Truffe kirjanurk

Siss ja Unn on kaks 11-aastast tüdrukut ühes Norra külas. Unn on sinna hiljuti kolinud, kui peale ema surma tädi juurde elama tuli. Algul hoiab Unn koolis teistest eemale, siis sõbruneb Sissiga. Ühel õhtul läheb Siss Unnile külla. Nad vaatavad fotoalbumeid ja räägivad, muuhulgas ütleb Unn, et tal on üks saladus. Järgmisel päeval kaob Unn ära. Kadumisega on seotud kose juurde külmaga tekkinud suur jääst moodustis (jääloss). Suur osa raamatust kirjeldab seda, kuidas Siss ennast peale Unni kadumist tunneb, mida selle tundega teeb ja tegemata jätab. Jääloss, muidugi, on sümbol, ilmselt rohkem kui ühes mõttes. Raamat on väljakutset pakkuv. Mitut asja tahad lugedes teada saada, aga kas ka saad? Ega otse ei öelda. Mingi okas on, natuke häiriv on kogu aeg, meeleolu pigem rõhub. Meisterlikult tehtud, sest peategelasel Sissil on ka okas ja häiriv ja rõhuv tunne. Meelolu süvendavad looduse, talve ja pakase kirjeldused. Need panid minusuguse heameelest nihelema, ühtlasi hakkas endalgi lugedes nagu...

Ma olen see tüüp, kes teeb aeg-ajalt ESTERis otsingut teemal Mida uut norra kirjandusest eesti keelde tõlgitud on . "Vihane psühholoog", raamat läbipõlenud psühholoogist, oli seni tähelepanuta jäänud. Üsna uus asi, norra keeles esmailmunud 2021. Saame 49-aastase Idunni elust osa kusagil aasta jooksul. Ta on üksikema, kelle poeg on raamatu alguses kaitseväkke minemas. See pole Idunni jaoks kerge. Ühtlasi ajavad vanemad teda imeliku jutuga närvi ning töö juures on uppumise ja pelgalt paberitäitja tunne. Kui Idunn töölt poolsunniviisiliselt haiguslehele saadetakse (sest välja imbub video, kus ta ühe patsiendiga töökoha ukse vastu mune loobib), ei tundu see algul hea mõte. Läheb aega mööda, hakkab mõte rohkem meeldima.  Nii pikka polegi olnud. Idunnil on kaks kujuteldavat sõpra. Esimene neist on maailma parimaid keskmaajooksjaid Jakob Ingebrigtsen. Jakob ei räägi midagi, ainult jookseb ja jookseb, sest seisma jääda ei saa. Teine sõber räägib märksa rohkem, sest tema on Sigmund Fr...

Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.  Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu. Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub. Edu seisneb julguses...

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas. Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super"  kuulub mu lemmikute hulka. Sisu Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema. Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikk...

Järg raamatule   "The bell in the lake" . Lugu jätkub umbes 20 aastat peale 1. raamatu lõppu. Lillehammeri piirkonna Butangeni külas on pastoriks endiselt Kai Schweigaard, kes hoiab silma peal oma oma kunagise armastatu Astrid Hekne poja Jehansi elul. Jehansi kaksikvend Victor elab Inglismaal, aga satub ka Norrasse käima. Kas ta kohtub Jehansiga? (See, muidugi, on retooriline küsimus.) Raamatu tegevusaeg ulatub 20. sajandi algusest I maailmasõja järgse ajani. Sellesse perioodi jääb Norra iseseisvumine (millele küll ülisuurt tähelepanu ei pöörata) ja ka Hispaania gripp näiteks. Huvitav oli 2023. aastal lugeda, kuidas 100 aastat tagasi inimestele sõnu peale loeti, et ärge minge külla ega teistele üldse lähedalegi. Sisu Polnud sisutu, aga 1. osal oli kuidagi suure mõtte lõimelõng püsivamalt tunda. Siin oli mingeid episoode, mis nagu lihtsalt olid.  Stiil Hea jutustaja, aga kiire tempoga lugude otsijal maksab see raamatusari jätkuvalt rahule jätta. But a promise was a promise. An...

  Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu. Sisu Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: " Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel ."  Stiil Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi.  Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail). She lacked t...

