Truffe kirjanurk

Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada. Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda. Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategel

Esimene  12-liikmelisest seltskonnast .  See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast.  Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud.  Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid v

Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju?  Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse.  Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks.  Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi. Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka.

Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest. Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab.  Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata. Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.) Tegelaste hulgas oli prostituute

Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.) Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud.  Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen.  Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel.  "Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab.  "Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal

Loomulikult sai kõik taas alguse minu tabelite- ja statistikaarmastusest. Kui mingid andmed on olemas, siis muidugi on neid ju hea tabeli kujul säilitada ja täiendada ja neist järeldusi teha.  Niisiis, minu lugejaprofiil viimase 5 aasta (ca 350 raamatu) põhjal. 2019. aastal lugesin 33 raamatut, 2020. aastal 70 raamatut (kurikuulus koroona-aasta, kus asi esmakordselt nö käest ära läks), 2021. aastal 66 raamatut, 2022. aastal 108 raamatut (otseses seoses tol aastal vabalt saadaval olnud audioraamatute hulgaga), 2023. aastal 71 raamatut. Kõige populaarsemad kuud, kus mõni raamat läbi saada, on mai, juuli ja oktoober, kõige loiumad lugemiskuud jaanuar, veebruar ja märts.  Enim, 22%, on mingil moel internetist leitud raamatuid. 14% puhul olin sama autorit varem lugenud, 11% puhul olin sarja eelmist osa lugenud. 11% raamatute lugemisajendiks oli audioraamatu kättesaadavus. 9% juhtudest nägin raamatut (suht suvaliselt) raamtukogus või -poes. Teisi ajendeid esines vähem. Päris vähe esinenud va

2023. aasta algul hakkasin nelja kaupa grupeeritud lugemissõõre täitma . Aasta lõpuks sain 20 grupist 12 täis. Maitea küll, miks see oluline on, aga näe, üle poole. Päris tühjaks ei jäänud ükski grupp.  Järgneb pikk joru pilte.  Ega tule niisamagi pähe ühtegi Roomas toimuvat raamatut. Muusikutest tegelasi olnuks veel mitmeid võtta olnud. Lugemised on nii 21. sajandi poole kaldu, et varasemad asjad  on eraldi ettevõtmine. Neid mõlemaid "lugesin" audioraamatuna. "Carrie Soto is back" sai aasta lõpus loetud just kollase kaane pärast, muidu oleks edasi lükanud. Nagu kiuste lugesin mitut raamatut, kus tegevus oli nö päris Idas (India, Pakistan, Korea), mitte Lähis-Idas. Need on kõik head raamatud muide. Raamat, mis jäi kunagi pooleli, jäi pooleli ka seekord : ) Kelleltki laenamise rubriigis ei läinud arvesse raamatukogust laenamine, sest lõviosa raamatuist, mida loen, on raamatukogust. "Ühe skandaali märkmed" läks 15 aastat hiljem lugedes paremaks,  "Keskö