reede, 28. august 2009

Mida ma täna tegin

Olude sunnil, sest aega on vaja tappa.
Kõigepealt nägin Roryt ja Loganit unes("Gilmore Girls"). Suht amelesid mingi diivani peal. Loomulikult selline stseen, mida sarjas päriselt polnud kunagi.
Siis mängisin paar järgnevat tundi Facebookis WordDroppi ja hakkasin ühe asja peale mõtlema. Seda ma olen ennegi mõelnud tegelt. Et kui mänge saab pidevalt mängitud ja just selle ideega, et saaks aina parema ja parema tulemuse, siis miks mitmete muude asjadega nii pole. Nagu et mängu puhul mul on see usk, et ma saan parema tulemuse, kui ma harjutan, aga on asju, mille puhul mitte ei ole, kuigi asjad peaks ka seal samamoodi töötama. Võib-olla on need teised "mängud" liiga rasked siis...
Kui kõht tühjaks läks, tegin riisi puljongikuubiku, karri ja juurviljaga. Mina sõin, mehed sõudsid.
Nüüd olen töö juures ja minu püha plaan raamatut lugeda on vähemalt praeguseks vett vedama läinud. Kuigi raamat on seni täitsa huvitav. Mihkel Muti "Hiired tuules".
Mitmesuguseid inimesi on täna nähtud. Üks onu tahtis näituselt mingit pilti ära osta. Või noh, pigem küll minu käest. 100 krooni pakkus. Ehhee. Ja siis üks tüdruk oli hästi rõõmus. Üks poiss ka. Seda ühte poissi ma tegelikult tean. Ta ei teagi, et ma tean, mis ta nimi on. Samas miks ma seda eeldan? Ta on mind ka näinud, teab viimati minustki üht koma teist. See läheb samasse teemasse minu igiammuse küsimusega, kas Püssi venelased minu nägu ka sama hästi teavad kui mina nende omi.

Ons veel midagi?

Kultuurinurk

Ma ei tea, kas üleni on kultuurinurk. Samas popkultuur laseb suhteliselt mida iganes kultuuri kraesse kirjutada, nii et vist võib.

Raamatu sain läbi. Remarque'i "Lissaboni öö". Esimene ots raamatut väga hea. Põnev ja hästiliikuv, selline, et saaks vabalt filmiks teha. Ja siis mingist hetkest kusagil keskel hakkas ära vajuma, kuni lõpp oli ikka suht..noh, mitte halb, aga selline liiga etteaimatav. Ma usun, et Remarque'il oli enamikus oma raamatutes sündmuste etteaimatavus isegi eesmärgiks, aga natuke liiale siiski läks siin see asi. Ja lisaks. Kui kaua võib seda ühte ja sama asja inimestele sööta, et oleme põgenikud ja elame pidevas ohus ja sõda ka käib, mis on omakorda hirmus, aga siis lõpuks sureb "ootamatult" hoopis mitte peategelane, vaid keegi teine. Eelmise Remarque'i raamatuga, mida ma lugesin, see värk veel täitsa töötas. Oli teada, mis juhtub, aga ikka oli imekurb lõpus, praegu oli lihtsalt really? again? really??
Ei, aga ega polnud mingi õudselt halb raamat. Nagu öeldud, oli päris tükk aega põnev lugeda.

Suundugem filmide manu nüüd. Kaks tükki, mõlemas täiesti juhuslikult mängis Mark Ruffalo. Vahva sell. Eriti esimeses filmis "We don't live here anymore". Varem nähtud, aga praegu meeldis rohkem kui enne. Kuidagi selline film, et niisama on ok vaadata, aga kui hakata mõtlema, mida see tegelane võis mõelda ja mida teine ja siis kuidas need nende mõtted omavahel põrkuvad, kuidas üsna reaalse teemaga on tegemist jne, siis kammib suhteliselt ära. Nagu et ma parem ei hakkagi mõtlema selle peale, sest tean, et see pole asi, mida saaks selgeks või ära mõelda. Meeldivalt häiriv film. Ja Laura Dern on meeldivalt häiriv. Muusika oli ka lahe.

