neljapäev, 25. veebruar 2010

Kujutlus 5. taliolümpia libedast jääst (tervitustega suurtele ütlejatele)

Ühel õhtul mõni päev tagasi, kui magama jääma hakkasin, kargas ei tea kust meelde põnev asi. Üks sportlane(keda praegugi käival olümpial näha saab), oli kusagil 8(?) aastat tagasi loetud soparaamatu üheks peategelaseks. Tähendab mitte päris nii, aga ta oli selle peategelase kujutiseks minu peas. Mõneti sobimatult tegelikult, sest raamatus antud tegelase kirjeldus ei vastanud sugugi sellele, milline ta päriselt välja näeb. Ohsa, ja praegu kirjutades meenub, et üks teine tähtis tegelane oli üks teine sportlane(keda praegu käival olümpial näha ei saa).

Nõnda hakkasingi mõtlema sellele. Kust see tuleb, millisena mingit raamatutegelast või kohta ette kujutame, miks mõnede puhul tekib kujutis ja mõnede puhul mitte ja miks kujutis tihti ei vasta sellele, mis ta kirjelduse järgi olema peaks.
Nagu eelnevast näitest näha, pole raamatu headusel asjaga vist seost. Ja kes neid seoseid üldse leida oskab, kõik tuleb kokkuvõttes lihtsalt üldpealkirja alt "From the mind of ...(sisesta siia oma nimi)".
Igal juhul toimub "Viplala" tegevus endiselt sugulaste köögis ja Axel(Alex?) "Maa õnnistusest" on ikka veel see Rootsi näitleja ühest sarjast, mida ETV kunagi näitas. (Praegu tegin kõige lahedamat rootsi keele hääldust, kui üles leidsin, mis tolle näitleja nimi on.)

Muus osas hakkasin mõtlema, et praegu on 5. taliolümpiamängud, mida ma mäletan. On kuidagi selline huvitav viis vanust arvestada vist. Suve omasid tuleb ka 5 meelde. Siit ka vastus Lambitu küsimusele: "Mäletate?" Suure tõenäosusega ei mäleta.

Lõpuvideo: Klassikud nimetaksid seda ehk lüüriliseks kõrvalepõikeks.

pühapäev, 14. veebruar 2010

Piina mind, piina!

Näib, et kaldun viimasel ajal nimekirjadesse/tabelitesse kalduma. Mis seal ikka. Kurvad laulud tulevad nüüd. Üsna raske asi, mida ette võtta muidugi, kuivõrd mingi pool maailma lauludest on kuidagi õnnetud, aga ma võtsin, nagu ikka, oma tillukese muusikakogu põhjal. Tegelikult polegi eriti tilluke, umbes neljandik ruumist on mussi all arvutis. Kuid nüüd siis võimalike pisarakiskujate manu.

20. Keane - She has no time
19. Keane - Sunshine
18. Liisi Koikson - Väikeste asjade võlu
17. George Michael - You have been loved
16. Skin Dive - No more good Guys
15. Sia - Don't bring me down
14. Foo Fighters - Home
13. Tori Amos - Winter
12. Tõnis Mägi - Liivakell
11. Sia - Breathe me
10. Siiri Sisask - Mis maa see on
9. Sigur Ròs - The Nothing Song
8. Joni Mitchell - Both sides now
7. Bloc Party - Signs
6. Dave Gahan - Miracles
5. The Verve - The Drugs don't work (nagu varemgi öeldud)
4. Feist - Now at last (ja ma pole isegi ornitoloogiahuviline)
3. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
2. Doves - Ambition
1. Zemfira - Хочешь (pikaajaline liider)

