Otse põhisisu juurde

On inimesi...

...kelle eraeluga on mul rohkem asja kui mõne teise omaga. On paiku, mis võiksid nii mõndagi öelda, kui ka seintel kõrvad oleksid. Näiteks minu köögilaud.See tuleks ilmselt lausa minema visata,sest kui Laura juhtub jälle mõnikord minu pool ööbima, siis, nojah, siis toimub seda ja teist. Ja kirjutuslaud on veel hullem, lauajutte pole küll ammu olnud, aga vanad jutud on veel alles;)
Tegelikult ma tahtsin hoopis muust rääkida.Seda nimelt, et ma hakkan vist vanaks jääma.Sest sel aastal mul kohe pole sellist kevadevaimustust kui muidu.Sellist kõikehaaravat hullusetunnet,mis peaaegu et huilgama paneks. Ei, ma vist ikka pole vana, asi on selles hoopis, et magan liiga kaua hommikuti. Kuna tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis tõelise kevadehõngu ajad olid keskkooli ajal.Kui ikka poole 8 ajal hommikul toast välja minna, siis muld lõhnas ja taevas helkis ja maailm oli õnne täis.
Kui pikk või lühike aeg oleks õiglane teise inimese kohta arvamuse kujundamiseks? Ei saa ilmselt midagi teha,et esmamulje üsna kiiresti tekib ja las ta tekib, aga ma mõtlen pigem seda, kui kaua läheb aega( ja kui kaua tuleks endale aega anda) et inimesest püsiv mulje kujundada? On inimesi, kes ütlevad mulle, et nende arvamus minust on üsna inertne.Seega, kas pean siit järeldama, et üksõik mida ma teen, olgu siis head või halba, arvab see inimene ikka seda, mida ta on nõuks võtnud arvata? Tahaks siiski loota,et minu tegudel on mõte olemas ja muutumatus mõnikord ka muutlikkuseks muutub.
Aga inertsuse mõistega meenub mul alati õpetaja Sõber, kes alailma küsis milline omadus on lämmastikul ja Kaisa muudkui teadis, et lämmastik on inertne, sest kolmikside on seal. Aga kui keegi juhtub paremini teadma, siis valgustage mind ka, eks? (Kathriin juba tegigi seda:)

Ja kui see inertset arvamust omav inimene ennast nüüd puudutatuna tunneb, siis ole kohe täitsa rahulik, ma ei poe päevad läbi nahast välja, et sa minust teistmoodi mõtleksid. Kuigi sina saad minu siinsetest mõttekäikudest ilmselt nagunii teisiti aru nagu ikka.
Lõpetuseks tahaks surematuks kuulutada inimese, kes mõtles välja erilise viisi tükksuhkru pakikese avamiseks;)
PS! Olles vahepeal tarkadesse raamatutesse vaadanud, sain teada, et ehk pole sõna "inertne" siin päris õigesti kasutatud.Noh, igal juhul mina polnud esimene, kes seda sellises tähenduses kasutas.Vot!

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...