Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased.
Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda.
Raamat aitas ehk ka feministe rohkem mõista (seda tegi ka Morani "How to be a woman"). Feminism võiks olla lihtsalt üldine uskumus, et naised on lahedad, võimekad, targad jne jne, mitte midagi sellist, mis üritab naisi meeste arvelt ülespoole tõsta.
Moran räägib raamatus korduvalt ka sellest, et meestel oleks tarvis midagi feminismilaadset, mis aitaks neil avalikult öelda, et mees olla on lahe. Ta tõi mõned (internetiküsitluse tulemusena leitud) punktid välja ka, miks mehed lahedad on. Esimene punkt oli, et mehed on enamasti kuidagi loomulikult non-judgemental (kas eelarvamustevabad oleks hea tõlge?). See oli ka esimene asi, mis mul pähe tuli, sest väga kadestan seda.
Silma jäi suhteliselt suur üldistamine. Naised on sellised ja sellised, mehed sellised ja sellised. Tegelikult ei ole ju. Ma võiks kohe nimekirja asju üles lugeda, mis mind naise stereotüübist eristavad. Samas säärase raamatu kirjutamiseks on ilmselt mõnevõrra tarvis üldistada, sest jutt käibki üldistest suundumustest, mitte 46-aastasest Mariast Liverpoolis ja 37-aastasest Ernestost Milanos.
Üldistamise osas tegelikult toodi ka raamatus õige mõte välja - meie halb arvamus mingi grupi kohta on enamasti tekkinud mõne üksiku sellesse gruppi kuuluja põhjal, ja kes mõelda viitsib, saab sellest ka ise aru. Nii et kui naine ütleb, et mehed on sead, siis ta tegelikult ei pea silmas kõiki maailma mehi. Suurem osa mehi on lihtsalt mehed.
Samalt autorilt varem loetud:
- "How to be a woman?"
- "How to build a girl?" / "Kuidas luua tüdrukut"
Kommentaarid
Postita kommentaar