reede, 18. märts 2016

Siga sõjaväes. Või Arkaadias?

Siga on sõjaväkke läinud, sest mina nägin hiljuti Vanemuise etendust, kus mind suurt midagi ei häirinud. Tavaliselt on põhihäda see, et mõnda näitlejat ma lihtsalt ei usu, aga seekord lausa pidevalt uskusin.

Etendus, niisiis, oli "Arkaadia". Sain üsna ruttu aru, et see, mida räägitakse, ongi tõsi. (See, mida räägitakse, on nimelt see, et Tom Stoppard on kõige kunnim elusolev näitekirjanik.) Suht algusest peale hakkas väga head ja vaimukat teksti tulema. Probleemiks kujunes hoopis see, et teatrilavastuses ju tulistatakse teksti suht järjest, näitleja ei jäta vaatajale mõttepausi, öeldes et hea vaataja, lasen sul nüüd natuke mõelda selle diibi lause peale, mille just ütlesin. Seega on kindlasti sellise näitemänguga tegemist, mida tahaks eraldi veel üle lugeda, sest vahepeal tõesti tuli noid diipe lauseid sihukese tihedusega, et kuidagi ei jõudnud igaühe peale mõelda.

Etenduse tegevus toimus kahes ajas - kusagil 200 aastat tagasi ja enam-vähem kaasajas. Sihuke asi kusagil teostes mind reeglina hirmutab, sest kardan, et minu  tähelepanu ei võta seda lihtsalt kinni. (Üks lugu korraga on ju lihtsam kui mitu lugu.) Aga siin võttis kinni küll ja väga toredad olid ühenduslülid kahe tegevusaja vahel. Noh näiteks nii, et minevikustseenis pani keegi lauale raamatu ja järgmisena tulnud kaasajastseenis keegi teine kasutas seda. Tegevuskoht ise oli ka nagunii olevikus ja minevikus sama.

Kunstilisest küljest oli ka väga kaunilt lahendatud see värk. Lihtne aga kõnekas, võiks öelda. Ja Priit "Septimus" Strandberg nägi oma bakkide ja kauni ülikonnaga täitsa magus välja.

Norida soovides võiks hammast teritada näiteks mõne näitleja diktsiooni kallal. Jutt tuli nii kiiresti, et vahepeal läksid sõnad sassi ja polnud kõige arusaadavamad, eriti siis, kui näitleja juhtus publikule selja keerama. Aga see oli ainult mõne koha peal.

Vaatasin, et Linnateatri "Arkaadia", mida kusagil minu keskkooliajal suureks meistriteoseks kiideti, on ERR-i arhiivis täitsa üleval. Peaks vaatama, kui on püsivust 3,5-tunnisele asjale tähelepanu pühendada. Teatri telekast/arvutist vaatamine pidi küll sama olema, mis liha asemel konservi söömine, aga mõni konserv mõni kord aastas kulub ehk ära. Kasvõi selleks, et korralikku pärisliha käntsakat järgmisel korral rohkem hinnata.

Vanemuise "Arkaadiaga" on ehk sama asi nagu ükskord Leonard Coheni kohta kirjutasin- alusmaterjal on nii hea, et sellest väga halba asja teha on väga raske.

esmaspäev, 7. märts 2016

Eesti Laul 2016 finaal

Sedakorda oli ju täitsa suur sündmus. Tore. Sest kes ikka teeb asjast suure sündmuse, kui (tegijad) ise ei tee. Teisi lauluvõistlusi ju pole ka Eestis.

Minu arvamuste edetabel kujunes sedakorda järgmiseks:

10. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Ei saa öelda, et meelde ei jääks, täitsa huvitav on seda ise dramaatilise häälega laulda vahepeal. Häda on vaid selles, et laul ikka veel ei võlu. Teisalt. Iga laul sobib kuhugi. Kui seda laulu laulda sihukese häälega nagu ooperilauljad, siis ehk muusikateatri lavale?