3. ja viimane osa Björndali sarjast. Mõtlesin siin, et ehk oli vale neid raamatuid talupojaromaanideks nimetada. Björndalide perekond on eesti talupoja(romaani) mõistes rohkem nagu mõisnikud. Nad on rikkad ja neile makstakse makse. Pluss eesti talupojalugudes on üsna tihti tähtis teema inimese suhe tööga. Siin ei ole. Sisu Natuke tekkis tunne, nagu oleks lihtsalt 3. raamatu kirjutamise pärast kirjutatud. Mitte üleni, aga vahepeal. Mingite asjade venitamine, mingite asjade lihtsustatud lahendused, natuke nagu kiirustamine. Asja suur mõte tuli siiski ilusti välja.  Stiil Tubli. Stiil ei raskenda sisu edasiandmist. Mõni hea lause oli. Näiteks ühe koha peal, kus üks küsis teise käest, mida ta peaks tegema, milline olema. Sa võiksid olla lihtne, nii et inimesed, keda evid enese ümber, julgeksid sinuga rääkida. Emotsioonid Üsna vähe nende sündmuste kohta, mis kõik juhtusid. Tegelased Juba hakkas natuke närvidele käima ühe tegelase idealiseerimine. Üks teine tegelane jällegi, keda eelmise...

2. osa Björndali talupoegade sarjast. Läheb sealt edasi, kus esimene osa lõppes. Tegevus toimub 1810ndatel aastatel. Raske on sisu kirjeldada, sest mu meelest sündmused polnud olulised, vaid pigem protsessid, mille nad inimestes ja nende vahel käivitasid. Sisu Inimeste igavene (aga mitte igav) teema - kuidas olla parem inimene ja mis selle kõige mõte on.  Stiil Jätkuvalt üsna lobe ja ära seletav.  Emotsioonid Oli rohkem kui 1. osa lugedes. Võiks öelda, et olin lausa haaratud. Tegelased Üks põhitegelane, kelle siseelu põhjalikult ja paeluvalt kirjeldatakse. Siis veel kaks tegelast, kellest ka arusaamise saab. Meeldis, et päris palju seletati inimeste kohta asju lahti. Atmosfäär Kuna metsas toimus olulisi sündmusi, oli kirjeldusi sellest, kuidas metsas kõnniti ja milline mets oli. Sest mets on algusest peale oluline tegelane olnud. Ühtlasi oli esimene kolmandik raamatust ühtedele pulmadele pühendatud ja anti edasi seda, mis kõik pulmade eel ja ajal toimus. Mõtete ärgitamine Mõne...

Norras toimub lugu, tundub, et 18. sajandi lõpupoole (sest mainitakse, et Prantsusmaal on kuningas juba pea kaotanud). Tegelased on Björndali talu pojad, kolme põlvkonda kohtame raamatu jooksul. Neil on mõningaid omadusi, mida teistel naabruskonna talupoegadel pole, mistõttu neid kadestatakse ja vihatakse, aga ka kardetakse. Kuidas nad seoses sellega ja niisama elu näevad ja mida mõtlevad, võibki raamatust lugeda. Üks karu on ka tegelane (kuigi ainult alguses).  Sisu Puha klassikalised teemad. Raha ja võimu mõju, kadeduse mõju, inimlikkus ja selle kaotamine ning taasleidmine, inimese suhe loodusega ja naabrimehega ja saatusega.  Stiil Üsna lobe suures plaanis. Aga mitte päris nii ajatu, et praegu lugedes aru ei saaks, et see juba ammu on kirjutatud. Vahepeal ütles päris teravalt:  Tubades ja nurkades rääkisid seelikutega eided ja need eided, keda nimetatakse meesterahvasteks. Ühtlasi võtab autor elu mõtte üle arutleda: Elu mõte on ehk just, et peame end kannatlikult võitl...

  Ütlen kohe alguses ära kõige tähtsama: lugege seda raamatut, see on ülimalt tore ja armas ja südantsoojendav.  Peategelane Trille ja tema parim sõber Lena elavad Norra rannakülas. Nad on 9-aastased (vist?) ja mõtlevad igasuguseid huvitavaid tegevusi välja. Mõned näited: hobuste vanadekodu asutamine, tänavamuusikutena raha teenimine, II maailmasõja kombel raadiote mahamatmine, (Noa laevast inspireerituna) loomade paati kokku vedamine.  Täiskasvanud on ka kaunis humoorikad, eriti Trille vanaisa, kes muuhulgas sõnnikuga tuld kustutab, mootorrattaga sõidab ja jaanipäeval pulmas pruuti kehastab.  Tänu taevale, et sa laulad nagu vastu puud põrganud vares.  Tähtis tegelane on ka ühe vanaproua vahvliküpsetaja. Saame ju aru küll kui tähtis võib olla vahvliküpsetaja. See õige. Isegi siis, kui Norra vahvliküpsetajad (ja vahvlid) pole meie mõistes need õiged. See on lindgrenlik raamat. Lindgreni maailmad on ehk natuke roosamad, siin on kärtsu ja mürtsu rohkem ja mõned pär...

