Otse põhisisu juurde

Lamp jälle

Lühidalt öeldes, hmm, mulle meeldib, kui midagi juhtub.Veel parem, kui lampi juhtub.Sellest võiks vabalt saada järjekordne ülistuslaul lambile, aga ma tegelikult ikka enam ei tee, on juba lambist kirjutatud ka. Kui midagi öelda, siis seda,et minu toas(umbes 23 ruutmeetrit) on viis lampi, ise olen kuues.Haah.
Hirmus tahtmine on hakata ilukirjandust lugema.Lihtsalt kui ma näen, et inimene käib ringi, raamat lihtsalt mõnusalt seljakotis,tekitab see tahtmist ise ka näiteks Tšehhovi novellide manu sukelduda.("Ametniku surm" on minu lemmik.)
Ja nüüd ja nüüd, just oli telekas minu unetute ööde peamine mõttematerjal- Marko Kaljuveer! Sportlased tulevad ja lähevad, aga Marko ja tema legendaarsed mütsid jäävad.(Mis paganama koht see oli, kus tal see suure tutiga müts oli, igal juhul ma nii irvitasin, et oleks tooli pealt maha kukkunud)Hea seegi.Kunagi ma lugesin ühte nippi, kuidas tüütust boyfriendist vabaneda: kui koos bf-ga telekast spordiuudiseid vaatate, tuleb Helar Osila ekraanile ilmudes kahtlust ärataid häälitsusi kuuldavale tuua.
Rrrrr Vot sellised mehed on ETV sporditoimetuses.
Nii vaba tunne oli ladina keelest ära tulles,nagu sellega olekski aasta läbi. Vahva oli see, et täna oli seal umbes kolm korda sama palju inimesi kohal kui tavaliselt.Kas inimesed ei saa aru, et keeletunnis kohal käimine on kasulik. Ja mitte ainult siis, kui kontrolltöö on.Ise teavad.Läks vist liiga jutluseks asi kätte.
Homme on juuni.Kaitskem lapsi, nemad on head.Mina olin ka väiksena hea laps, laisk aga hea
Meenub lause ühest raamatust.Midagi sellist:"Mõned mehed näevad välja, nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud." Talle nimelt ei meeldi sellised. Aga minu pärast võite, härrased, oma tagumikku kodus ka hoida,kaminasimsil oleks ehk kena koht
Teisele teemale hüpates tuleb öelda, et saatus on endiselt minuga:P Ma arvan ka, et Andrus Veerpalu on seks mees.Mitte et need kaks lauset omavahel seotud oleksid. Mulle meeldib muudkui avastada, et asjad sobivad nagu võti lukuauku(või rusikas silmaauku).Ja Raatuse ühikasse tulles nägin ühte kevadiselt jalust nõrgaks võtvat persooni.Hea oli.

On inimesi, kes minust voodis räägivad.

Inimesed on nii ilusad ja head.Ma ei mõtle kuigi tihti sellele, et inimestel on süda ja kui siis midagi näen, on nii hea taasavastus.Peaaegu romantiline

Lõppeks ka üks nali, mis on peaaegu sama hea kui Marko Kaljuveeri mütsid.Benny Hill onju, seal sarjas on see väike kiilaspäine vanamees ka. Benny Hill ütleb vanamehele:"Kasvata kulmud pikaks ja kammi üle pea." See on parimaid nalju üle aegade

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...