Otse põhisisu juurde

On inimesi...

...kelle eraeluga on mul rohkem asja kui mõne teise omaga. On paiku, mis võiksid nii mõndagi öelda, kui ka seintel kõrvad oleksid. Näiteks minu köögilaud.See tuleks ilmselt lausa minema visata,sest kui Laura juhtub jälle mõnikord minu pool ööbima, siis, nojah, siis toimub seda ja teist. Ja kirjutuslaud on veel hullem, lauajutte pole küll ammu olnud, aga vanad jutud on veel alles;)
Tegelikult ma tahtsin hoopis muust rääkida.Seda nimelt, et ma hakkan vist vanaks jääma.Sest sel aastal mul kohe pole sellist kevadevaimustust kui muidu.Sellist kõikehaaravat hullusetunnet,mis peaaegu et huilgama paneks. Ei, ma vist ikka pole vana, asi on selles hoopis, et magan liiga kaua hommikuti. Kuna tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis tõelise kevadehõngu ajad olid keskkooli ajal.Kui ikka poole 8 ajal hommikul toast välja minna, siis muld lõhnas ja taevas helkis ja maailm oli õnne täis.
Kui pikk või lühike aeg oleks õiglane teise inimese kohta arvamuse kujundamiseks? Ei saa ilmselt midagi teha,et esmamulje üsna kiiresti tekib ja las ta tekib, aga ma mõtlen pigem seda, kui kaua läheb aega( ja kui kaua tuleks endale aega anda) et inimesest püsiv mulje kujundada? On inimesi, kes ütlevad mulle, et nende arvamus minust on üsna inertne.Seega, kas pean siit järeldama, et üksõik mida ma teen, olgu siis head või halba, arvab see inimene ikka seda, mida ta on nõuks võtnud arvata? Tahaks siiski loota,et minu tegudel on mõte olemas ja muutumatus mõnikord ka muutlikkuseks muutub.
Aga inertsuse mõistega meenub mul alati õpetaja Sõber, kes alailma küsis milline omadus on lämmastikul ja Kaisa muudkui teadis, et lämmastik on inertne, sest kolmikside on seal. Aga kui keegi juhtub paremini teadma, siis valgustage mind ka, eks? (Kathriin juba tegigi seda:)

Ja kui see inertset arvamust omav inimene ennast nüüd puudutatuna tunneb, siis ole kohe täitsa rahulik, ma ei poe päevad läbi nahast välja, et sa minust teistmoodi mõtleksid. Kuigi sina saad minu siinsetest mõttekäikudest ilmselt nagunii teisiti aru nagu ikka.
Lõpetuseks tahaks surematuks kuulutada inimese, kes mõtles välja erilise viisi tükksuhkru pakikese avamiseks;)
PS! Olles vahepeal tarkadesse raamatutesse vaadanud, sain teada, et ehk pole sõna "inertne" siin päris õigesti kasutatud.Noh, igal juhul mina polnud esimene, kes seda sellises tähenduses kasutas.Vot!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...