Otse põhisisu juurde

Raatuse pood & naeruteraapia

Eile ma naersin palju, nii vahva oli:) Siit teema: kes on kunagi mänginud sellist mängu nagu pitt? Mina mängisin väiksena kogu aeg pitti. Ja eile ütlevad lõunaeestlased mulle jälle, et nemad pole eales sellisest mängust kuulnud ja on kulli ainult mänginud. Nii et pitt on siis ka mingi erandlik põhjaeesti sõna...
Aga.Veel suurem nali oli Raatuse Comarket eile õhtul kella poole 11 ajal. Esiteks järjekorrad,mis poolde poodi ulatusid, siis siidripudel saialetis ja puuviljasalat kommide vahel ja millised inimesed!!! Kui palju vuntse,kes müslit söövad, ja kui palju veidraid nägusid, kõveraid lausa, noh! Pole ilus naerda, aga mina naersin eile.Müüjale naersin ka näkku.Nüüd elan kauem.
Tuginedes Merilini geniaalsele lausele "Lollid ei tohiks lapsi saada." mõtlesin eile sel teemal veidi. Vägisi tuli selline pilt, kuidas ma 39-selt lastetu ja mitmete eritasandil suhetega naisterahvas olen ja sõbrannade lastele tädi Kaisa rolli hiiglama hästi sobin. Mitte et ma sellist asja sooviksin, lihtsalt tuli selline pilt ette ja hakkasin mõtlema,kas ma ikka olen mingi vinge pereema mudel.Praegu küll ei ole, aga praegu ei peagi olema.
Lisaks veel seda, et lasteaias kutsus üks kasvataja mind mingil põhjusel tädi Kaisaks.Mine võta kinni, mis tal arus oli.
Täna ma hakkan stereotüüpe murdma.Jess! Ma ei tea kuidas, aga ära murran raiped.
Oo, inimene, kes sa minu kõrval praegu istud, kiidetud olgu sinu nimi, sest ma ei tea seda...
Eile käisin ma NSV Liidu loengus, king kotis.Iroonia seisnes selles, et just eile me rääkisime Hruštšovist, kes oli ju ka kuulus kingamees.Igal juhul, kui õppejõud jõudis isand Nikita võimult kõrvaldamiseni, ütles Laura mulle kõrvalt: "Võta nüüd see king kotist välja..." Olekski viimane aeg olnud musta mokassiini kohalolekust märku anda...

Targad inimesed,kes te teate midagi USA välispoliitikast, öelge mulle mõni hea teema.Sest mul pole tõesti tahtmist kirjutada mitu tuhat sõna Marshalli plaanist, aga see on praegu ainuke asi,mis mul pähe tuleb, millest ma äärmisel juhul kirjutada isegi võiksin.Bää..no kes käskis mul ajalugu õppima tulla, oleks võinud ju hoopis praegu Emajõe ääres Tammsaaret lugeda ja mõelda, et kirjandus on nii ülev. Nii, aitab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...