Truffe kirjanurk

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Hakkasin mõtlema, kas sellel žanril, mida see raamat esindab, on mingi omaette nimetus. Žanr pole tegelikult õige sõna. Trope on see sõna vist. Igal juhul. Sellised raamatud, kus mingi seltskond võõraid inimesi kohtub (pealtnäha) suvalises kohas, misjärel nad muutuvad üksteisele tugigrupiks. Nick Hornby "Pikk tee alla" on minu jaoks vist tuntuim sedasorti raamat. Seal kohtuvad inimesed mingi Londoni kõrghoone katusel, kuhu kõik on tulnud plaaniga sealt alla hüpata. (Ei ole masendav raamat.) "Viienda platvormi rahvas" räägib Londoni piirkonnas pendelrongiga sõitjatest. Kui iga päev samadel kellaaegadel sõidad, siis muidugi hakkavad inimesed korduma ja meelde jääma. Põhimõtteliselt võiks tervitama hakata. Suhtluse käivitajaks saab see, kui üks mees rongis viinamarja kurku tõmbamise tagajärjel lämbuma hakkab. Lisaks lämbujale tulevad mängu abikutsuja; see, kes aidata oskab; see, keda aidataoskaja peab ilusaks tüdrukuks ja veel mitu inimest. Kõigil on mingi probleem: pa...

Üks naine ja üks mees kohtuvad New Yorgis. Kohtumise põhjus on jury duty. See Ameerika kodanikukohus, kus tavainimesi kutsutakse kohtuprotsessidele vandekohtunikeks. Aga see süsteem, saan aru, on vähe keerulisem ehk et kuigi sind kutsutakse, siis sa ei pruugi päriselt mingile kohtuprotsessile sattuda. Kutsutute hulgast tehakse iga päev mingi valik ja võib minna nii, et hängid esmaspäevast reedeni enam-vähem niisama. Ootad, kuni päev lõppenuks kuulutatakse.  Need kaks inimest hängivadki suures osas niisama selle töönädala jooksul. Räägivad juttu. Suure osa raamatust moodustabki dialoog. Saame teada, et mees on pensioneerunud advokaat ja naine psühhiaater, mõlemad abielus. Maitea, kas selle põhjal, mis raamatus toimub, peaks neid inimesi hukka mõistma või võib mõelda, et kõik on täiesti ohutu. Autor igal juhul võtab pigem mõistva seisukoha. See on vanuserühma 65(+) romantika ja see on tõesti päris armas. Inimesed räägivad juttu ja kasutavad kujutlusvõimet (pidada ju kaduv nähtus olem...

Raamatus on kaks teemaderingi. Üks on II maailmasõjaga seoses Ida-Preisimaalt Saksamaale tulnud põgenikud. Põgenike lugude jutustamine kirjanduses on põhimõtteliselt põhjatu kaev. Kuigi laias laastus on lugu sama (vana elu > katkestus > uus elu), on nüansid alati erinevad ja, mis peamine, lood on seotud väga tugevate emotsioonidega. Muidugi on kaev alustuseks põhjatu ka juba sellepärast, et raamatulugude inspiratsiooniks olevaid päriselulugusid tuleb kogu aeg peale.  Selle raamatu peategelane Vera on ka põgenik, kes emaga lapsena Saksamaale tulnud. Ta leiab Altes Landi piirkonnas kodu ühe maja näol, kust ta peale ülikoolis käimist enam pikemaks ajaks ei lahku. Mõeldes, kuidas Vera elu selles majas kirjeldati, oli maja minu jaoks nagu minevikutaaga sümbol. Inimene maja (või mineviku) raudses haardes. Kui maja enam sind kinni ei hoia, võtab järgmise põlvkonna. Kui just vahepeal midagi murrangulist ei toimu, mis haaret lõdvendaks. Võib toimuda, võib ka mitte toimuda. Oleneb inim...

