Truffe kirjanurk

"Howards end" on ju ammu tuttav nimi. Tekib kohe klassikaline kõla, kui raamatu pealkirjaks on mingi maja/valduse nimi.  Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal ja on seotud kahe perekonnaga. Margaret ja Helen Schlegel on täiskasvanud õed, kellel on vend Tibby ja tädi Juley.  Wilcoxide pere moodustavad ema Ruth, isa Henry ja nende täiskasvanud lapsed. Ühel hetkel tuleb mängu ka kõigist eelmistest majanduslikult kehvemal järjel olev noormees Leonard Bast.  Üldjoontes oli selline raamat nagu ootasin. Pakkus väljakutset 21. sajandi lugejale ja mitte seetõttu, et oli pigem aeglase tempoga, vaid seetõttu, et kohati ei saanud päris aru. Oli mitu kohta, kus lugesin lõigu läbi, sain kõigist sõnadest aru, aga ei mõistnud, mida sellega kokku mõeldakse. Raamatu teises pooles jäi seda tunnet küll vähemaks. Võib-olla oli sisseelamisprobleem? Vist siiski mitte. Aga üldiselt selline raamat, mida ma inglise keeles vist ei loeks. Nagu mõnel varasemalgi korral ajaloolist romaani luge...

1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab.  Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab. Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, automaatne kaitsepositsioon inimeste suhtes - kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeld...

Lugu toimub 17. sajandi 1. poole Põhja-Norras, kus tormi tagajärjel ühes külas kõik mehed hukka saavad. Naised teevad seda, mis ellujäämiseks vajalik - käivad ise kalal näiteks. Varsti saabub külla kõhedust tekitav kuju Absalom Cornet, kelle südameasi on nõiduse ja nõidadega võitlemine. Temaga koos tuleb Corneti värskelt Bergenist võetud naine Ursa, kelle vaated mehe omadega kokku ei lange.  Cornet asub tegutsema - kui kusagilt on tarvis nõidust (süüd) leida, siis muidugi leitakse ka. Mõnevõrra on süüdistuste sihtmärgiks saamide tegevus, teisalt lihtsalt külanaised, kes millegi (tubliduse näiteks) poolest silma paistavad või erinevad. Nõnda et võib arutleda, kas Corneti tegutsemine tõesti toimub religioonist kantuna või on sel muud tagamaad. Panin raamatu tegevuskoha Vardø kaardi peale ka välja: Kui on kohti, mis tunduvad maailma otsas asuvat, siis see võiks olla üks neist. Lugu on muidugi pärisajaloost inspiratsiooni saanud. Vist ei tule üllatusena, et nõiaprotsesse on mõnisada aa...

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...

  Andreï Makine'i stiil on nagu ei kellelgi teisel. Kunagi tema "Prantsuse testamenti" lugedes õhkasin kohe päriselt. (Ses mõttes, et panin raamatu vahepeal kinni ja mõtlesin, kas see saab olemas olla, kas saab nii kirjutada.) Proosa kohta luuleline.  Ei ole ainult vorm - ka sisu on nagu ei kellelgi teisel. Alati suured teemad, näiteks inimlikkus või sõprus. Ajaloo keerdkäigud mängivad ka oma osa. Kui peaks mõne kirjaniku nimetama, kellest vaimustatud olen, siis ehk Makine. Kiidan neid, kes on teda eesti keelde tõlkinud (Malle Talvet, Andres Raudsepp, Triinu Tamm). Ilmselgelt pole lihtsaimad tekstid tõlkimiseks, aga tundub, et sära pole tõlkes kaduma läinud.  "Sõber armeenlase" tegevus toimub kusagil Siberi linnas 1970. aasta paiku. Jutustaja (nime vist ei öeldud) on lastekodupoiss, kes sõbruneb armeenia poisi Vardaniga. Vardan pole tavaline varateismeline poiss. Ta on pigem eemalolev ja asuks nagu igapäevaelust kõrgemal. Sihuke kuju, kes näeb tuules lendavat le...

Mulle väga meeldis see. Mitte et oleks mingi imeasi olnud, mida varem pole nähtud, vastupidi - niuke täitsa klassikaline ajalooline romaan oli. Peategelane Lucrezia on sünni poolest di Medici, Firenze hertsogi tütar. Perekonnas peetakse teda väiksest peale teistsuguseks ja mitte alati heas mõttes. Lucrezia lähedasim inimene on lapsehoidja Sofia. Teismelisena pannakse ta mehele Ferrara hertsog Alfonso II-le, kes on mitme näoga mees ja keda ümbritsevad ka vastuolulised tüübid - salapärane sõber Baldassare, õed Elisabetta ja Nunciata. Lucreziale meeldib joonistada ja ta on selles hea ka. Nagu raamatu nimi vihjab, on ka sisus oluline üks portree, aga see on selline, mida ta pole ise maalinud, vaid selline, kus teda kujutatakse. Intriig on selles, et kuigi 16-aastasena surnud Lucrezia ametlikuks surmapõhjuseks on tuberkuloos, siis ajaloos on levinud arvamus, et tegelikult oli tema surma põhjustajaks (või suisa tapjaks?) abikaasa Alfonso. Raamatu autor on siis fantaseerinud, mis juhtuda võis...

