Otse põhisisu juurde

On inimesi...

...kelle eraeluga on mul rohkem asja kui mõne teise omaga. On paiku, mis võiksid nii mõndagi öelda, kui ka seintel kõrvad oleksid. Näiteks minu köögilaud.See tuleks ilmselt lausa minema visata,sest kui Laura juhtub jälle mõnikord minu pool ööbima, siis, nojah, siis toimub seda ja teist. Ja kirjutuslaud on veel hullem, lauajutte pole küll ammu olnud, aga vanad jutud on veel alles;)
Tegelikult ma tahtsin hoopis muust rääkida.Seda nimelt, et ma hakkan vist vanaks jääma.Sest sel aastal mul kohe pole sellist kevadevaimustust kui muidu.Sellist kõikehaaravat hullusetunnet,mis peaaegu et huilgama paneks. Ei, ma vist ikka pole vana, asi on selles hoopis, et magan liiga kaua hommikuti. Kuna tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis tõelise kevadehõngu ajad olid keskkooli ajal.Kui ikka poole 8 ajal hommikul toast välja minna, siis muld lõhnas ja taevas helkis ja maailm oli õnne täis.
Kui pikk või lühike aeg oleks õiglane teise inimese kohta arvamuse kujundamiseks? Ei saa ilmselt midagi teha,et esmamulje üsna kiiresti tekib ja las ta tekib, aga ma mõtlen pigem seda, kui kaua läheb aega( ja kui kaua tuleks endale aega anda) et inimesest püsiv mulje kujundada? On inimesi, kes ütlevad mulle, et nende arvamus minust on üsna inertne.Seega, kas pean siit järeldama, et üksõik mida ma teen, olgu siis head või halba, arvab see inimene ikka seda, mida ta on nõuks võtnud arvata? Tahaks siiski loota,et minu tegudel on mõte olemas ja muutumatus mõnikord ka muutlikkuseks muutub.
Aga inertsuse mõistega meenub mul alati õpetaja Sõber, kes alailma küsis milline omadus on lämmastikul ja Kaisa muudkui teadis, et lämmastik on inertne, sest kolmikside on seal. Aga kui keegi juhtub paremini teadma, siis valgustage mind ka, eks? (Kathriin juba tegigi seda:)

Ja kui see inertset arvamust omav inimene ennast nüüd puudutatuna tunneb, siis ole kohe täitsa rahulik, ma ei poe päevad läbi nahast välja, et sa minust teistmoodi mõtleksid. Kuigi sina saad minu siinsetest mõttekäikudest ilmselt nagunii teisiti aru nagu ikka.
Lõpetuseks tahaks surematuks kuulutada inimese, kes mõtles välja erilise viisi tükksuhkru pakikese avamiseks;)
PS! Olles vahepeal tarkadesse raamatutesse vaadanud, sain teada, et ehk pole sõna "inertne" siin päris õigesti kasutatud.Noh, igal juhul mina polnud esimene, kes seda sellises tähenduses kasutas.Vot!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...