9. Kéa - Lonely Boy
Üks fraas kaugelt liiga korduv. Aga. Mõeldes, mida see korduv fraas meile ütleb, võiks see laul sobida ehk mõne poiste- ja meesterahvaste organisatsiooni tunnuslooks. Poiss, ära ole üksi, tule meie kampa.

8. Grete Paia - Stories untold
Tüüpiline on vist see sõna. Ja lauljanna poolfinaali kleit oli nummikam. See laul sobiks mõne minu 20 aasta taguse kasseti peale- täpselt sedasorti lugu, mis mulle siis kõige enam meeldinuks.

7. Cartoon feat Kristel Aaslaid - Immortality
Mõningane langus poolfinaaliga võrreldes, sest seekord tundus veel eriti, et esitajal oli laulu äralaulmisega raskusi. Pikad noodid täie kopsu pealt pole ka naljaasi muidugi. Lisandub see, et  igasugused tehnilised asjaolud minu juures jätkuvalt punkte ei anna. Dinosoo. Küll on tegemist mu meelest sellise looga, mida annaks väga mitmesuguste toodete reklaamis muusikana kasutada. (Teisalt ei soovi seda saatust lauludele eriti- "Intro" ansamblilt The XX ja "Midnight City" ansamblilt M83 on sel kombel üsna ära rüvetatud.)

6. Meisterjaan "Parmupillihullus"
Jätkuvalt muhe ja nutikas pala, aga kardan, et väga tihti ei viitsiks seda kuulata. Seda laulu võiks tööintervjuudel mängida ja kandideerijailt küsida, mida nad arvavad, mis mõtted tekivad jms. Ehk oleks kõnekas info võimaliku uue töötaja kohta.

5. Laura - Supersonic
Sattus ka varasemaga võrreldes pisut madalamale kohale, sest ma juba enam ei jaksa, et see mul pidevalt muudkui kummitab. Just seda viimast ning lisaks ka loo lavalist väljanägemist ja tohutu isiksusega lauljat silmas pidades tundub mulle, et selle laulu jaoks oleks suur eurokarussell just see kõige õigem koht. (Aga ma ei arva, et ta ainuüksi seepärast tingimata võitma oleks pidanud.)

4. Mick Pedaja - Seis
Selline suur ja õhuline, mida võiks kusagil kirikus kuulata või kõrvaklappidest või mõne Eesti filmi ilusate maastikukaadrite taustaks.

3. Jüri Pootsmann - Play
See laul on umbes nagu tubli koolilaps - korralikult tehtud, aga sihuke tavaline tublidus. Esimese korraga meelde ei jää ja pole kindel, kas aastate pärast enam meelde tuleks. Asi on vist selles, et see laul ei tekita emotsioone. Laulja oma võluva bassi ja ohtliku pilguga tekitab küll, aga laulule on hinne 5 lihtsalt selle eest, et kõik kohustuslikud punktid on täidetud. Kui Kati Laeva loolt natuke dramaatilisust ära võtta ja siia juurde panna, saaks küll täitsa kena Bondi filmi laulu.

2. Go Away Bird - Sally
Mõnus suitsuse baari kõla ja kõditav kitarrikäik (mis ühel korral meenutas kitarri laulust "Goodbye to yesterday"). Lauljas on lahedalt naiivset punginäitsikut. Debbie Harry noorusajad, ei? (Puusalt tulistan,  minu teadmised tema noorusaegadest on nullilähedased.) Pakun, et see Sally sündis 1987.aastal.
Seda laulu võikski kuulata sealsamas baaris (kuigi ta võiks mittesuitsune olla) ja oma avvuti mängukavas võiksin ka kuulata.

1. I Wear* Experience - Patience
Tänapäeva populaarse muusika lauludel on tihti see probleem, et pole seda ilusat meloodiat, mis lauludel vanasti oli. Siin on ilus meloodia, mida keelpillid mängivad. Laulja meenutavat Maiken Schmidti. Kuna selle loo kõla on natuke sihuke motivational, siis tundub, et seda võiks mõni sportlane enne võistlust kuulata. Kujutan ka ette, et mõne moeetenduse telgitagustes võiks see mängida. Moeetenduse lava peal võib ka mängida. Ja minu arvutis.