Teine nähtud film oli "Just like heaven". Kui eelmise filmi puhul oli võimalus vaadata kas niisama või mõtlema hakata, siis siin oli ainult võimalus niisama vaadata. Asi osutuks täpselt selleks, mis ta tutvustuse järgi tundus olevat(seega pettumust polnud). Väga palju okseklišeed, liiga palju. Härra Rannap ütleks et mõne üksiku koha peal nagu hakkas heaks minema...aga ei läinud. Vahepeal sai naljagi ja näitlejad (mõned) polnud kõige hullemad, aga üldiselt sihuke telekafilm. Väga hea, et sai vaadatud, sest kogu aeg ei pea mitte häid filme vaatama. Halb näitab, mis on hea, ja hea, mis on halb. Või midagi niimoodi.

neljapäev, 20. august 2009

Osila oskab

"Usain Bolt ja Blanca Vlasic oleks päris hea tantsupaar."

(Helar Osila kommenteerib kergejõustiku MM-i)



Pildid võtsin siit ja siit.

teisipäev, 18. august 2009

#501

Aleksander Tammert on nii vahva. Praegu näitas telekast intervjuud temaga. Lokid nii vahvalt siia-ja sinnapoole ja muhe nägu ja ees ja nii rahulikult rääkis ükskõik mis teemast, et noh, püüame kvalifikatsioonis ikka hea võistluse teha või lapsel oli just 2-aastane sünnipäev. Tundus väga õnnelik inimene. Tasakaalus ja õnnelik. Nii hea oli vaadata, endal hakkas ka rõõmus.

esmaspäev, 17. august 2009

#500

Ühte halba asja pean nüüd ütlema. Pole ilus, aga ma kuulen seda liiga tihti, et suuta oma arvamust enam vaka all hoida. Niisiis. See viis, kuidas ühes Eesti populaarses telekanalis(ja tema populaarses tütarkanalis) saadete reklaamidele teksti peale loetakse. Ja noh, tegelikult ka see tekst, mida sinna peale loetakse. Polegi muud kui liiga tugevate omadussõnade kasutamine(nagu pööraselt naljakas või närvesöövalt põnev). Muidu ehk ei märkakski, aga kui igas reklaamis nii on, siis tekib nagu mõte küll et kas teletegijad vaatajat lolliks peavad või. Ei tea, võib-olla keegi kukub kah nende sõnade õnge.
Ja teine asi, nagu enne juba öeldud, on see toon, kuidas neid tekste loetakse. HÄIRIV. Ülepingutatud dramaatilisus. Viimaste sõnade liigne rõhutamine. Mnjah.
Võiks muidugi kohe nüüd mulle öelda, et ära siis vaata seda kanalit, kui ei meeldi. Aga ma ikka neid paari saadet tahaks vaadata, mis mulle meeldivad. Selles mõttes on kahju küll. Aga samas ainult neil ongi õigus kritiseerida, kes vaatavad. Nagu ainult need võivad poliitikute tegevuse üle viriseda, kes ise valimas käivad.

laupäev, 15. august 2009

# 499

Sinetajate müsteerium on lahenenud. Kui laulu-ja tantsupeo ajal (Tallinna) linna peal sinistes kostüümides neiusid nägin, mõtlesin algul, et see on mingi ühe tantsurühma vorm. Kuni hakkasin kogu aeg neid nägema. Tundus raskestiusutav, et need on samad inimesed kogu aeg. Nüüd aga näitab telekas, et need sinised tüdrukud olid meri ja neid oligi hästi palju, kindlasti rohkem kui ühe rühma jagu.

Mul on see "Visnapuu armastusest" raamat juba vähemalt viis aastat. Ja praegu tundub nagu loeksin teda esimest korda(va Ingi-seeria). Nii hea!

neljapäev, 13. august 2009

Hambaharja lugu

Konsumis on mingid päevad jälle. Lilla pelikani omad vist. Sattusin hambaharjavahesse poes ja mõtlesin, et oleks aeg endale uus soetada. Et Säästukaarti ära kasutada, võtsin ühe sihukese, mille hinnast mingi 10 eeku alla sai. Ja kus ma sain alles hea harja! Tal on nimelt see moodne keelesügaja. Mu meelest seda niisama vastu keelt nühkida on suht jama tunne, aga kui ta harjamise ajal suvaliselt vastu keelt või põseseina käib, siis on hõrrrr ma ütleks.
Ja selsamal põhjusel tahtsingi oma rõõmsaid hambapesuhetki siin jagada ning eelkõige just keelepuhastaja osa hambaharjast väljanäitusele panna. Probleem aga oli selles, et vana fotokas ei tööta ja pildistavat telefoni mul ka pole. Seepeale ajas häda härja kaevu ja minu prügikotti sorteerima(väga meeldiv, et pakendiprügi on eraldi ja ma ei pidanud kuhugi kartulikoorte vahele sobrama minema), et hambaharja ümbrispakend leida produkti nime teadasaamiseks. Leidsin. Siis aitas google mind kodulehele, kuhu iialgi ei arvaks ennast sattuvat, sest Colgate'i koduleht..no tõesti, milleks? Kuid millekski siiski. Seal on minu hambaharja pilt. Keerleva taustaga, eest-ja tagantpoolt, võimalikes eri värvides. Mul on sinine. Sest sinine oli soft.
Aga tänu sellele, et ma tolle ümbrispakendi üles leidsin, nägin ka seda, mis enne tähelepanuta jäi. Siin peal on mingi väike rohelise lehekese pilt, mille peal on kiri Scratch & sniff. Sest see on scented brush. Kaks korda käisin harjakest sealt kohast sügamas, kus see kleeps siin pakendil on, aga midagi erilist ei tundnud. Kahju.
Aga see imetilluke pilt seal üleval on ju tuttav küll. Raamatukoist sain. Kõigil vist oli see raamat kunagi. Ja peategelase nimi oli Kaisa, mille üle mina olin ilmatuma uhke.

