Otse põhisisu juurde

Täna ma räägiksin teile ühe loo, ei, kaks

Lugu selline, et ma nägin täna öösel unesid. Mõlemad toimusid minu kunagises kodus, kunagises selles mõttes, et praegu ma seal enam nii väga ei ela ja suures toas on teine diivan( see on muide eriti oluline faktor asja juures, sest see uus diivan ei meeldi mulle).
Igal juhul...see esimene oli selline, et sinna minu kunagisse koju tulid külla kaks inimest, kellest ühte muide olen ma elus umbes ühe korra näinud.Tulid, istusid köögi laua taha ja hakkasid suitsetama.Vähemalt üks neist. Mina otsisin just selle sama ühe inimese pilku kogu aeg, sest millegipärast ma hirmsasti tahtsin talle otsa vaadata, tunne oli selline, et tema pilk meeldib mulle.Aga ma ikka ei saanud talle otsa kuidagi vaadata, keegi seisis ees kogu aeg või midagi.
Teine unenägu oli selline, kus minu õe isiklik tädi( seega ilmselt ka minu oma) magas sellesama eelpool mainitud diivani peal( eks ta tegi seda tegelikult ka korduvalt).Kusagilt ilmus mingi raamat, mida ma nii väga lugeda tahtsin, aga millegipärast ei saanud ma seda kätte, kuigi ta oli justkui sealsamas laua peal.(Sellesama laua peal, mis on nii vana ja tudisev, et kerge puudutuse peale ümber kukkuda võib.Mäletad, Merilin, kuidas ema sellele ükskord otsa lendas?:D) Hoolimata sellest oli kogu aeg nii hea tunne kuidagi, et kodus olen ja teised on ka seal.
Nüüd ma siis saan aru, miks inimestele tihti soovitatakse unenägusid üles kirjutada.Kirjutamise ajal hakkasin ma praegu palju rohkem aru saama, miks ma seda sorti asju üldse unes nägin.Unenäod võivad alguse saada nii väikestest detailidest.Aga kummalisel kombel saab inimene sellest ise ka aru, kust üks või teine unenägu tuleb...
Eile lugesin oma vanu kroonikaid. Kolmanda vihikuni jõudsin.Üldiselt öelda on see väga hea tegevus, sest lausa rõõm on lugedes aru saada kui muutunud ma võrreldes 2000.aastaga olen.Aga 14-aastaselt ei saagi vist inimeselt muud oodata kui lugusid selle kohta, kuidas ma ikka ei jaksa seda koormat enam kanda.HAAHAAHAA! Paraku tuleb meil kõigil pubekas olla, enne kui normaalseks saame...
Hmm, kas ma seljataga olevatest kontsertidest ei kirjutanudki midagi? Paistab et mitte.Eilne emadepäeva asi oli küll nii armas.Mina ei tea,mis laul see Tartu poistekoori viimane lugu oli, aga täitsa tugev pisarakiskuja igal juhul, ilus, noh, nii ilus! Ja nii tore, et keegi "Ema süda" ei laulnud, see on üks hullemaid laule, mis kunagi kirjtatud.Sorry, autorid.

Aga laupäeval tegin ma seoses tolle Verdi-värgiga sellise järelduse, et naiskoori mina iialgi laulma ei lähe.Piisas ainult 5 minutist, mis naiskoori sikid-tädid minu selja taga seisid. Tuleb see sellest, et nad pidevalt naistekarjas on või millestki muust,aga tundub, et mingi intriig-intriig on aina. Väiksemagi probleemi puhul on kohe nina vingus ja selline jutt, et miks me siia üldse tulime ja meiega ikka ei arvestata piisavalt.Teisisõnu öeldes: pole hullemat asja kui naiste intriigitsemine ja virisemine.Sellega on ilmselt kindlaks tehtud ka meeste funktsioon.Ehk siis mitte lihtsalt mehed, vaid vahemehed:P Nojah, see pole vist siiski kuigi tõsiseltvõetav avaldus.

Aga mis selle naistevahelise salavaenuga üldse on? Mul on tunne, et see on olemas.Sest mina küll ei suuda välja praegu mõelda ühtegi meessoost isendit, kelle kohta ma arvaksin, et ta on tõeliselt nõme.Aga tütarlapsi võiks mitmeid üles lugeda.Mõni võib ikka tõeliselt vastik olla.Nii et naise võrdlus maoga polegi nii halb.Ise olen ka üks.

16.25
Nii, olles oma aju ja silmade suhtes ilmselgelt kuriteo sooritanud, kavatsen ma siiski siin veel natuke olla ja üht-teist öelda. Nimelt seda, et on asju ja on inimesi, mille/kelle suhtes ma ei taha ükskõikne olla, seega ma ei olegi.Lihtne.Minu jaoks on keerulisem, aga ma teen seda ikkagi.Sest ükskõiksus võrdub suures osas igavusega.Pidev ärevus pole ka muidugi kõige tervislikum, aga tühja temast, kas see toit, mida ma söön, on tervislik või? Ei ole, järelikult jätkame samas vaimus.

Täna on siiski päris hea päev.Arvestades kõike seda, mida ma näinud olen.Ja esimest korda elus õnnestus mul naeratada inimesele, kellele ma muidu millegipärast otsagi kardan vaadata.Kena, et sellised tõkked ületatavad on, sest reaalsed(ma mõtlen need,kust üle tuleb joosta) tõkked on liiga hirmsad.Mina polnud kehalises peaaegu kunagi suuteline tõkkeid jooksma, st neid ületama.Milline kaunis paralleel minu tegeliku eluga, kas pole? :P

Aga SEE teema hirmutab mind liiga palju, et sellele kuigi tihti mõelda.Sest ma pole kindel, kui aktsepteeritud on siinses ühiskonnas inimesed, kelle nägemus teiste omast lahku läheb.Minu oma siiski päriselt veel ei lähe.Ma loodan, sest kardan, et kunagi saab minust äärmuslik inimene.Mitte et ma seda praegu omal moel poleks, aga kui muutuda äärmuslikuks selles valdkonnas, millest praegu jutt käib, pole ma kindel, kas enam isegi ennast tunda tahan.

Lõppu üks positiivne noot:

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...