neljapäev, 11. veebruar 2010

Muusikalised harjumused/eelistused/arvamused jms

  • muusika peab olema ILUS. Kunagi ühes mängus küsiti, et kui ma oleks mingi rühmituse liider, siis mida seal kummardataks. Ma vastasin et ilu. Kõlab võib-olla natuke halvasti, aga mulle täitsa see mõte meeldib. Võimalikke ilu liike (või selle nägemise võimalusi) on nii palju, et kokkuvõttes kummardab igaüks just seda, mida tahab. Muusika puhul ka nii..mida keegi ilusaks peab.
  • kuulamine pigem kõrvaklappidest kui kontserdil- asi on nimelt selles, et kontserdimuusika ei ole kunagi piisavalt kõvasti. Klassikalise mussi kohta peaasjalikult käib see. Populaarmuusika kontsertide puhul on see probleem, et seal on kõvasti küll, aga tihti domineerivad valed elemendid (tümm hääle asemel jms).
  • pülgale pääsevad ainult juba äraproovitud lood- ehk siis uut mussi kunagi mp3kasse ei pane, sest mind ei huvita kõndides kuulata midagi, mis võib-olla polegi hea. Kindlustatud emotsiooni on teekonnale vaja.
  • meloodia on olulisim osa laulust- see läheb sinna "peab ilus olema"-valdkonda, st minu nägemus ilust on peamiselt viisiga seotud. Sõnadega muidugi mõneti ka, aga kuivõrd muusika ilma sõnadeta on ka muusika, siis meloodia on kõrgemal pulgal.
  • laul peab esimese korraga muljet avaldama- käesolevas muusikauputuses pole tahtmist mingit lugu kolm korda kuulata, et meeldima hakkaks, ellu jäävad need, mis kohe meelde jäävad. Erandid kehtivad ainult lemmikartistide lugude kohta, neile saab aeg-ajal teine ja kolmaski võimalus antud.
  • vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad
  • trõnntrõnntrõnn-kitarribändid on liiga ühesugused- kindlasti see muusika pole alati halb, aga kõik laulud on ju sarnased kuidagi ja lisaks sellele, et see pole ilus, pole see ka huvitav
  • klassikas on romantikud kõige kunnimad- tee või tina, keegi ei ole lahedam
  • eesti keeles on võimalik kirjutada häid laulusõnu- kuigi pidevalt (ilmselt tahtmatult) vastupidist tõestada püütakse.
  • r'n'b on kõige möödam asi üldse- mõne üksiku koha peal nagu natukene hakkab heaks minema...aga ei. Need trõnntrõnn-bändid vist isegi on paremad, sest nende videoid suudab vajadusel vaadata. Meie aja moodsad artistid aga näitavad tihtipeale nii palju paljast ihu kui mina mitte näha ei taha ja noh...bling.
  • klaver- traditsiooniline sõber, töötab, ükskõik kuhu panna. Või siis vähemalt peaaegu ükskõik kuhu.
  • Career interests: juba ammu tahaks saada selleks inimeseks, kes taustamuusikat valib filmikunsti eri liikidele. Nii lahe oleks mõelda, mis laul võiks mingi stseeni sisuga kokku minna jms.
  • Parim muusikakanal on 7- it reminds me of a simpler time.
  • Väga hea on vahepeal kuulata ka selliseid asju,mis kunagi (15, 10 aastat tagasi) meeldisid, nt Spice Girlsi ja Westlife'i - taaskord, it reminds me of a simpler time.
  • Ise tahaks justkui kuulata palju mussi, kus mehed laulavad, ja siis kuidagi ikka muud ei ole kui female vocalists. Ükskord tegin sellise õhtu, et mitte üht naist laulda ei lasknud. Peaks vist rohkem tegema.
  • Ooper on sihuke asi, mida ma õudselt tahan, et mulle meeldiks. Kogu aeg olen tahtnud. Ja siis satun jälle ooperisse ja jälle mõtlen, miks ometi inimesed tahavad sellise häälega laulda. Normaalse häälega ilusti laulda on ju palju ilusam. Oijah. Nooh, igal juhul ma pole veel alla andnud, sest asjatundlikumad inimesed ütlevad, et ehk pole ma lihtsalt veel head ooperit näinud. See on ilmselt ka tõsi.
  • muusikavideod- viimane ja täiesti hapupiimane. Kui mõtlema hakata, on muusikavideod väga kummalised asjad. Need situatsioonid, milles inimesed laulavad, on naljakad. Panime poistega pillid kusagil kalju peal püsti ja hakkasime laulma. Ärkasin hommikul oma voodis üles ja hakkasin laulma. Või tegelikult...võib-olla need situatsioonid polegi nii naljakad, vaid hoopis see, et laulvad inimesed lauldes kaamerasse vaatavad. Maitea, kummaline on igal juhul. Aga muidu muusikavideod on toredad.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Merilin ostis endale satsidega sokid

Kuulan Westlife'i, mõmisen vaikselt kaasa ja mõtlen selle peale, kuidas on olemas varastes 20ndates inimene, kes ei tea oma vanust, ja miks tasuta asjade listis keegi inimene kärbseid saada tahab.

Sel nädalal algab olümpia. 8 aastat tagasi (iik, kaheksa aastat!), kui olümpia hakkas, kuulasin ma ka Westlife'i.

ERIC: Yeah, you're right. Hey, Kelso, Hyde watches "Little House on the Prairie."

KELSO: (laughing.) "Little House on the Prairie"?

HYDE: It reminds me of a simpler time.

Siit.

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Tulemus

Käisin täna korra veel koolis mõningaid lauseid ja allkirju kogumas. Koridori peal olid kaks poissi omavahel pusklema läinud. Läksin vahele. Kes oleks arvanud, et asjad nii kaugele lähevad...

teisipäev, 2. veebruar 2010

Õõv

Ennist mulle tundus, et mul on midagi viga.

(- There's something wrong with me bro'.
- Yeah, that's obvious.)

Mitte selles mõttes tegelikult. Vaatasin seda lehekülge ja neid punaseid tilgakesi nähes lihtsalt hakkas nii hirmus, et füüsiliselt ka läks halvaks. Pärast veel vajutasin kogemata valesse kohta ja pidin neid korraks uuesti nägema. Praegu lingi jaoks aadressi kopeerimas käies olin targem ja panin käpa ekraani ette. Õaah, aga ikka tulevad judinad peale, kui selle peale mõelda.
Meenub, kuidas 8.klassi geograafiaõpikus oli kivikõrbe pilt. See oli ka jube, aga ma samas nagu tahtsin teda ikka vaadata, oli hea õudus. Aga see hirmus Eesti kaart "lipukestega"... maivõimaivõi. Sellest võiks vabalt õudusunenägusid näha. Väkk. Ma olen hirmsaid õudusfilme ka näinud ja need polnud üldse nii hirmsad kui see...asi.