Otse põhisisu juurde

Teate

Ma vihkan, et mul alati arvutit käeulatuses pole, sest kohati tulevad mul mingid mõtted, mida tahaks teistega jagada kasvõi sellesama blogi kaudu..no aga mis teha, mis teha.Raha ilmselt teha.
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...