Otse põhisisu juurde

Kuu

Kuna ma olen viimasel ajal natuke väheaktiivne olnud, mõtlesin,et teeks täna ühe päris päeviku moodi asja siia.Teema oleks "Minu nädalavahetus".Kõlab kuidagi nagu 3.klassi kirjanditeema...aga ok.Parem see kui teine.
Kui reedel bussile läksin,sadas vihma. Jõhvis ei sadanud. Õnneks ma ei pidanudki koju hääletama, sain täitsa ilma hääleta:) Astun ma siis kodus uksest sisse ja mis mulle vastu tuleb? Maikellukeste lõhn!!!!! Kass tuli ka muidugi vastu...Tema oli minuga eriti sõber reedel.Hiljem sain teada miks. Teda nimelt üritatakse "maavillasema" toiduga harjutada, mis tähendab, et oma poetoitu ta iga päev ei saa. Mina sellest pisiasjast muidugi teadlik polnud, mis tähendab, et kassikesel õnnestus mind suurepäraselt ära kasutada ja oma lemmikrooga saada
Laupäev.Lebotasin.Siis veel natuke ja veel natuke. Lugesin umbes ühe lehekülje ja iga rea vahepeal käisin köögis maikellukesi nuuskimas Mingil moel õnnestus umbes kella 4ni üleval olla.See on nagu vanasti.Õues oli juba valge, kui magama läksin, kuigi hoopis selline tunne oli, et tahaks õue minna hommikuõhu kätte. Siit üleskutse: inimesed, ärge magage! Valged ööd on kord aastas.Kuigi üliõpilastele pole vist vaja seda öelda, need istuvad nagunii umbes 20h ööpäevast üleval
Pühapäeval oli järjekordne maaelu elamus.Lisaks loogilisena tunduvale, kuid siiski ülitähtsale järeldusele, et maal laulavad linnnud palju kõvemini kui linnas, mõtlesin, et küll on hea, et meil on olemas need kahe õunapuu vahel rippuvad pesunöörid. Sealt korjatud riietel on ikka hoopis teine lõhn kui ühikas radiaatori peal kuivaks kärsanud kaltsudel.
Aga muidu päike paistis ja rohi rohetas...heh,praegu kirjutasin päikese asemel kogemata äpike...nii armas sõna
Täna hommikul oleks ma äärepealt bussist maha jäänud, aga ei jäänud.Bussijuht oli see mees, kes mind ja Teelet kunagi naiseks võtta tahtis ja minu kõrval seisis mingi kahtlane mees, kes hingas mulle kõrva nagu vihane pull, ja tema kõrval seisis mees, kellel olid multikakangelase päikeseprillid (olen ma ikka piisavalt tolerantne?).
Aga Jõhvi oli kuidagi tore täna hommikul, selline esmaspäevahommikuselt värske ja mõnus.Kuigi ma adusin taaskord, et peale igasuguste poodide pole mul aimugi, kus Jõhvis midagi asub.Kehva.
Ja Tartusse sõites oli minu kõrval nii tore tüdruk.Muudkui võttis kotist kommi ja pistis.Lisaks jõudis ta tee jooksul vähemalt 3 korda juukseid kammida.Ei tea, kuidas tal need sõiduga sassi läksid aga....See buss oli üks kole kolkakolistaja, kaks ja pool tundi...isegi Peipsi polnud täna väga vaatamisväärne.Aga.Kuulasin mussi.Minu selle nädalavahetuse lemmikread laulust on :
...ei tea mis edasi saab mitte keegi
ei talu teada mis aimatav on
ei palugi kedagi, hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on...
Mõjub paremini siiski laulus kui luuletusena, aga kes on kuulnud, see teab.

Tartu on tore.Täna oli hea siia jõuda.
Kui halbadele asjadele mitte mõelda, on kõik ju nii pagana hästi. Ja saatus paistab mind endiselt jälitavat. Või siis just vastupidi. Kes ütleb miks see hea on. Tegelikult ärge öelge, ma ei tahagi teada.Elame, siis ehk näeme.Kui näeme.Kui ei näe, näeme midagi muud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...