esmaspäev, 29. september 2008

Esimene lõik soovituslik, ülejäänud vabatahtlikud

Juba ammu mõtlesin seda, aga siia on läinud meelest kirjutada, et minu meelest sügisball on nii ilus sõna. Film on ka ilus ja raamatu kohta ei oska kommenteerida, aga sõna on kõige ilusam. Nii tabav lihtsalt.
Niih, see, mida tegelikult öelda tahtsin, sai öeldud, aga kuna ma tööl olen ja igav on ja sellist tunnet, et oma referaadikirjandust lugema hakkaksin, ei ole, siis saagu siia üks postitus.
Hommikul oli kool. Nagu mõnikord juhtub, juhtus minuga just täna see, et ülesärkamise hetkel kuulsin dušikardina häält ja siis solisema hakkavat vett. Nooh, pole viga, hea et selles korteris vähemalt WC dušiga samas ruumis pole. Ja seoses selle vannituppa kohe mittesaamisega tõestasin endale järjekordselt, et äratus oli pandud liiga vara, sest jõudsin oodata ja pärast oma asjad seal veel ära ka teha ja kooli jõudsin ka vabalt 5-8 mintsa liiga vara. Kena, järgmisel esmaspäeval proovime, kuidas 7.24 sobib.
Aga teemaks pidi tegelikult hoopis see olema, et hommikul, kui ma toast välja läksin, oli päike alles nii madalal, et majade akendel oli tema peegeldust tugevalt näha. Iik. Varsti keeravad kella ära ja siis on kotis ülestõusmine. Kena mitu aastat pole seda juba harrastama pidanud, eks ta masendav ole.
Pärast kooli, kui minu jaoks seega juba päev nagu kätte jõudnud oli, aga tegelikult kell mingi 10 alles sai, mõtlesin, et läheks Rahva Raamatusse. Nähtavasti oli mu samm liiga kiire, sest pläskussepandava peaukseni jõudes oli see alles kinni. Mis siis nüüd teha? Ähvardamas oli oht välja näha nagu meeleheitlik poodlemishull. Mõtlesin siis, et kõnniks mõne tagumise ukse juurde- aeg kulub, uksed avatakse jne. Noh, ja nii läkski. Ei tulnud puänti, lihtsalt selline jutt.

pühapäev, 28. september 2008

...

Minul on nii, et kui ma olen mingis kohas esimest korda(võib ka teist korda, aga kindlasti mitte kümnendat) ja üldiselt on tegemist kohaga, kuhu ma ei usu end eriti tihti sattuvat, siis mõtlen, et huvitav kas ma siia veel kunagi satun või on see viimane kord. Ja mõnikord see ongi viimane kord, kuigi üldse mitte sel põhjusel, mida küsimuse esitamise hetkel tõenäoliseks sai peetud. Praegu mõtlengi, et ühte ilusat pruuni plaadikest ma ilmselt enam kunagi ei näe. Ilus plaadike on, ja õnneks praegu veel väga hästi meeles.

neljapäev, 25. september 2008

1490.näkipäev

Kui vaikus lahti teha,
viirastub virveid,
mis vabanedes tükelduvad
ja vaibale langevad
nagu peastkistud juuksekarvad

Proovi neid üles korjata

teisipäev, 23. september 2008

Если бы знать, если бы знать!

Lõvi horoskoop Postimehes 22. septembril 2008:
Kui oled oma pärli kaotanud, siis tasuks see kas üles otsida või uue pärli järele haarata. Milline peab sinu pärl olema?

Ise lisaks kõigepealt küsimuse, mis/kes on minu pärl? Kas ma ise olen enda pärl? Tähendab, mina kui tervik. See poleks antud juhul vist päris loogiline, välistagem. Pärl on minu meelest üldse selline asi, mis leitakse. Seest-või väljastpoolt ennast? See tähendab kas sisemise abiga väljast või välise abiga seest? Kui pärl on väljaspool mind, kas ta siis, kui ma olen ta leidnud, saab minu osaks või jääb ikkagi mingiks natuke kaugeks imetlusobjektiks. Võib ka lähedaseks imetlusobjektiks tegelikult. Jah, see vist ongi. Ja kui mul on pärl, siis kas ma panen ta ehtekarpi ära ja imetlen üksi või näitan teda teistele ka? Uhkustades või tagasihoidlikult? Kas minu pärl on minu uhkus või on ta selleks, et mind esile tõsta?
Aga kui pärl on välise abiga seestpoolt saadud, siis on ta paratamatult minu osa. Väline abi saab olla kas pärli leidjaks või loojaks. Või kas loojaks ikka saab? Kas me juba sünnime kõigi(võib ka ainult ühe) oma avastamata pärlitega või tekib neid elu ajal juurde? Ja kui tekib, siis kas otseselt kellegi teise mõjul, st kas keegi teine on looja või olen mina ise looja?
Kui pärl oleks kes, siis kes ta oleks? Laps, armastatu? Vist ei nõustu, sest pärl peaks olema ideaalne. Eelnevat kahte aga näeme nii lähedalt, et ideaalseks ei saa nad jääda. Isegi meie silmis parimatel inimestel on ju halbu omadusi, mille olemasolu neid ideaalist distantseerib. Seega näib, et inimpärliks saaks olla ainult inimene, kes on piisavalt lähedal, et näha tema häid külgi, kuid piisavalt kaugel, et me ei näeks puudusi. Tuleb mõni selline inimene pähe? Seega, kas pärlid ongi pärlid ainult sellepärast, et me neid teatud distantsil hoiame, selleks et neid mitte kaotada?

