Truffe kirjanurk

Olin seda raamatut laenutades asjast valesti aru saanud. Mulle tundus, et raamatu sees saavad olema Hoerschelmanni mälestused Haapsalust, aga olid hoopis tema kirjutatud jutud, kus tegevus Haapsalus. Hoerschelmann nimetas Haapsalut Tondilinnaks, sest tema meelest toimus seal kaunis kummalisi asju. Juttude tegelased olid enamasti eestlased, raamat on tõlgitud saksa keelest. Fred von Hoerschelmann (1901-1976) oli Haapsalu kuurordiarsti poeg, kes elas Haapsalus 1939. aastani.  Sisu Oli üks vähe tšehhovlik lugu kaupmehest, kes ei suutnud oma töötajat varguses süüdistada; ka lugu mehest, kes ei saanud naist võtta, sest ema eest tuli hoolt kanda. Ühe loo teema oli poja süütunne surnud isa ees. Või lugu korstnapühkija Mardist, kellele konkurent tekkis. Mitme loo peategelased olid naised: vaesunud baltisaksa vanaproua ja tema teenija; paar naist, kes kedagi oma lähikonnast tappa üritasid; üks proua, kes püüdis maailmalõppu üle elada. Päris igihaljaid teemasid oli. Mõni lugu ka selline, mis pik

Raamat tõmbas tähelepanu sellega, et sisututvustuses mainiti George Michaelit. 1980ndate Pakistanis on teismelised Zahra ja Maryam muuhulgas George Michaeli fännid. Oluliseks teetähiseks nende elus saavad ühe õhtu sündmused (kus justkui midagi ei juhtugi, aga tegelikult juhtub ka). Umbes 30 aastat hiljem jätkub tegevus Londonis, kus Zahra on mõjukas figuur inimõiguste valdkonnas ja Maryam tehnoloogiaettevõtte eesotsas. Sõbrad on nad ka endiselt.  Sisu Peateema on sõprus, selle eest plusspunktid. (Suurbritannia) poliitika ja selle kritiseerimisega tegeleti ka. Kuidas seal sisserändajatega tegeletakse, neid koheldakse, kes on niiditõmbajad. Aga ka privaatsuse puudumise teema tuli jutuks, inimestel üldiselt. (Näotuvastus jms.) Stiil Mul oli seda raske lugeda. Mitte sellepärast, et oleks tundmatuid sõnu kasutatud. Lauseehitus oli kuidagi teistsugune, nõnda et paljusid lauseid pidi mitu korda üle lugema. Teoorias see pole halb, kõiki asju ei peagi saama diagonaalis lugeda. Praktikas pole ki

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad.  Sisu Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka. Stiil Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega.  Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada. Emotsioonid Mõne osaga ro

  Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati. "Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata.  Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele.  Autori järelsõnast  Kallis lugeja:  "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevik

  Rose Tremainilt lugesin hiljuti jutukogu "The American lover" , mille leidsin tegelikult üldse seepärast, et üks raamatulehekülg soovitas mul lugeda Tremaini raamatut "The Gustav sonata".  Gustav Perle ja Anton Zwiebel (jep, pärl ja sibul) on peategelased, sõbrad, mõlemad 1942. aastal sündinud, elavad Šveitsi väikelinnas Matzlingenis. Anton on juudi perekonnast, armastab klaverit mängida. Gustavi emale eriti ei meeldi poiste sõprus. Ema nimelt räägib Gustavile, et Gustavi isa suri, sest püüdis juute aidata. Loo edenedes saame täpsemalt teada, kuidas ta neid täpsemalt aitas ja mis juhtus.Gustavi ja Antoni elusid jälgitakse lapsepõlves ja keskeas. Sisu Rose Tremain on üsna rahvusvahelise haardega kirjanik. Selle raamatu tegevus on Šveitsis (ja on natuke tõestisündinud lool põhinev), mingi raamatu tegevus toimub tal Prantsusmaal, üks on Taanis, juttudes olid ka Venemaa ja Kanada esindatud näiteks.  Muidu oli kena sisu, aga natuke jäi kriipima see, et kui peateemaks o

Sattusid päris head raamatud, keskmine hinne 6,97. I kvartal II kvartal

  Graafiline romaan 1930.-1940. aastail Prantsusmaal elavast teismelisest juudi tüdrukust Sarast. Sõja ajal tema perekonna liikmed lahutatakse üksteisest ja Sara varjab end pikka aega ühe klassivenna küünis. Klassivenna ja tolle vanematega saab sõbraks. Loomulikult elab linnas mitmesuguseid inimesi, kelle mõtted maailma asjade kohta ka erinevad. Sisu (sh illustratsioonid) Sisu oli üsna lihtne, aga ei saa öelda et lihtsustatud. Silma hakkas väga lühike sissejuhatus. Tänapäeva USA-s elav poiss Julian tegi videokõne vanaemale, et toda mingi koolitöö jaoks intervjueerida. Vanaema ütles, et tal on oma lapsepõlvest Prantsusmaal raske rääkida, aga hakkas siiski kohe pihta. (Vanaema ongi peategelane Sara.) Valge linnu kujundi kasutamine ühes konkreetses kohas meeldis, nii sõnade kui piltide mõttes. Stiil (sh illustratsioonid) Joonistamisstiili suurim fänn polnud. Kole ka ei olnud. Meeldisid kasutatud värvitoonid, mis ei muutnud kogu lugu liiga süngeks.  Emotsioonid Ikka mängib see, et kui oled