Otse põhisisu juurde

Teate

Ma vihkan, et mul alati arvutit käeulatuses pole, sest kohati tulevad mul mingid mõtted, mida tahaks teistega jagada kasvõi sellesama blogi kaudu..no aga mis teha, mis teha.Raha ilmselt teha.
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...