kolmapäev, 12. august 2009

# 497

Mul on tunne, et peaks kirjutama siia viimase nädala sündmustest. Niisiis oli nädala eest veel ilus suveilm(mitte et mul tänase sügisnäolisuse vastu midagi oleks) ja Tartut väisas kunagine bioloogihakatis Tätte Jaan. Ilmselt tundis ta ennast tavapärasest erinevalt, kuivõrd lauluväljakutäie rahvahulga ees esinemist korduvalt irooniliselt intiimseks koosviibimiseks nimetas. Aga ega kokkuvõttes vahet ei teinud. Oma nahast ei põgene kuhugi ära, ole siis tähtede või prožektorite all (ja ole siis esineja või kuulaja).
Ükskord varem oli veel üks selline kontsert. Esimene või teine laul oli kohe selline, mis korraliku obaduse allapoole vööd pani, selle väljendi kõige paremas tähenduses. Seekord sain ka hea hoobi, nii et peaaegu päris lõpuni piisas. Suurepärane. Jah, tegelikult ka üks parimaid asju, mis võib juhtuda, sest leige oleks lihtsalt leige. Ja leige vesi ajab ju ka näiteks südame pahaks.

Teine asi(see kõik eelnev oli esimene) on initsiatiiv. Mina võin ausalt öelda, et paljude asjade suhtes mul pole initsiatiivi. Seda hinnatavam on see, kui kellelgi teisel teda on. Miks? Sest siis juhtuvad asjad. Minul näiteks on nüüd külmkapiriiulil juustuhunnik.(Muidugi mitte kauaks, sest see on ju juust.)

Panen pildi ka siia. Mu meelest see on õige vahva, kui lihtne asi maitseb hästi. Sest kui oleks mingi hull tort, siis ta ilmselgelt juba peaks olema hea sellepärast, et tema tegemiseks on palju vaeva ja aega läinud. Aga kui on lihtne, siis on lihtne ja hea. Ja lihtne & hea on kuidagi parem hea. See läheb natuke Tätte-valdkonda tagasi, tal on ka lihtne hea teemaks.


Ühesõnaga(ja nüüd, pange tähele, järgnebki ainult üks sõna): tore!

teisipäev, 11. august 2009

reede, 7. august 2009

Lihtsalt, et see siin olemas oleks #2

Ballaad

Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus,
ongi ainult see, mis vahel on?
Kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub,
või veidi rohkem, kui see tavaks on.
Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud,
kui minu nina mööda sinu sooja põske käis
ja mõte haarata ei suutnud muud.
Kui vaid et ma ei ole üksi tollel patuteel,
ma tundsin, korraks liikus sinu huul.
Siis mõtlesin, et aitab kah, mis sest, et tahtsin veel
ja aknapragudest käis sisse tuul.

Ma teadsin küll, et oleks olnud ilus sõnu öelda
mul nagiseva pingiserva pääl.
Ja tean ju ka, on vaja rohkem teha, vähem mõelda,
ma püüdsin peita värisevat häält.
Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.
Ja nagu möödaminnes võtsid juustest välja klambri,
ja kotist hambaharja - kui muuseas.

Ma lamasin su kõrval ja ei teadnud, kas ma võin
su unenägudesse tikkuda.
Ma enesesse priskelt valepõhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.
Ei julgenud ma märgata, et täna öösel sa
vaid tahtejõuga unesid ei näe.
Vaid ootad, millal julgen ma su kõrval ärgata
ja võtta oma kätte sinu käe.

Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid.
Ei teadnud, kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind,
küll veidi kahju on, miks salata.

Jaan Tätte