See raamat äratas mu tähelepanu oma nime pärast. Livia on väga hea nimi. Mitte nii, nagu seda tavapäraselt eesti keeles öeldaks (liiiiiivia), vaid kõik tähed ühekordselt.  Livia (pikemalt Livia Drusilla) oli Vana-Rooma esimene keisrinna, elas just sel ajal, et sündis enne Kristust ja suri juba peale Kristust. Raamatus kirjutab vanemaealine Livia mälestusi noorpõlvest.  Mis ajalooõppimisse puutub, siis Vana-Rooma polnud kunagi nii huvitav kui Vana-Kreeka. Ja Vana-Rooma ei saanud kunagi ka sama tuttavaks. Seega lugema hakates ma Livia Drusilla kohta liiga palju ei teadnud. Ei ole seda "Rooma" seriaali näinud, kus ta vist tegelane on, ega briti kultusminiseriaali "I, Claudius" . Näe, "Domina" on ka üsna hiljuti tehtud seriaal temast.  Saan aru, et nägemus Liviast on niuke kahetine. Ühest küljest suur rahvaaitaja, teisalt mõne arvates poliitiline intrigant, ka mürgitaja? Selle raamatu autori eesmärk on selgelt Liviat heast küljest näidata. Ikkagi naine, keda...

Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge. Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida. Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobl...

Peamiselt äratas see raamat mu tähelepanu, sest ühte "Minu Šotimaad" olen kunagi juba lugenud. Too, kuigi väga kena raamat, polnud päris see, mis mind huvitanuks - kirjeldas peamiselt ühe inimese matkateekondi (mis, tõesti, asusid Šotimaal). See raamat siin algas aga sellega, kuidas inimene kolis Eestist Šotimaale, Aberdeeni täpsemalt.  Kolimine toimus 2019. aastal, aga raamat pole selline, et hakkab tollest aastast tulema ja jõuab 2026. aastasse välja. Autor kategoriseeris arusaadavalt teisiti kui ajast lähtudes ja eesmärk polnud lineraarset elulugu kirjutada. Ka tegelastega (kes polnud autor ise või tema poeg) ümberkäimine oli üsna niuke vaba - mainiti nimesid, aga mul küll meelde ei jäänud, kes nad olid või kust kirjutaja neid tundis, ja arvan, et polnudki oluline teada. Jutus mainiti mitmeid Šotimaa kohti, mis sinna reisijale võiksid huvi pakkuda. Või siis niisama guugeldajale ilusate piltide vaatamiseks. Ja vähemalt mulle tundus, et suur osa mainituist polnud niukesed i...

Norra Latin on kool, Stockholmi kesklinnas asuva imposantse hoonega õppeasutus, mis on tuntud oma teatrisuuna poolest. Seal on aastakümnete jooksul käinud hulk hilisemaid kuulsaid näitlejaid ja nüüd (2016 või 2017) asuvad seal teiste hulgas õppima Tamar ja Clea. Mõlemad on umbes 16-aastased tüdrukud, Tamar tuleb Östersundist ütleme et tavalise perekonna ja sõprade hulgast, Clea on stockholmlane ja kuulsa näitlejanna tütar.  Algul on nagu tavaline lugu, kus Tamarile uues koolis tundub, et kõik on juba omavahel tuttavad ja raske on kellegagi sõbruneda, aga siis lisandub asjaolu, et mingi peamiselt kehatu hääl hakkab temaga rääkima, vahel ilmutab end siiski ka kehaliselt, vahel võtab Tamari keha üle. Kuna õpilaste hulgas elab legend 1940ndatel koolis õppinud Erling Jensenist ja tema kadumisest, siis Tamar arutleb, kas häältekuulmine ja Erlingi lugu võiksid seotud olla ja hakkab asja uurima.  See on päris paks raamat (578 lehekülge), mistõttu autor jõuab mitmeid teemasid arendada....

