Otse põhisisu juurde

Kuu

Kuna ma olen viimasel ajal natuke väheaktiivne olnud, mõtlesin,et teeks täna ühe päris päeviku moodi asja siia.Teema oleks "Minu nädalavahetus".Kõlab kuidagi nagu 3.klassi kirjanditeema...aga ok.Parem see kui teine.
Kui reedel bussile läksin,sadas vihma. Jõhvis ei sadanud. Õnneks ma ei pidanudki koju hääletama, sain täitsa ilma hääleta:) Astun ma siis kodus uksest sisse ja mis mulle vastu tuleb? Maikellukeste lõhn!!!!! Kass tuli ka muidugi vastu...Tema oli minuga eriti sõber reedel.Hiljem sain teada miks. Teda nimelt üritatakse "maavillasema" toiduga harjutada, mis tähendab, et oma poetoitu ta iga päev ei saa. Mina sellest pisiasjast muidugi teadlik polnud, mis tähendab, et kassikesel õnnestus mind suurepäraselt ära kasutada ja oma lemmikrooga saada
Laupäev.Lebotasin.Siis veel natuke ja veel natuke. Lugesin umbes ühe lehekülje ja iga rea vahepeal käisin köögis maikellukesi nuuskimas Mingil moel õnnestus umbes kella 4ni üleval olla.See on nagu vanasti.Õues oli juba valge, kui magama läksin, kuigi hoopis selline tunne oli, et tahaks õue minna hommikuõhu kätte. Siit üleskutse: inimesed, ärge magage! Valged ööd on kord aastas.Kuigi üliõpilastele pole vist vaja seda öelda, need istuvad nagunii umbes 20h ööpäevast üleval
Pühapäeval oli järjekordne maaelu elamus.Lisaks loogilisena tunduvale, kuid siiski ülitähtsale järeldusele, et maal laulavad linnnud palju kõvemini kui linnas, mõtlesin, et küll on hea, et meil on olemas need kahe õunapuu vahel rippuvad pesunöörid. Sealt korjatud riietel on ikka hoopis teine lõhn kui ühikas radiaatori peal kuivaks kärsanud kaltsudel.
Aga muidu päike paistis ja rohi rohetas...heh,praegu kirjutasin päikese asemel kogemata äpike...nii armas sõna
Täna hommikul oleks ma äärepealt bussist maha jäänud, aga ei jäänud.Bussijuht oli see mees, kes mind ja Teelet kunagi naiseks võtta tahtis ja minu kõrval seisis mingi kahtlane mees, kes hingas mulle kõrva nagu vihane pull, ja tema kõrval seisis mees, kellel olid multikakangelase päikeseprillid (olen ma ikka piisavalt tolerantne?).
Aga Jõhvi oli kuidagi tore täna hommikul, selline esmaspäevahommikuselt värske ja mõnus.Kuigi ma adusin taaskord, et peale igasuguste poodide pole mul aimugi, kus Jõhvis midagi asub.Kehva.
Ja Tartusse sõites oli minu kõrval nii tore tüdruk.Muudkui võttis kotist kommi ja pistis.Lisaks jõudis ta tee jooksul vähemalt 3 korda juukseid kammida.Ei tea, kuidas tal need sõiduga sassi läksid aga....See buss oli üks kole kolkakolistaja, kaks ja pool tundi...isegi Peipsi polnud täna väga vaatamisväärne.Aga.Kuulasin mussi.Minu selle nädalavahetuse lemmikread laulust on :
...ei tea mis edasi saab mitte keegi
ei talu teada mis aimatav on
ei palugi kedagi, hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on...
Mõjub paremini siiski laulus kui luuletusena, aga kes on kuulnud, see teab.

Tartu on tore.Täna oli hea siia jõuda.
Kui halbadele asjadele mitte mõelda, on kõik ju nii pagana hästi. Ja saatus paistab mind endiselt jälitavat. Või siis just vastupidi. Kes ütleb miks see hea on. Tegelikult ärge öelge, ma ei tahagi teada.Elame, siis ehk näeme.Kui näeme.Kui ei näe, näeme midagi muud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...