Otse põhisisu juurde

On inimesi...

...kelle eraeluga on mul rohkem asja kui mõne teise omaga. On paiku, mis võiksid nii mõndagi öelda, kui ka seintel kõrvad oleksid. Näiteks minu köögilaud.See tuleks ilmselt lausa minema visata,sest kui Laura juhtub jälle mõnikord minu pool ööbima, siis, nojah, siis toimub seda ja teist. Ja kirjutuslaud on veel hullem, lauajutte pole küll ammu olnud, aga vanad jutud on veel alles;)
Tegelikult ma tahtsin hoopis muust rääkida.Seda nimelt, et ma hakkan vist vanaks jääma.Sest sel aastal mul kohe pole sellist kevadevaimustust kui muidu.Sellist kõikehaaravat hullusetunnet,mis peaaegu et huilgama paneks. Ei, ma vist ikka pole vana, asi on selles hoopis, et magan liiga kaua hommikuti. Kuna tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis tõelise kevadehõngu ajad olid keskkooli ajal.Kui ikka poole 8 ajal hommikul toast välja minna, siis muld lõhnas ja taevas helkis ja maailm oli õnne täis.
Kui pikk või lühike aeg oleks õiglane teise inimese kohta arvamuse kujundamiseks? Ei saa ilmselt midagi teha,et esmamulje üsna kiiresti tekib ja las ta tekib, aga ma mõtlen pigem seda, kui kaua läheb aega( ja kui kaua tuleks endale aega anda) et inimesest püsiv mulje kujundada? On inimesi, kes ütlevad mulle, et nende arvamus minust on üsna inertne.Seega, kas pean siit järeldama, et üksõik mida ma teen, olgu siis head või halba, arvab see inimene ikka seda, mida ta on nõuks võtnud arvata? Tahaks siiski loota,et minu tegudel on mõte olemas ja muutumatus mõnikord ka muutlikkuseks muutub.
Aga inertsuse mõistega meenub mul alati õpetaja Sõber, kes alailma küsis milline omadus on lämmastikul ja Kaisa muudkui teadis, et lämmastik on inertne, sest kolmikside on seal. Aga kui keegi juhtub paremini teadma, siis valgustage mind ka, eks? (Kathriin juba tegigi seda:)

Ja kui see inertset arvamust omav inimene ennast nüüd puudutatuna tunneb, siis ole kohe täitsa rahulik, ma ei poe päevad läbi nahast välja, et sa minust teistmoodi mõtleksid. Kuigi sina saad minu siinsetest mõttekäikudest ilmselt nagunii teisiti aru nagu ikka.
Lõpetuseks tahaks surematuks kuulutada inimese, kes mõtles välja erilise viisi tükksuhkru pakikese avamiseks;)
PS! Olles vahepeal tarkadesse raamatutesse vaadanud, sain teada, et ehk pole sõna "inertne" siin päris õigesti kasutatud.Noh, igal juhul mina polnud esimene, kes seda sellises tähenduses kasutas.Vot!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...