Kohe panin selle endale nimekirja, kui nägin, et Lily Kingil uus raamat tuleb. Sest sellest ühest tema raamatust, mida varem lugenud olen, on väga positiivsed mälestused.  "Heart the lover" tegevus algab naissoost peategelase ülikooliaastail, kui ta kohtub ühes loengus Sami-nimelise noormehega ja tolle korterikaaslase Yashiga. Kõik kolm õpivad kirjandust. Tegevus toimub kusagil 1980ndate lõpupoole (ainus selge vihje tegevusajale on vestlus, kus arutletakse NLiidu kokkukukkumise võimaluse üle). Teemaks on muidugi suhted. Teine osa raamatust toimub esimesest 20+ aastat hiljem ja tegelased on siis muidugi teistsugustes rollides ja olukordades.  Minu jaoks VÄGA haarav raamat. Tõmbas esimesest leheküljest lugema ja järgmisel päeval sain juba läbi. Oleks varem ka saanud, kui oleks kogu aeg lugenud. Tempo on ka kogu raamatu ulatuses kiire. Ei heieta, pigem ütleb üsna väikese sõnade arvuga palju. Muuhulgas oskab väga ilusasti kirjeldada seda olukorda, kui ühele inimesele meeldib tein...

Lugesin seda teist korda. Esmakordne lugemine oli 2019. aasta suvel. Tollal tundus ilmselt raamatu teema nii huvitav, et põhitähelepanu läkski otsestele sündmustele ja vähem sellele, milline raamat üldiselt oli.  Peategelased: Marianne ja Connell (algul õpilased, siis üliõpilased) Tegevusaeg: 2011-2015 (kuigi see nagu ülioluline pole) Tegevuskoht: Iirimaa (väljamõeldud väikelinn Carricklea ja päris Dublin) Teema on see, kuidas Marianne ja Connell üksteise elusid mõjutavad. Kui suurt rolli mängib see, kes on sinu kõrval ja läheduses murrangulistel aastatel (mingi 16-20+ on enamasti murranguline, nii peas toimuva kui ümbritseva mõttes). Need võivad päris palju olla inimesed, keda sa tegelikult pole ise enda lähedusse valinud, vaid kes lihtsalt juhtuvad seal olema (näiteks klassikaaslasi reeglina ju ei vali). Ja siis on inimesi, kelle läheduses tahaks olla sellepärast, et see nagu... sobib lihtsalt. Ühtlasi näeme, kuidas keskkond võib inimeste rolle ja olemist muuta.  Esmakordsel...

Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde" , mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.  Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.  Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta s...

Paar aastat (või kauem?) tagasi tekkis mõte, et äkki "Ukuaru" on lahe raamat. Ei mäleta miks. "Ukuaru valssi" teadsin ju ammu enne seda. Võib-olla hakkas hoopis kusagilt kummitama Elle Kull "Ukuaru" filmis (mida ma pole näinud), kus ta Ulfsakile ütleb, et hakkame seal kolmekesi elama: sina, mina ja pill. Ehk tundus huvitav, kuidas nad seal elasid siis.  Alguses tekkis muidugi segadus, kes üldse kes on. Keegi jutustas mina-vormis, siis mindi väga sujuvalt kolmandas isikus jutustamise peale, siis tuli jälle mina-vorm. Kui aru sain, mis värk on, läks muidugi lugemine sujuvamaks. Korra küll mõtlesin pooleli jätta, kusagil 50. lehekülgede kandis, aga siis läks just huvitavaks ja panin edasi.  Raamat on metsamajandajatest kusagil Kõrvemaal enne II maailmasõda, selle ajal ja pärast ka. Üks peategelane on Minna, kes lükkab tagasi jõuka talumehe abieluettepaneku ja läheb hoopis lõõtsamees Aksliga halvas korras ja asulast kaugel asuvale Ukuarule elama. Teine peatege...

Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.  Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi. Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.  Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, s...

