Truffe kirjanurk

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore.  Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja.  See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha.  Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan.  Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, ...

Lugesin  "Kaneelirullisuvele" kohe "Datlitalve" otsa. Kohvik Kaseke tegutseb endiselt, aga lisaks on vanas koolihoones Krisse vedamisel nüüd ka hostel uksed avanud. Krisse koos abilistega jookseb mitme koha vahet ja töötab nii, et unetunde peaaegu polegi. (Tõesti, seda kirjeldati läbi raamatu nii hästi, et ma väsisin juba lugedes ära.) Kuna on detsember, siis tuleb ette ka Soome iseseisvuspäeva tähistamine ja paljud toidud, mis ilmselt Soomes selle pühaga seostuvad. Päris retsepte on raamatus ka, nagu "Kaneelirullisuveski" oli.  Ja kui juba on detsember, siis muidugi on ka jõulud, ja kui on juba talv, siis muidugi segab tegevuses kaarte üks lumetorm. Ajaloost tuleb veidi teemaks ka Soome kodusõda näiteks. Ja muidugi soomlase stereotüüp, kelle kohta tema tütar peale ühe vestluse kuulmist tõdeb, et pole iial kuulnud oma isa nii palju lauseid järjest ütlemas. Nagu "Kaneelirullisuves", jätkus ka siin tõlkes huvitav ja üldiselt hariv sõnakasutus. Sai...

Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab. Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas: kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse, projekt, mida ta seal ellu viima hakkab,  väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse),  valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad,  peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas),  mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arva...

Kirjeldus raamatu kaanelt: Romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub. Autor Kjell Westö on soomerootslane nagu ka suur osa raamatu tegelastest. Nõnda et tegevus on Soomes, aga raamat on kirjutatud rootsi keeles ja ka kohanimed näiteks on paljus rootsikeelsed.  See on sedasorti raamat, millesarnased mulle kõige rohkem meeldivad. Arenguromaan? Võetakse mingi inimene lapsest peale ette ja lugu läheb enam-vähem läbi elu. Nagu  Bildungsroman,  aga ajaliselt pikem. Siin püüti ka peategelasest järgmist põlvkonda l...

Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt: Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat. Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012.  Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi. Oli selline lugu, kus lug...