Truffe kirjanurk

  Andreï Makine'i stiil on nagu ei kellelgi teisel. Kunagi tema "Prantsuse testamenti" lugedes õhkasin kohe päriselt. (Ses mõttes, et panin raamatu vahepeal kinni ja mõtlesin, kas see saab olemas olla, kas saab nii kirjutada.) Proosa kohta luuleline.  Ei ole ainult vorm - ka sisu on nagu ei kellelgi teisel. Alati suured teemad, näiteks inimlikkus või sõprus. Ajaloo keerdkäigud mängivad ka oma osa. Kui peaks mõne kirjaniku nimetama, kellest vaimustatud olen, siis ehk Makine. Kiidan neid, kes on teda eesti keelde tõlkinud (Malle Talvet, Andres Raudsepp, Triinu Tamm). Ilmselgelt pole lihtsaimad tekstid tõlkimiseks, aga tundub, et sära pole tõlkes kaduma läinud.  "Sõber armeenlase" tegevus toimub kusagil Siberi linnas 1970. aasta paiku. Jutustaja (nime vist ei öeldud) on lastekodupoiss, kes sõbruneb armeenia poisi Vardaniga. Vardan pole tavaline varateismeline poiss. Ta on pigem eemalolev ja asuks nagu igapäevaelust kõrgemal. Sihuke kuju, kes näeb tuules lendavat le...

Siin oleks päris keeruline sisukirjeldust kirjutada. Lühidalt öeldes on see ühe perekonna mitme põlvkonna lugu Montepuccio linnas. Tegevus algab 19. sajandil (kusagil lõpupoole?) ja jõuab välja 1980ndatesse. Üksiksündmused ei ole eriti olulised, pigem see, kust tulema hakatakse ja kuhu välja jõutakse. Kas on mingi areng. Suur pilt ja kõik see värk. Montepuccio asub Puglias (eesti keeles rohkem Apuulia). Kui puust ja punaseks teha, siis see on Itaalia saapa konts. Itaalia saiakorv, sest seal kasvatatakse ohtralt nisu.  Carmela oli keskse Scortade põlvkonna õde kolme venna kõrval. Ta polnud ehk tingimata peategelane, aga oli ainuke tegelane, kes raamatu jooksul vahepeal mina-häälena sündmustest jutustas. Olulisel kohal olid ka Montepuccio preestrid, kes aegade jooksul vahetusid ja üksteisest suhtumise ja maailmanägemise poolest päris palju erineda võisid.  Kõige rohkem meeldis stiil, kuidas kirjutatud oli. Üsna niuke külm. Või kui mitte päris külm siis kõrvaltvaatav. Ajatu selli...

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti.  Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.) Sisu Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut. Stiil Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et  Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment. Emotsioonid Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõ...

19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab. Sisu Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi.  Stiil Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises ...

Üsna kehvik kuu. Oh well. Tillie Walden "Are you listening?" Veel üks graafiline romaan. Sel aastal on neid päris palju kogunenud. Kaks tütarlast, üks 18-aastane, teine veidi vanem, satuvad üheskoos autoretkele maailmas, mis näeb välja nagu tavaline maailm, aga on natuke maagiline. Või kujutavad nad seda ette? Sest maagilised nähtused aitavad neil mõista mingeid asju enda peas, et eluga edasi minna pärast seda, kui halvad asjad on juhtunud. Lucinda Riley "Tormiõde" Lapsendatud naine, kes läheb oma bioloogilisi juuri otsima Norrasse. Leiab, et tema esivanemad on seotud Edvard Griegi ja tolle "Peer Gynti" esmaettekandega. Suht klots, üle 600 lehekülje. (Päris suure osa küll kuulasin hoopis audioraamatu kaudu.) Ühtlasi on see 2. osa sarjast, aga 1. osa lugematajätmine ei seganud. Lillat värvi raamat, selle eest kiidan. (Sisu nii palju ei kiida.) Emily Henry "Beach read" Kunagi kevadel kuulasin sama autori teist raamatut, mis jättis täitsa kena mulje...

Nagu pealkirigi ütleb, on lugu inspireeritud muinasjutust "Sinihabe". Noor kunstiõpetaja Saturnine üürib toa (väga luksuslik ja üliodava hinnaga) rikka hispaanlasest mehe Pariisi villas. Liiguvad kuuldused, et mehel on enne teda juba kaheksa naissoost üürilist olnud ja ühtegi neist pole enam ammu nähtud. Hirmutav aga huvitav, leiab Saturnine.  Raamat koosneb peamiselt vestlusest, mida Saturnine ja majahärra luksuslike õhtusöökide ajal peavad. Jutuajamiste teemad varieeruvad, aga Saturnine ei pelga huvi tunda mehe eelmiste üürnike vastu. Lõpuks saab tõe teada ka.  Mahult väike, vestlused haaravad ja julged, kohati kentsakad. Näiteks selline jupp: Tunnen munade vastu teoloogilist kirge. - Ja teie magu on sellega kohanenud? - Seedimine on üdini katoliiklik nähtus. Kui preester mu patud andestab, võin ka telliskive seedida. Ma pole (teadlikult) ühtegi Belgia kirjaniku raamatut vist varem lugenud.  Näe, praegu otsinguga avastasin, et selle raamatu põhjal tehtud teatrietendust ...

  Kirjeldus raamatu kaanelt:  Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva. See ongi suuresti kõik, mis ka minul öelda on. Fragmentidest koosnevad romaanid pole vist siiski minu stiil. Paar head nalja oli ja üldine idee, et õed-vennad tulevad koos lapsepõlvest, mis elu jooksul aina kaugemale jääb, meeldis. Aga idee vormistus, jah, sedakorda ei istunud.  Aga Anna Gavalda on ilmselt piisavalt tuntud ja lugejate hulgas hinnatud kirjanik, et sedasama raamatut annaks eesti keeles välja kaks erinevat kirjastust (esimene kord aastal 2010 ja teine 2021). 

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...