***
Teatris käisin. Ugala "Kolm õde". Või noh, õigupoolest Tšehhovi oma ju ikka. Päristeater oli. Irina ja Olga ja Mašaga. (Pildi sain Ugala kodukalt.)

neljapäev, 18. september 2008

Arvutus

Kui kõik hetkel tualetis olevad tühjad WC-paberi rullid üksteise otsa laduda, saaks 4 meetri ja 8 cm kõrguse torni.
Huvitav mitu rulli võtaks, et kogu vaba põrandapind ära katta.
Eile nägin sellist tuba, kus kogu seinapind oli munarestidega ära kaetud. Väga khuul nägi välja.

kolmapäev, 17. september 2008

Kallis kirjanurk!

Minu elus on suur probleem. Värvid lihtsalt ei sobi. Noh, vaata, kui Msni minna, siis see leht, kus on kõik kontaktid onju, seal saab ju ise valida, et mis värvi tahad, et see leht oleks. Proovisin mitut ilusat värvi, aga mitte ükski ei sobi nende nupukeste värviga, mis iga kontakti ees on. Mingi sarnane roheline ilmselt sobiks, aga see ei ole kuigi ilus roheline. Siis ma mõtlesingi, et võiks nii ka olla, et saaks nupukeste värvi muuta. Aga praegu ei ole ja karjub lausa silmas iga kord, kui vaatan, sest ma ikkagi panin endale ilusa taustavärvi, mis selle nupurohelisega ei sobi.
Ja siis. Iga kontakti aknasse saab ju ka panna erineva värvi taustaks. Nooh, panin siis omaarust selliseid, mis iga inimest võiks iseloomustada ja õige pea ilmus uus häda: üliharva juhtub, et kokku sobivad nii taustavärv, minu profiilipilt kui ka kontakti profiilipilt. Siis nagu peakski nii panema, et taustavärvi panen selle järgi, milline pilt kontaktil parajasti on ja siis tausta järgi valin ka endale profiilipildi. Ja siis kui räägin järgmisega, siis muudan jälle ümber. Aga mis siis saab, kui mitme inimesega korraga räägin ja neil on täiesti erinevates värvides profiilipildid?
Ohh, raskeid probleeme veeretab elu meie ette...

reede, 12. september 2008

Siia tahaks mitu lõpmatuse märki joonistada

Tahaks tantsida. Ma tean täpselt, millise tänavalaterna juures. Enne tuli üks laul ka, mille ajal mul see mõte üldse tuli. Laulu unustasin ära, tantsu ei unustanud.
Kleiti tahaks ka. Hästi ilusat sellist, mitte niisama kleiti. Kunagi kevadel juba mõtlesin, et tahaks, aga siis tundus, et kuhu ma lähen selle hästi ilusa kleidiga. Lõpetamiseks oleks ju nagu pooleldi olnud põhjust osta, aga siis ma mõtlesin, et see pole ikka päris see sündmus, mis kleidi teema oleks ja kuhu ma selle kleidiga siis pärast läheks. Ja nüüd ma mõtlen jälle ja ikka veel, et tahaks kleiti.
Olles selle lõigu ära kirjutanud, kargas pähe mõte, et siin võiks allegooriat näha, kui tahaks. Antud juhul pole vajadust, aga lihtsalt "tahan kleiti" kõlas nii, et võiks.

Kui ma ennist siia tuppa astusin, siis oli täpselt selline kuu nagu siin alguses. Alati, kui ma sellist kuud näen, tuleb see laul meelde. See on üks lemmiklaule Roxette'ilt mul ka muidugist. Aga jah, kuu on. Praegu passib seal kuuse taga, ma näen küll.
Ja teate, sügisel on ka õhk värske. Mitte samamoodi nagu kevadel, vaid külmemalt(mitte temperatuuri mõttes võiks vist isegi öelda) ja nii mõnusalt. Jah, vist ikka on nii, ei ole need leheläpa-aroomid.
Sügis on üldiselt kõige parem. Tugev külm tuul, mis lihast(parimatel juhtudel tundub et ka luust) läbi lõikab. Enesepiinajalik nauding mingi või lihtsalt püüd tõestada, et tuul puhub, aga pikali ei puhu.

Otsisin täna kõige kurvemat laulu, nüüd ta hakkas iseenesest mängima(suhvle võlud).

teisipäev, 2. september 2008

...

Oled kunagi mõelnud, mis tunne on kanda pea peal vaasi, kui sa ei ole see rätikuga naine, kes on seda eluaeg teinud? Nagu kogu aeg kohe-kohe kukuks. Aga ei kuku. Ja siis mõtledki, mis sind hoiab.

esmaspäev, 1. september 2008

Septembrimängud #2

Varvaste rõõm

Septembri lõpus istuvad vanemad naised läve ette või aidatrepile päikeselaigu sisse.
Päike paistab madalalt ja kahvatult. Nagu soojendab, aga ei soojenda ka, on kuidagi leige. Justkui ärajahtunud armastus või läbikäidud elu.
Aga ikkagi on see aeg kena.
Viimane võimalus enne sügise tulekut oma jalad lahti võtta ja varbaid päevitada.

Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.

Septembrimängud #1