Otse põhisisu juurde

Raatuse pood & naeruteraapia

Eile ma naersin palju, nii vahva oli:) Siit teema: kes on kunagi mänginud sellist mängu nagu pitt? Mina mängisin väiksena kogu aeg pitti. Ja eile ütlevad lõunaeestlased mulle jälle, et nemad pole eales sellisest mängust kuulnud ja on kulli ainult mänginud. Nii et pitt on siis ka mingi erandlik põhjaeesti sõna...
Aga.Veel suurem nali oli Raatuse Comarket eile õhtul kella poole 11 ajal. Esiteks järjekorrad,mis poolde poodi ulatusid, siis siidripudel saialetis ja puuviljasalat kommide vahel ja millised inimesed!!! Kui palju vuntse,kes müslit söövad, ja kui palju veidraid nägusid, kõveraid lausa, noh! Pole ilus naerda, aga mina naersin eile.Müüjale naersin ka näkku.Nüüd elan kauem.
Tuginedes Merilini geniaalsele lausele "Lollid ei tohiks lapsi saada." mõtlesin eile sel teemal veidi. Vägisi tuli selline pilt, kuidas ma 39-selt lastetu ja mitmete eritasandil suhetega naisterahvas olen ja sõbrannade lastele tädi Kaisa rolli hiiglama hästi sobin. Mitte et ma sellist asja sooviksin, lihtsalt tuli selline pilt ette ja hakkasin mõtlema,kas ma ikka olen mingi vinge pereema mudel.Praegu küll ei ole, aga praegu ei peagi olema.
Lisaks veel seda, et lasteaias kutsus üks kasvataja mind mingil põhjusel tädi Kaisaks.Mine võta kinni, mis tal arus oli.
Täna ma hakkan stereotüüpe murdma.Jess! Ma ei tea kuidas, aga ära murran raiped.
Oo, inimene, kes sa minu kõrval praegu istud, kiidetud olgu sinu nimi, sest ma ei tea seda...
Eile käisin ma NSV Liidu loengus, king kotis.Iroonia seisnes selles, et just eile me rääkisime Hruštšovist, kes oli ju ka kuulus kingamees.Igal juhul, kui õppejõud jõudis isand Nikita võimult kõrvaldamiseni, ütles Laura mulle kõrvalt: "Võta nüüd see king kotist välja..." Olekski viimane aeg olnud musta mokassiini kohalolekust märku anda...

Targad inimesed,kes te teate midagi USA välispoliitikast, öelge mulle mõni hea teema.Sest mul pole tõesti tahtmist kirjutada mitu tuhat sõna Marshalli plaanist, aga see on praegu ainuke asi,mis mul pähe tuleb, millest ma äärmisel juhul kirjutada isegi võiksin.Bää..no kes käskis mul ajalugu õppima tulla, oleks võinud ju hoopis praegu Emajõe ääres Tammsaaret lugeda ja mõelda, et kirjandus on nii ülev. Nii, aitab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...