Otse põhisisu juurde

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased.

Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda.

Raamat aitas ehk ka feministe rohkem mõista (seda tegi ka Morani "How to be a woman"). Feminism võiks olla lihtsalt üldine uskumus, et naised on lahedad, võimekad, targad jne jne, mitte midagi sellist, mis üritab naisi meeste arvelt ülespoole tõsta. 

Moran räägib raamatus korduvalt ka sellest, et meestel oleks tarvis midagi feminismilaadset, mis aitaks neil avalikult öelda, et mees olla on lahe. Ta tõi mõned (internetiküsitluse tulemusena leitud) punktid välja ka, miks mehed lahedad on. Esimene punkt oli, et mehed on enamasti kuidagi loomulikult non-judgemental (kas eelarvamustevabad oleks hea tõlge?). See oli ka esimene asi, mis mul pähe tuli, sest väga kadestan seda.

Silma jäi suhteliselt suur üldistamine. Naised on sellised ja sellised, mehed sellised ja sellised. Tegelikult ei ole ju. Ma võiks kohe nimekirja asju üles lugeda, mis mind naise stereotüübist eristavad. Samas säärase raamatu kirjutamiseks on ilmselt mõnevõrra tarvis üldistada, sest jutt käibki üldistest suundumustest, mitte 46-aastasest Mariast Liverpoolis ja 37-aastasest Ernestost Milanos. 

Üldistamise osas tegelikult toodi ka raamatus õige mõte välja - meie halb arvamus mingi grupi kohta on enamasti tekkinud mõne üksiku sellesse gruppi kuuluja põhjal, ja kes mõelda viitsib, saab sellest ka ise aru. Nii et kui naine ütleb, et mehed on sead, siis ta tegelikult ei pea silmas kõiki maailma mehi. Suurem osa mehi on lihtsalt mehed. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • "How to be a woman?"
  • "How to build a girl?" / "Kuidas luua tüdrukut"

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...