Sõbrale

Ma ei ole mingi pervert, kes salaja piilumisega tegeleb, aga ikkagi...teate kui huivtav on istuda avalikus arvutiklassis mõne sellise inimese selja taga, keda sa tead.Ei tunne, aga tead.Ja täiesti tahtmatult läheb siis pilk tema arvutiekraanile.Mis seal on? Info.Mingi inimese kohta, keda ma tean. Ei tunne, aga tean. Põnev on.
Sellistel puhkudel ma ikka mõtlen, et polekski võib-olla olnud nii halb mõte ajakirjandust õppima minna, nagu see mul põhikooli aegu mõttes oli.
Aina enam tundub mulle, et mul on mitmeid sõpru, kes on võtnud minu suhtes kaitsva hoiaku.Raske seletada, milles see väljendub, aga teatud inimeste puhul on mul selline tunne, et nad on ( või peavad end) kogenumaks kui mina ja üritavad mind siis "suure kurja maailma" eest kaitsta. Ilmselt on see lihtsalt mingi asi, mis mulle tundub ja ega midagi halba ei olegi, vastupidi. Lihtsalt oma vigu teeme nagunii kõik ise ja kukume ja tõuseme ja läheme edasi. Aga vahetevahel on nii vahva mõelda,et on olemas see või see inimene, kellega võib kokku saada, kui midagi on kehvasti läinud( või miks mitte ka hästi) ja ta ei ütlegi justkui minu elu kohta midagi, aga pärast on hoopis parem tunne:)
Liisi Koiksonil on üks vahva laul, hommikul kuulasin, tulid mõtted...
Sõbrana võin sind armastada...