Otse põhisisu juurde

5.05 varahommik:)

Jälle on selline öö nagu neid varemgi palju on olnud.Mõtlesin, et hakkaks kultuuriinimeseks- käiks teatris, loeks raamatuid ja muud säänast värki.Teatrisse pole jõudnud (kui hästi läheb, siis jõuan järgmisel nädalal kontserdimaja kulisside taha taaskord ja lavale ikka ka), aga raamatuid nagu täitsa oleks lugenud. Täna käisin Ilmatsalu raamatukogus. Tuli nagu väike nostalgia. Olles nüüd harjunud suurte raamatukogudega nagu TÜ oma, kus on hullud süsteemid ja asjad, oli nii vahva käia jälle väikeses raamatukogus, kus on vähem raamatuid ja üks raamatukogutädi, kes laua taga lehte loeb. Sellises keskkonnas on raamatud palju ahvatlevamad ju:) Võib-olla sellepärast ülikooli raamatukogu polegi mu lemmikkoht, liiga nõukaaegne ja pime koht on, et seal hommikust õhtuni istuda.Kuigi ma üldse ei kahtle, et seal palju tarku raamatuid on. Ikkagi pole ma veel suutnud vaimustuda sellest, et mul on võimalus lugeda kõiki oma suurepärast eriala puutuvaid raamatuid, no ei kisu kohe, noh. Mind tõmbab endiselt ilukirjanduse poole.Sellepärast ma vist ei tahagi uskuda Mailitit, kes ütleb, et ma olen nii ajaloolase moodi. Minu süda karjub kirjanduse järele( kui nüüd kunstiliselt väljenduda). Samas on ilmselt ka üsna tugev "teise mehe haual on rohi alati rohelisem" element siin mängus.
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?


Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Doris Kareva

Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...