17. mai on Norra rahvuspüha (konstitutsioonipäev). Sel puhul järgneb nimekiri mõnedest Norra kirjandusteostest, mis mulle on meeldinud. Neid on mitu, sest mul klikib Norra kirjandusega hästi. Võib-olla sellepärast, et on piisavalt realistlik ja enamasti mitte kuigi mesine. Maja Lunde "Lumeõde" Südamlik lugu, ilusad pildid. Idee poolest lasteraamat, aga täiskasvanule ei tee ka paha. Väiksest poisist, kes ootab, et vanemad taas vanematena käituma hakkaksid, ja leiab ootamatu sõbra. Kas ma ütlesin, et ilusad pildid on? Maria Parr "Vilgukivioru Tonje" Lindgrenlik lugu. Norra külaidüll ja hakkaja 10-aastane tüdruk, kelle parim sõber on 70ndates vanahärra. Lars Saabye Christensen "Beatles" Neli varateismelist sõpra 1960ndate Oslos. Nende lemmikbänd on The Beatles. Annab hea pildi, kuidas võidi elada Norras sel märkimisväärsel kümnendil. Lars Saabye Christensenil on ka raamat "Modell", mida sisu mõttes siia nimistusse ei tahtnud panna, aga meeles on, et...

Norralannast ajakirjanik kirjeldab 2001. aasta järgse (raamat ilmus 2002) Afganistani elu ühe raamatukaupmehe perekonna näitel.  Alguses oli lihtsalt huvitav, aga üsna ruttu tekkisid mõningad probleemid. Raamatu nimi viitab ühele isikule, raamatus aga räägitakse lisaks kaupmehele ka mitmest tema pereliikmest. Miks mitte siis näiteks "Kabuli raamatukaupmehe perekond"? Või oligi eesmärk näidata, et kaupmees oli ainuke, kes sealse ühiskonna mõttes midagi tähendas? Raamat ei jätnud terviklikku muljet. Peatükkidel olid erinevad peategelased, hüpati ühe tegelase ja teema juurest järgmise juurde, peatükkidel väga seost omavahel polnud. Võib-olla kui need peatükid oleksid eraldi ajaleheartiklitena ilmunud või oleks ilmutatud raamat intervjuudest nende tegelastega (sest ilmselt sai autor oma info suuresti intervjuude kaudu), oleks loogilisem olnud. Segaseks jäi, mis selle raamatu kirjutamise eesmärk oli. Mis tunnet ma peaksin tundma seda lugedes? Polnud kuigi empaatiline kirjutis üheg...

Läheb edasi sealt, kus "Muusikale" pooleli jäi. Oslo 1970 ja 1971. Jätkuvad Aksel Vindingu otsingud muusiku ja noore täiskasvanuna. Ta võtab ikka klaveritunde ja üürib raha kokkuhoidmiseks (või muul põhjusel?) sõbranna ema majas tuba. Selgub asju, mida 1. raamatus lõpuni ei selgitatud.  Ühel hetkel läks lamp põlema ja sain aru, et see on ju raamat sellest, kuidas naised mõjutavad selle noormehe elu. Meestegelasi on, aga nad kas pole üldse märkimisväärsed või on neid kujutatud tahtejõuetute kujudena. Ülejäänud seltskond on naised, üks mitmetahulisem kui teine.  Minu lemmik oli klaveriõpetaja Selma Lynge tegelaskuju. Juba see, kuidas teda nö eelreklaamiti - enne kui tegelane reaalselt mängu tuli, rääkis temast lugusid üks, teine ja kolmas. Teati tema ootamatutest eluvalikutest, aga ainult arvati nende põhjusi, oldi kindlad tema headuses pianisti ja õpetajana, samas kui inimesena ei tundnud teda õieti keegi. "Jõgi" avas natuke rohkem tema mõttemaailma, aga lõpuks ei s...