Esimene seik oli peategelase nimega. Hakatakse siis raamatu alguses rääkima, et Assi seda ja Assi teist. Mina loen ja mõtlen, et näe kui huvitav, naisautoril on meespeategelane seekord. Mingil hetkel ilmus mingi mees, keda Assi kenaks meheks pidas. Mõtlesin siis et nojah, ju Assi on gei. Ja siis maimäleta millega seoses selgus, et Assi on naine! No ei saa ju olla. Assi kõlab nagu soome lühend Aleksandrist. Aga guugeldades leidsin tõesti, et Soomes on Assid peamiselt naised.  "Suhtebilanss" on tegelikult seeria teine osa. Pesumaja seeria. Esimest osa pole lugenud, sest kui see ilmus, liigitasin tema kaanepildi nii koledaks, et heitsin ta kõrvale. Nüüd mõtlesin, et võtaks, aga rampsist on väljas. Tundub, et Tartu raamatukogudes on selle autori raamatud praegu üldse välja laenutatud. Kuna Pesumaja seerias on iga raamat eri peategelasega, siis saab neid vabalt ühekaupa lugeda, ei pea järjest võtma. "Suhtebilansi" peategelane Assi on selle pesumaja raamatupidaja muuhulga...

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Enne sisu juurde minekut peab küsima vältimatu küsimuse: mis toimub selle raamatu kaanepildiga? Miks näevad inimeste näod nõnda ebaloomulikud välja? Kuivõrd ma raamatu paberversiooni näinud pole, jääb võimalus loota, et tolle kaas on parem. See peaks olema niuke kõvakaaneline suuremas formaadis raamat uhkete värviliste piltidega, mida oleks muidu ka lahe paberil vaadata. Raamat on Bernadotte'ide suguvõsa kuningatest ja nendega seotud inimestest (peamiselt kuningannadest). Rootsi kuningad seega, ca 200 viimase aasta jooksul. Seitse tükki.  Autor ütleb alguses, et raamat on mõeldud neile, kes teemast midagi ei tea,. Mina, kes teemast natuke isegi teadsin, sain ka päris palju teada. Suur osa tegelasi asetus uude valgusesse. Raamat oli ka hea kergkursus Rootsi ja Euroopa ajaloos. Kes milliste sündmuste ajal troonil oli ja mida tegi. Ja muidugi alati see, kes kellega sugulane oli ja mida see (ajaloosündmuste kontekstis) tähendas. Suguluse kohta sain ka uut infot siit. Märksõna Luksembur...

Hakkasin niisiis veebruaris olümpiamängude puhul taas üht olümpiabingot täitma. Mõtlesin, et täidan paar kuud. Ainult viis kuud läkski aega.  Algul oli selline tabel: Täidetud ruudud: Moemaailm Sest see on Itaaliaga (kus olümpia toimus) seonduv teema.  "Meie sajandi iluideaalid" - mitte kõige õnnestunum teos käsitles perioodi 1890ndatest 1990ndateni. Tuli Nagu olümpiatuli. Viola Ardone "Rongilapsed" - Ardere tähendab itaalia keeles põlema. Kuidagi tekkis arvamus, et nimi Ardone on ka sellest tüvest. Ilmselt ei ole. Nii et tegelikult see raamat seda ruutu täita ei saaks. Raamat ise oma kingametafooriga oli huvitav muidu. Pluss kogu tõestisündinud lugu rongilastest.  Alex Schulmani "Bränn alla mina brev"  (põleta kõik mu kirjad) lugesin ka sel poolaastal, see sobiks ka siia ruutu. Tegevus Itaalias Paolo Giordano "Algarvude üksildus"   - idee, et mõned inimesed on nagu algarvud, istus mulle täitsa hästi. Euroopa autor Sest Euroopa on üks olümpiar...

Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses . Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan? Kirjeldus raamatu kaanelt: „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, ...