Truffe kirjanurk

Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde" , mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.  Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.  Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta s...

Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.  Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi. Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.  Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, s...

  Kunagi tellisin endale meili peale Penguini kirjastuse uudiskirja. Tundus, et on isegi niuke asjalik. Ja ühes uudiskirjas vist nägingi selle raamatu kaanepilti. Kuna aastaaeg sobis kaanepildi ja pealkirjaga, tundus, et võiks lugeda seda. Praegu vaatan, et see from best-selling author lasteraamatu kaanel mulle küll ei meeldi. Täiskasvanute raamatu kaanel ka ei meeldiks, aga siin kohe eriti ei meeldi. Eelmise aasta alguses lugesin ka ühte lasteraamatut , mis umbes samale vanuserühmale (6-8) mõeldud oli. See on juhuslik muidugi, aga tõtt-öelda mul ülipalju selle praeguse raamatu kohta öelda pole, nii et niisama veeretan siin lõnga. Vanasti (nii 20 ja natuke vähem aastat tagasi) oli kogu see blogi selline - muudkui veeretasin ja hea kui ise pärast aru sain. Sellest blogist rääkides - ta sai just 20-aastaseks. Umbes üleeile. Raamatu peategelane Cassie on väike tüdruk, kes elab perega Londonis. Ükskord kohtub ta kodu lähedal rebasekutsikaga. Kuna tolle sabaots on valge, mõtleb Cassie,...

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk. Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised.  Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks. Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone.  Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi...

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

  Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri.  Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa. Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma.  Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud ...

Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha. 6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta.  Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks li...

Lugesin "Siili igatsuse" kohta kunagi suvel ajalehest väikest tutvustust. Selle põhjal otsustasin, et mulle saab see raamat meeldima, sest siil tundus tüübina, keda võiksin mõista (ülemõtleja). Päriselt seda lugedes pidin paraku tõdema, et meeldis ikka väga vähe.  Ametlik tutvustus on selline:  Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna! Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale. Viga on endas, nagu ikka. Ma eeldasin. Lehest loetu ja selle tutvustuse põhjal tundus, et tegemist on kõige paremat sorti lasteraamatuga, mis töötab ühest küljest lasteraamatuna, aga teisalt ka täiskasvanu jaoks, kes võib ridade vahelt igasugust vil...

Percy Jackson on 12-aastane poiss, kes kaldub sekeldustesse sattuma. Siis läheb ta ema soovitusel Poolevere laagrisse ja saab seal teada, et kõigil laagrilistel on ühine joon - nad on sureliku ja mõne Olümpose jumala järeltulijad. Percy (tegelikult Perseus) on vanakreeka müütidega hästi kursis ja arutleb, kes siis tema isa võiks olla. Natuke läheb aega, enne kui teada saab. Vahepeal satub ta kahe seltsilise, Athena tütre Annabethi ja saatür Groveriga mitmesugustesse seiklustesse, kus osalevad igasugused müütilised olendid. Peajumal Zeusilt on nimelt tema tähtsaim välgunool varastatud ja ta peab Percyt süüdlaseks.  Kuna peategelane on 12-aastane, siis eeldan, et selles vanuses võiks olla ka raamatu põhisihtrühm. Kas mulle oleks see 12-aastasena meeldinud? Ilmselt küll, kindlasti rohkem kui praegu. 12-aastasena oli just 6. klassi aeg, kus esmakordselt Vana-Kreeka teemat õpiti. Täiskasvanuna lugedes muutus ehk natuke igavaks see uus peatükk - võitlus järgmise kolliga ülesehitus. Sama...

Mida ikka "Bullerby laste" kohta öelda? Kõige ninnunännum raamat Lindgrenil. Teistes raamatutes on peategelased selgemalt vimkaga. Samas väiksena väga meeldis. Võib-olla on päris paljudel lihtne samastuda Lisaga, kes on niuke hea lapse tüüpi laps. Parim avalause. Suure tõenäosusega esimene lause ka paljudes keeleõpikutes ja -tundides.  Nii see kui eelmine Lindgreni raamat on mingite teiste illustratsioonidega olnud, mitte Wiklandi omadega. Huvitav. Mingi hetkeni mõtlesin, et Wiklandi illustratsioonid ongi üldse ainukesed, aga see poleks ju kuigi tõenäoline.  Ei osanud arvata, et peaaegu täiuslik skoor "Bullerby lastele" võiks tulla. Kuna see lugemine läks ka kaunis lihtsalt, siis otsustasin nüüd väljakutsuvama asja ette võtta. Näeme.

Veel üks rootsikeelne raamat, sedakorda natuke suurematele lastele mõeldud. Peategelane oli vist 13 aastat vana, nii et siis umbes sellevanustele.  Raamat on Barbro-nimelise tüdruku päevik tegelikult, ülisalajane (pealkirja otsetõlge oleks maailmasalajane). Üritab üliõpetlik ja -hariv olla, kõik teemad tahab ära käsitleda. Liputajad, menstruatsioon, usuvoolud, lastehalvatus. Ja keegi sureb ära iga natukese aja tagant. Et ikka lapsed ka teaksid, kuidas asjad käivad.  Lihtsad avalaused rõõmustavad. Tere, see olen jälle mina. Tegevus toimub 1950. aastal, raamat on ilmunud 1972. Ütleme, et ei tundunud ajatu, pigem just väga oma ajas kinni, nõnda et praegu lugeda oli kaunis veider.  Mainin muidugi tähtsaima ära: kaks korda mainiti ikka eestlasi ka. Varasemalt on ka mulje jäänud, et II maailmasõja põgenik Rootsis oligi põhiliselt eestlase nägu, siit sai sellele veel kinnitust. Ühe koha peal räägiti koolis õppivast Hilja-nimelisest tüdrukust, kes oli Eestist pärit. Seal olevat t...

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal.  "Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul.  Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike. Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist. Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki...

  Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust. Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on. Sisu (sh illustratsioonid) Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.) Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasju...

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas. Sisu Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse. Stiil Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud? Emotsioonid Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju. Tegelased Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole see...

Debbie Tung "Book love" Ausalt öelda ei tule enam väga meelde, aga koomiksid olid. Sellest, kuidas autorile väga raamatud meeldivad.  Tammara Webber "Sweet" Romantikaromaan, mis ühest küljest sisaldas selle žanri kehvemat poolt (paiguti ebarealistlikud sõnadeta mõistmise sidemed inimeste vahel), teisalt aga polnud kirjaliku teksti kohta kõige algelisem. Kaanepilt muidugi on uhke. L. M. Montgomery "Anne of Avonlea" "Roheliste viilkatuste Anne" jätkub päris mitmes raamatus. See oli 2. osa. Natuke naiivne, aga mitte halvas mõttes. Vanamoodne, aga ka mitte halvas mõttes. Sam Maggs jt "Fangirl, vol.2 : The Manga" "Fangirl" on Rainbow Rowelli noortekas, mis selles väljaandes mangaks tehtud. Kokku tuleb 4 osa. Tore oli lugeda, aga mangade stiil pole esteetilises plaanis päris minu teetass.  Kristiina Ehin "Janu on kõikidel kaks" Ka järg. Eelmine luulekogu oli "Janu on kõikidel üks". Sisu on ajaliselt väga laiapiir...