Otse põhisisu juurde

Lamp jälle

Lühidalt öeldes, hmm, mulle meeldib, kui midagi juhtub.Veel parem, kui lampi juhtub.Sellest võiks vabalt saada järjekordne ülistuslaul lambile, aga ma tegelikult ikka enam ei tee, on juba lambist kirjutatud ka. Kui midagi öelda, siis seda,et minu toas(umbes 23 ruutmeetrit) on viis lampi, ise olen kuues.Haah.
Hirmus tahtmine on hakata ilukirjandust lugema.Lihtsalt kui ma näen, et inimene käib ringi, raamat lihtsalt mõnusalt seljakotis,tekitab see tahtmist ise ka näiteks Tšehhovi novellide manu sukelduda.("Ametniku surm" on minu lemmik.)
Ja nüüd ja nüüd, just oli telekas minu unetute ööde peamine mõttematerjal- Marko Kaljuveer! Sportlased tulevad ja lähevad, aga Marko ja tema legendaarsed mütsid jäävad.(Mis paganama koht see oli, kus tal see suure tutiga müts oli, igal juhul ma nii irvitasin, et oleks tooli pealt maha kukkunud)Hea seegi.Kunagi ma lugesin ühte nippi, kuidas tüütust boyfriendist vabaneda: kui koos bf-ga telekast spordiuudiseid vaatate, tuleb Helar Osila ekraanile ilmudes kahtlust ärataid häälitsusi kuuldavale tuua.
Rrrrr Vot sellised mehed on ETV sporditoimetuses.
Nii vaba tunne oli ladina keelest ära tulles,nagu sellega olekski aasta läbi. Vahva oli see, et täna oli seal umbes kolm korda sama palju inimesi kohal kui tavaliselt.Kas inimesed ei saa aru, et keeletunnis kohal käimine on kasulik. Ja mitte ainult siis, kui kontrolltöö on.Ise teavad.Läks vist liiga jutluseks asi kätte.
Homme on juuni.Kaitskem lapsi, nemad on head.Mina olin ka väiksena hea laps, laisk aga hea
Meenub lause ühest raamatust.Midagi sellist:"Mõned mehed näevad välja, nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud." Talle nimelt ei meeldi sellised. Aga minu pärast võite, härrased, oma tagumikku kodus ka hoida,kaminasimsil oleks ehk kena koht
Teisele teemale hüpates tuleb öelda, et saatus on endiselt minuga:P Ma arvan ka, et Andrus Veerpalu on seks mees.Mitte et need kaks lauset omavahel seotud oleksid. Mulle meeldib muudkui avastada, et asjad sobivad nagu võti lukuauku(või rusikas silmaauku).Ja Raatuse ühikasse tulles nägin ühte kevadiselt jalust nõrgaks võtvat persooni.Hea oli.

On inimesi, kes minust voodis räägivad.

Inimesed on nii ilusad ja head.Ma ei mõtle kuigi tihti sellele, et inimestel on süda ja kui siis midagi näen, on nii hea taasavastus.Peaaegu romantiline

Lõppeks ka üks nali, mis on peaaegu sama hea kui Marko Kaljuveeri mütsid.Benny Hill onju, seal sarjas on see väike kiilaspäine vanamees ka. Benny Hill ütleb vanamehele:"Kasvata kulmud pikaks ja kammi üle pea." See on parimaid nalju üle aegade

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...