Otse põhisisu juurde

Täna ma räägiksin teile ühe loo, ei, kaks

Lugu selline, et ma nägin täna öösel unesid. Mõlemad toimusid minu kunagises kodus, kunagises selles mõttes, et praegu ma seal enam nii väga ei ela ja suures toas on teine diivan( see on muide eriti oluline faktor asja juures, sest see uus diivan ei meeldi mulle).
Igal juhul...see esimene oli selline, et sinna minu kunagisse koju tulid külla kaks inimest, kellest ühte muide olen ma elus umbes ühe korra näinud.Tulid, istusid köögi laua taha ja hakkasid suitsetama.Vähemalt üks neist. Mina otsisin just selle sama ühe inimese pilku kogu aeg, sest millegipärast ma hirmsasti tahtsin talle otsa vaadata, tunne oli selline, et tema pilk meeldib mulle.Aga ma ikka ei saanud talle otsa kuidagi vaadata, keegi seisis ees kogu aeg või midagi.
Teine unenägu oli selline, kus minu õe isiklik tädi( seega ilmselt ka minu oma) magas sellesama eelpool mainitud diivani peal( eks ta tegi seda tegelikult ka korduvalt).Kusagilt ilmus mingi raamat, mida ma nii väga lugeda tahtsin, aga millegipärast ei saanud ma seda kätte, kuigi ta oli justkui sealsamas laua peal.(Sellesama laua peal, mis on nii vana ja tudisev, et kerge puudutuse peale ümber kukkuda võib.Mäletad, Merilin, kuidas ema sellele ükskord otsa lendas?:D) Hoolimata sellest oli kogu aeg nii hea tunne kuidagi, et kodus olen ja teised on ka seal.
Nüüd ma siis saan aru, miks inimestele tihti soovitatakse unenägusid üles kirjutada.Kirjutamise ajal hakkasin ma praegu palju rohkem aru saama, miks ma seda sorti asju üldse unes nägin.Unenäod võivad alguse saada nii väikestest detailidest.Aga kummalisel kombel saab inimene sellest ise ka aru, kust üks või teine unenägu tuleb...
Eile lugesin oma vanu kroonikaid. Kolmanda vihikuni jõudsin.Üldiselt öelda on see väga hea tegevus, sest lausa rõõm on lugedes aru saada kui muutunud ma võrreldes 2000.aastaga olen.Aga 14-aastaselt ei saagi vist inimeselt muud oodata kui lugusid selle kohta, kuidas ma ikka ei jaksa seda koormat enam kanda.HAAHAAHAA! Paraku tuleb meil kõigil pubekas olla, enne kui normaalseks saame...
Hmm, kas ma seljataga olevatest kontsertidest ei kirjutanudki midagi? Paistab et mitte.Eilne emadepäeva asi oli küll nii armas.Mina ei tea,mis laul see Tartu poistekoori viimane lugu oli, aga täitsa tugev pisarakiskuja igal juhul, ilus, noh, nii ilus! Ja nii tore, et keegi "Ema süda" ei laulnud, see on üks hullemaid laule, mis kunagi kirjtatud.Sorry, autorid.

Aga laupäeval tegin ma seoses tolle Verdi-värgiga sellise järelduse, et naiskoori mina iialgi laulma ei lähe.Piisas ainult 5 minutist, mis naiskoori sikid-tädid minu selja taga seisid. Tuleb see sellest, et nad pidevalt naistekarjas on või millestki muust,aga tundub, et mingi intriig-intriig on aina. Väiksemagi probleemi puhul on kohe nina vingus ja selline jutt, et miks me siia üldse tulime ja meiega ikka ei arvestata piisavalt.Teisisõnu öeldes: pole hullemat asja kui naiste intriigitsemine ja virisemine.Sellega on ilmselt kindlaks tehtud ka meeste funktsioon.Ehk siis mitte lihtsalt mehed, vaid vahemehed:P Nojah, see pole vist siiski kuigi tõsiseltvõetav avaldus.

Aga mis selle naistevahelise salavaenuga üldse on? Mul on tunne, et see on olemas.Sest mina küll ei suuda välja praegu mõelda ühtegi meessoost isendit, kelle kohta ma arvaksin, et ta on tõeliselt nõme.Aga tütarlapsi võiks mitmeid üles lugeda.Mõni võib ikka tõeliselt vastik olla.Nii et naise võrdlus maoga polegi nii halb.Ise olen ka üks.

16.25
Nii, olles oma aju ja silmade suhtes ilmselgelt kuriteo sooritanud, kavatsen ma siiski siin veel natuke olla ja üht-teist öelda. Nimelt seda, et on asju ja on inimesi, mille/kelle suhtes ma ei taha ükskõikne olla, seega ma ei olegi.Lihtne.Minu jaoks on keerulisem, aga ma teen seda ikkagi.Sest ükskõiksus võrdub suures osas igavusega.Pidev ärevus pole ka muidugi kõige tervislikum, aga tühja temast, kas see toit, mida ma söön, on tervislik või? Ei ole, järelikult jätkame samas vaimus.

Täna on siiski päris hea päev.Arvestades kõike seda, mida ma näinud olen.Ja esimest korda elus õnnestus mul naeratada inimesele, kellele ma muidu millegipärast otsagi kardan vaadata.Kena, et sellised tõkked ületatavad on, sest reaalsed(ma mõtlen need,kust üle tuleb joosta) tõkked on liiga hirmsad.Mina polnud kehalises peaaegu kunagi suuteline tõkkeid jooksma, st neid ületama.Milline kaunis paralleel minu tegeliku eluga, kas pole? :P

Aga SEE teema hirmutab mind liiga palju, et sellele kuigi tihti mõelda.Sest ma pole kindel, kui aktsepteeritud on siinses ühiskonnas inimesed, kelle nägemus teiste omast lahku läheb.Minu oma siiski päriselt veel ei lähe.Ma loodan, sest kardan, et kunagi saab minust äärmuslik inimene.Mitte et ma seda praegu omal moel poleks, aga kui muutuda äärmuslikuks selles valdkonnas, millest praegu jutt käib, pole ma kindel, kas enam isegi ennast tunda tahan.

Lõppu üks positiivne noot:

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...