Otse põhisisu juurde

Kuu

Kuna ma olen viimasel ajal natuke väheaktiivne olnud, mõtlesin,et teeks täna ühe päris päeviku moodi asja siia.Teema oleks "Minu nädalavahetus".Kõlab kuidagi nagu 3.klassi kirjanditeema...aga ok.Parem see kui teine.
Kui reedel bussile läksin,sadas vihma. Jõhvis ei sadanud. Õnneks ma ei pidanudki koju hääletama, sain täitsa ilma hääleta:) Astun ma siis kodus uksest sisse ja mis mulle vastu tuleb? Maikellukeste lõhn!!!!! Kass tuli ka muidugi vastu...Tema oli minuga eriti sõber reedel.Hiljem sain teada miks. Teda nimelt üritatakse "maavillasema" toiduga harjutada, mis tähendab, et oma poetoitu ta iga päev ei saa. Mina sellest pisiasjast muidugi teadlik polnud, mis tähendab, et kassikesel õnnestus mind suurepäraselt ära kasutada ja oma lemmikrooga saada
Laupäev.Lebotasin.Siis veel natuke ja veel natuke. Lugesin umbes ühe lehekülje ja iga rea vahepeal käisin köögis maikellukesi nuuskimas Mingil moel õnnestus umbes kella 4ni üleval olla.See on nagu vanasti.Õues oli juba valge, kui magama läksin, kuigi hoopis selline tunne oli, et tahaks õue minna hommikuõhu kätte. Siit üleskutse: inimesed, ärge magage! Valged ööd on kord aastas.Kuigi üliõpilastele pole vist vaja seda öelda, need istuvad nagunii umbes 20h ööpäevast üleval
Pühapäeval oli järjekordne maaelu elamus.Lisaks loogilisena tunduvale, kuid siiski ülitähtsale järeldusele, et maal laulavad linnnud palju kõvemini kui linnas, mõtlesin, et küll on hea, et meil on olemas need kahe õunapuu vahel rippuvad pesunöörid. Sealt korjatud riietel on ikka hoopis teine lõhn kui ühikas radiaatori peal kuivaks kärsanud kaltsudel.
Aga muidu päike paistis ja rohi rohetas...heh,praegu kirjutasin päikese asemel kogemata äpike...nii armas sõna
Täna hommikul oleks ma äärepealt bussist maha jäänud, aga ei jäänud.Bussijuht oli see mees, kes mind ja Teelet kunagi naiseks võtta tahtis ja minu kõrval seisis mingi kahtlane mees, kes hingas mulle kõrva nagu vihane pull, ja tema kõrval seisis mees, kellel olid multikakangelase päikeseprillid (olen ma ikka piisavalt tolerantne?).
Aga Jõhvi oli kuidagi tore täna hommikul, selline esmaspäevahommikuselt värske ja mõnus.Kuigi ma adusin taaskord, et peale igasuguste poodide pole mul aimugi, kus Jõhvis midagi asub.Kehva.
Ja Tartusse sõites oli minu kõrval nii tore tüdruk.Muudkui võttis kotist kommi ja pistis.Lisaks jõudis ta tee jooksul vähemalt 3 korda juukseid kammida.Ei tea, kuidas tal need sõiduga sassi läksid aga....See buss oli üks kole kolkakolistaja, kaks ja pool tundi...isegi Peipsi polnud täna väga vaatamisväärne.Aga.Kuulasin mussi.Minu selle nädalavahetuse lemmikread laulust on :
...ei tea mis edasi saab mitte keegi
ei talu teada mis aimatav on
ei palugi kedagi, hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on...
Mõjub paremini siiski laulus kui luuletusena, aga kes on kuulnud, see teab.

Tartu on tore.Täna oli hea siia jõuda.
Kui halbadele asjadele mitte mõelda, on kõik ju nii pagana hästi. Ja saatus paistab mind endiselt jälitavat. Või siis just vastupidi. Kes ütleb miks see hea on. Tegelikult ärge öelge, ma ei tahagi teada.Elame, siis ehk näeme.Kui näeme.Kui ei näe, näeme midagi muud.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...