundid ainult, sest Eurovisiooni ajal on suurem osa aega siiski mõnusale eurotümmile reserveeritud. Välja arvatud muidugi see Belgia kitarripoiss. Less is more , nagu keegi ütles. Ja Venemaa...oh, see pilt, need

Tartu on ilmselt piisavalt suur, et siin elaks piisavalt kuulsaid inimesi. Samas on ta piisavalt väike, et võiks nendega lambist kokku juhtuda. Kohtusin nimelt ühel ülekäigurajal kunagise meeliskorvpalluriga. Seirasime teineteist (kuivõrd tema oli minu vasakul käel ja mina vaatasin vasakule, et näha, kas autot tuleb, aga tema vaatas paremale millegipärast). Oijah, mul kohe oli hea meel. Ja need sääremarjad.

Ähvardus on teoks tehtud, mina olen nüüd Twitteris. Ei midagi sisukat ega tõsist, ainult see, mille sülg suhu või kofeiin sõrmedesse toob. Küsitav muidugi, kuidas ma lindude seltskonda sulandun, sest neil päevil karjuvad nad akna taga nii, et ajab hommikul üles. Näis, kas on minus netikriiskaja potentsiaali. Siinne putka jääb ka ikka avatuks, peaaegu retro ju ikkagi vahepeal mitu pikemat lõiku kirjutada. Lühidalt

Vahel juhtub nii, et mõne inimese hääl kohe väga hirmsasti meeldib. On selline...tjah, hääli on raske kirjeldada..kumisev? helisev omal moel? Või noh, ega vahet pole, milline see konkreetne on, mida mina praegu silmas pean, lihtsalt mõnel on hea hääl. Siuke, et kui ta ka telefoniraamatut ette loeks, kuulaks ikka ja südameid lendaks kõrvadest. Veab, kui on lauljaga tegemist, saab hääle igale poole kaasa võtta soovi korral. Aga kui pole laulja...noh, siis tuleb leida muid võimalusi. Tegelikult vist moodsate masinatega saab ka muid asju kaasas kanda. Ja aktsendid. Hohohohhhohoo. Lisaks sellele, mida nende kõla alaseljale põhjustab, on ka lihtsalt see lahe, kui aru saad, kuidas mingi inimene mingit sõna teistmoodi hääldab. Jah, see, ja siis ka see, kui sellest teise inimese poolt (mõnikord peaaaegu tundmatuks) väänatud sõnast ikkagi aru saad. Töuld. Natüüalihh. Nuh, siuke asi. Mitte et sellel inimeste häältega midagi pistmist oleks.

Päris mitu korda olen kirjutanud ja kustutanud viimaste päevade jooksul. Mõtlesin, et peaks ehk Twitterisse kolima, kuidagi meeldiv on see mõte asjast lühidalt rääkida. Siinse koha populaarsusele minu silmis ei aita kaasa ka see, et errorit viskab, kui paremasse tulpa uut asja tahan lisada. Guugeldasin isegi, nagu targemad alati soovitavad, tolku ei saanud. Nonäädnoh, jälle on sihuke tekst, mille võiks vabalt maha lasta. Buuhuu. Oo, aga enne õues oli ühel naisel mingi suur südamekujuline raam kaenlas. Ja mingi tüüp kõndis, suur papist kass toika otsas. Kuuldavasti Tartus käivadki nii. Nojah, how would I know . Päris huvitav, kui saaks õhtul kõik mõtted välja printida, mis päeva jooksul tulnud on. Koos asukohaga (nagu et kus asusid, kui mõte tuli). Lihtsalt et ise üle vaadata. Paberihunti oleks ka muidugi vaja siis. It's that time of year, leave all your hopelessnesses aside.