Otse põhisisu juurde

5.05 varahommik:)

Jälle on selline öö nagu neid varemgi palju on olnud.Mõtlesin, et hakkaks kultuuriinimeseks- käiks teatris, loeks raamatuid ja muud säänast värki.Teatrisse pole jõudnud (kui hästi läheb, siis jõuan järgmisel nädalal kontserdimaja kulisside taha taaskord ja lavale ikka ka), aga raamatuid nagu täitsa oleks lugenud. Täna käisin Ilmatsalu raamatukogus. Tuli nagu väike nostalgia. Olles nüüd harjunud suurte raamatukogudega nagu TÜ oma, kus on hullud süsteemid ja asjad, oli nii vahva käia jälle väikeses raamatukogus, kus on vähem raamatuid ja üks raamatukogutädi, kes laua taga lehte loeb. Sellises keskkonnas on raamatud palju ahvatlevamad ju:) Võib-olla sellepärast ülikooli raamatukogu polegi mu lemmikkoht, liiga nõukaaegne ja pime koht on, et seal hommikust õhtuni istuda.Kuigi ma üldse ei kahtle, et seal palju tarku raamatuid on. Ikkagi pole ma veel suutnud vaimustuda sellest, et mul on võimalus lugeda kõiki oma suurepärast eriala puutuvaid raamatuid, no ei kisu kohe, noh. Mind tõmbab endiselt ilukirjanduse poole.Sellepärast ma vist ei tahagi uskuda Mailitit, kes ütleb, et ma olen nii ajaloolase moodi. Minu süda karjub kirjanduse järele( kui nüüd kunstiliselt väljenduda). Samas on ilmselt ka üsna tugev "teise mehe haual on rohi alati rohelisem" element siin mängus.
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?


Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Doris Kareva

Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...