Kõigepealt mainis Mart Juur kusagil, et Piret Raual on uus suurepärane romaan. Otsisin üles ja mõtlesin Mida pealkirja? Kui raamatu kätte võtsin, tekkis küsimus, mis kaanekujundus see on. Selline minimalistlikult... kummaline? Pealkiri seletatakse raamatus ilusti ära ja hakkab loogilisena tunduma. Kuigi ka kaanekujunduse detailid muutuvad lugedes arusaadavaks, ei oska mina seda kujundust ikka ilusaks pidada. Kas meilt seda tahetigi, et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi? Mõeldud on vist nii, et siin oleks rohkem kui üks peategelane, aga minu jaoks oli põhiline siiski kusagil teismeeas Lill Aruvee. Tema perekonnale on pitseri jätnud kunstnikust isa tühistamine. Mitte sotsiaalmeedia mõjuisikute poolt nagu see tänapäeval käib, vaid võimu poolt, mis endisaegset kunsti enam sobivaks ei pea. Isa Harald ongi ehk kõige huvitavam tegelane - astub konkreetselt tegelasena vähe üles, on pigem nagu vari, kelle kohalolu siiski on ...

On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa.  Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab. Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest...

  Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi. Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevuses...

"Edevuse laada" lugemine oli natuke saaga moodi. Kõigepealt leidsin raamatukogust ühe ingliskeelse 1959. aasta väljaande lahedate illustratsioonidega. Mustvalged ja lisaks mõned värvilised. Vaat sellised: Mõtlesin et oh, seda loengi. Lugesin ka hea mitukümmend lehekülge. Võimatu polnud, kuigi tekst oli tihe nii füüsiliselt kui sisuliselt ja vormiliselt (autor armastas jaankrossilikke kümnerealisi paljude kirjavahemärkidega lauseid). Ja noh, selle raamatu inglise keel pole päris see, mis 21. sajandi oma (kuigi, taaskord, põhimõtteliselt loetav).  Tekkis tunne, et kui lähiajal veel mõnda raamatut lugeda tahan jõuda, siis võiks eestikeelsele versioonile üle minna. 862 lehekülge (ja pisut audioraamatut) hiljem  võib öelda küll, et eesti keeles sai tõesti rutem.  Tegevus algab 1814. aastal, kui Becky Sharp ja Amelia Sedley lahkuvad tüdrukute internaatkoolist. Kunstniku ja tantsijanna tütar Becky asub peagi tööle guvernandina, jõukamast perest Amelia töötama ei pea - pigem...

Esimene lause ütleb juba natuke: 16-aastane Laurel on parajasti kodu juures puu otsas, kui näeb pealt oma emaga seotud kuritegu. See pilt jääb teda kogu eluks saatma, sest ta ei saa aru kuriteo sooritamise motiivist. Viiskümmend aastat hiljem (vist oli 2011) on Laurel tuntud näitlejanna. Tema ema on peagi 90-aastaseks saamas. Laurel hakkab lõpuks uurima, mis tol ammusel suvepäeval ikkagi juhtus ja peamiselt  miks  see juhtus. Laureli ema Dorothy (Dolly) lugu, mis moodustab raamatust suure osa, toimub peamiselt Londoni pommitamiste ajal 1940.-1941. aastal. Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas.  Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati k...

Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt: Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat. Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012.  Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi. Oli selline lugu, kus lug...

Jälle sattus jälle selline raamat, kus on samad tegelased eri lugudes. Niisiis Violet ja Albert, kelle kohta jutustatakse raamatus kolm eri lugu. Igas loos on nad üksteisega täpselt sama vanad, sünnivad 21. jaanuaril. Igas loos kohtuvad nad 20-aastastena kusagil Suurbritannias ja neist saab paar.  Iga lugu toimub eri ajal - esimene algab 1947. aastal, järgmine 1967 ja kolmas 1987. Aeg peaks tehniliselt siin raamatus tähtis olema (kui pealkirjastki lähtuda). Tagakaanel räägitakse ka küsimusest, kas võib armastada õiget inimest valel ajal. Minu jaoks polnud asi ajas. Või kui tahta mõelda, et asi oli ajas, siis muidugi saaks ka nii mõelda. Aga ma esimese hooga ei mõtleks.  Igas loos tekivad töölisperest pärit Violeti ja aadlisoost Alberti vahel mingid probleemid. Saab siis lugeda, kuidas nad neid lahendavad või ei lahenda.  Feminisminoot on raamatus kindlasti olemas, naise rolli vaadatakse siit- ja sealtpoolt. Eriti huvitav on ses osas 1967. aastal algava tegevusega lugu, ku...

  See on tegelikult järg mõni aasta tagasi ilmunud raamatule "Sulnis Saara" , aga on ka eraldi vabalt loetav.   Mark Stend on 34-aastane ajakirjanik (ja mõnevõrra kirjanik). Tal on naine Elisabeth ja mõnekuune poeg Oskar, kellega elatakse Tallinnas Süda tänaval. Tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani. Hoolimata kurjakuulutavast aastanumbrist on poliitilise olukorra kohta vaid üks kuni paar lauset. Lisaks oma naisele märkab Mark ka teisi naisi. Näiteks seab sõbralikud suhted sisse ajalehetoimetuse sekretäripreiliga ja mõtleb viis aastat hiljem ka eelmise raamatu peategelase Saara peale. Eelmise raamatuga võrreldes on seekord veelgi rohkem rõhku pandud ajastutunde loomisele. Nagu autor oleks lugenud raamatut "Moodne joon" (mis on väga hea raamat). Küll mainitakse Kuld Lõvi ja Kultast, küll Lorupi kristalli ja Langebrauni portselani. Kohati jääbki mulje, et ehk on olulisem kogu ajast ja olust rääkida kui sisust. Mind iseenesest see ei seganud, sest võin se...