Mõnikord piisab ainult paari lehekülje läbi lugemisest, kui juba saad aru, et see raamat hakkab väga meeldima. Edasised mõnisada lehekülge ei valmistanud pettumust. Tegevus toimub 1960ndate lõpu (ja 1970. aasta) Oslos, kus 16-aastase Aksel Vindingi eesmärk on elukutseliseks pianistiks saada. Lisaks temale veel mõned eakaaslased sama plaaniga. Akseli perekonnas on isa, õde ja mõni aeg tagasi surnud ema, kes Akseli muusika juurde juhatas. Paar värvikat klaveriõpetajakuju mängivad ka olulist rolli. Tegelasi on mitmeid ja huvitavaid ühesõnaga. Huvitavad tegelased mitmekülgses sisus. Kuidas teismeline poiss käitub ikka teismelise poisina, kuigi ta pole päris tavaline teismeline poiss, kuidas mingid perekonnad on lõhki kistud kas karjääriambitsiooni pärast või seda ettekäändeks tuues. Kas karjäär muusikas on kõige olulisem või saaks ka teisiti, küsib mõni tegelane. Arvatavasti on see lugu (vähemalt mõnevõrra) autobiograafiline. Autor oli ka 1960ndatel teismeline ja Ketil Bjørnstad on teg...

  9-aastane Tonje elab Vilgukiviorus. See on Norras, niuke küla moodi koht. Tema ema on mereteadlane ja seetõttu suure osa aastast kusagil objektil, isa on talumees (vähemalt mingeid lambaid ja sigu nad peavad).  Tonje on kange ja hakkaja tüdruk. Talle meeldib suusatada ja kelgutada. Reeglina teeb ta seda üksi, sest Vilgukiviorus pole teisi lapsi. Tema parim sõber on seitsmekümnendates härra Gunnvald ja lemmikloom kajakas Geir. Otseloomulikult satub Tonje raamatu jooksul mitmesugustesse sekeldustesse.  Mul läks algul natuke aega, et vedama saada. Ei olnud igav, lihtsalt ei saanud otsa hästi lahti. Kui otsa lahti sain, läks väga lobedalt ja toredalt. Väga klassikalise lasteraamatu moodi lugu, lindgrenlik (ma pole esimene võrdleja).  Meeldis vaimukas keelekasutus. Ajas naerma küll, kui mingi toidu maitset konserveeritud varesega võrreldi või kui keegi naeratas laialt nagu buss. Või dialoog Sul on kajakas peas. - Ma tean. Eks see on jah mõne inimese jaoks tavaline asi. ...

Laila Stien on norra kirjanik, peamiselt tuntud oma novellide poolest (aga kirjutanud muudki). "Päikseline veranda" on ka novellikogu. Selline väikene - natuke üle 100 lehekülje üsna suure reavahega. Võinuks vabalt rohkem olla. Mulle meeldis see stiil ja need teemad. Stiili kohta võiks vist öelda lihtne (aga mitte minimalistlik), teemade osas on raskem head sõna leida. Lihtsad asjad. Pisiasjad? Oleneb kust poolt vaadata. Kui minategelane mõtleb sellele, mida ta mingis olukorras ütles ja mida ümbritsevad inimesed temast seetõttu mõtlesid, siis tema jaoks see pole pisiasi. Ütleme siis, et palju on sellist, mida keegi lihtsalt mõtleb või meenutab, selliseid asju, mis välja ei paista. Üks lugu on armukadedusest ka, see paistab välja.  Lühidalt: raske kirjeldada, hea lugeda.

Võtsin raamatukogus riiulist raamatu, mida plaanisin laenutada. Vaatasin teda ja ei tundunud õige hetk lugeda. Panin tagasi. Aga vot seal tema kõrval kohe jäi silma üks teine raamat, pisike selline, peaaegu taskuformaadis. "The faster I walk, the smaller I am" - milline intrigeeriv pealkiri!  Jutustaja on vana (vihjatakse, et väga vana) naine, kes mõtleb sellele, kuidas tema surm ei tähendaks midagi, sest ka tema elu pole midagi tähendanud. Ta loeb iga päev lehest surmakuulutusi (enamasti inimeste kohta, kes on olnud temast nooremad) ja arutleb, kuidas saaks oma elu midagi tähendama panna. Sest kui elu midagi ei tähenda, ei tähenda ka surm midagi. Kui keegi näe puud kukkumas, kas puu sel juhul üldse kukkus? Sisu võtab hästi kokku lausejupp leheküljelt 126:  ... and yet I'm still sitting here in my apartment and I'm just as afraid of living life as I am of dying. Ei ole masendav, kuigi võib nii kõlada. Pigem on tegelane empaatiat tekitav. On selline soe lugu, kus tuleb...

4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis.  Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud.  Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda. Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli.  Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka...

Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt. Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks.  Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav.  90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke. Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole va...