...unustada Anne horoskoobi? Hahaa, minu elu suurim suunanäitaja ju nüüdsest. Aga vist mitte enam kauaks, sest maikuu Anneke lubab mulle täiesti igavat kevadet.No kes tahaks ilusa lehekuu lehtede varjus olla pigem pealtvaataja kui kaasamängija ja tõdeda sealjuures, et mai pole suurte tunnete kuu? Lisaks veel mingi kahtlane piiritõmbamine oleviku ja mineviku vahel...no andke andeks, aga selle asjaga sai minu meelest aprillis ühele poole. Või märtsis.
Seega tuleb ilmselt ära oodata, mis mai toob ja mida toob juuni Anne, enne kui otsustada:P Ehk hakkan hoopis Postimehe astronurga innustunud fänniks:D Ja mõtlen, kuidas ma küll nii kaugele olen jõudnud, et sellise jampsiga ennast seon....Haah!
Lisaks veel ,et praegu tuli siia üks noormees, kes on mul rebaste ristimisest saadik meeles.On selline väga vahva.Tundub vähemalt, see tähendab, mitte et ma temaga suhelnud oleksin või midagi.See olen ju ikkagi mina...aga neile, kes Jürgenit teadma juhtuvad, võib vihjeks öelda, et just teda see noorsand meenutab. Mitte et seegi kuigi oluliseks võiks osutuda...
Täna oli nartsisside, st kevade lõhn õues hommikul. Ja mina loen endiselt raamatut.Loengu ajal ka. Kuigi asi osutus seal just nii lihtsakoeliseks kui ma arvasingi ja autor paistab olevat suur astronoomia ja kosmoseteemade fänn, loen asja ikka lõpuni.
Oleks vist targem lõpetada, sest mul hakkab juba natuke imelik selle sissekande esimese poole pärast :P
Pakun välja, et muinasjutus oleme me kõik võimelised elama, aga muinasjuttudel, jah, isegi neil ja eriti neil, on omad reeglid, ja kui neid veidigi rikkuda, ei pruugi muinasjutt enam õnnelikult lõppeda.Siis on kusagil üks surnud valge tuvi ja see ei ole enam hea märk. Vot sellised mõtted loetud lasteraamatust....
Seega tuleb ilmselt ära oodata, mis mai toob ja mida toob juuni Anne, enne kui otsustada:P Ehk hakkan hoopis Postimehe astronurga innustunud fänniks:D Ja mõtlen, kuidas ma küll nii kaugele olen jõudnud, et sellise jampsiga ennast seon....Haah!
Lisaks veel ,et praegu tuli siia üks noormees, kes on mul rebaste ristimisest saadik meeles.On selline väga vahva.Tundub vähemalt, see tähendab, mitte et ma temaga suhelnud oleksin või midagi.See olen ju ikkagi mina...aga neile, kes Jürgenit teadma juhtuvad, võib vihjeks öelda, et just teda see noorsand meenutab. Mitte et seegi kuigi oluliseks võiks osutuda...
Täna oli nartsisside, st kevade lõhn õues hommikul. Ja mina loen endiselt raamatut.Loengu ajal ka. Kuigi asi osutus seal just nii lihtsakoeliseks kui ma arvasingi ja autor paistab olevat suur astronoomia ja kosmoseteemade fänn, loen asja ikka lõpuni.
Oleks vist targem lõpetada, sest mul hakkab juba natuke imelik selle sissekande esimese poole pärast :P
Pakun välja, et muinasjutus oleme me kõik võimelised elama, aga muinasjuttudel, jah, isegi neil ja eriti neil, on omad reeglid, ja kui neid veidigi rikkuda, ei pruugi muinasjutt enam õnnelikult lõppeda.Siis on kusagil üks surnud valge tuvi ja see ei ole enam hea märk. Vot sellised mõtted loetud lasteraamatust....
Kommentaarid