Kunagi kevadel olin e-raamatupoes üht raamatut ostmas. Mul oli mingi sooduskupong ka, aga see kehtis ainult teatud suurusega ostust alates. Ja "Almost life" oli see raamat, mille ostukorvi lisasin, et seda teatud summat kokku saada. Tundus suht kindla peale minek - olin sellelt autorilt ühte raamatut juba lugenud (meeldis) pluss sisukirjeldus, mida diagonaalis vaatasin, lubas mingeid naisi 1970ndate Pariisis.
Tegevus algab tõesti 1978. aastal Pariisis, kui Sacré-Cœuri treppidel kohtuvad 18-aastane inglanna Erica ja kusagil 20ndates prantslanna Laure. Erica on Pariisis ülikooliminekule eelnevat suve veetmas, Laure on Sorbonne'is doktorant, tegeleb mingi filosoofiasse kalduva teemaga, umbes et kuidas inimene kunsti vaatab ja näeb vms. Erica ja Laure'i vahel areneb tormiline romaan, kuni Erica peab Inglismaale tagasi minema. Edasi kirjeldataksegi seda, kuidas nende elud edasi lähevad, ühel Prantsusmaal, teisel Inglismaal. Nad kohtuvad muidugi elu jooksul veel ja tegevus jõuab raamatu lõpuks välja aastasse 2013.
Raamatu algus mõjus nagu kellegi fantaasia. Noor neidis kohtub armastuse pealinna kuulsa maamärgi juures klassikalise prantsuse naisega, kes elab mingis räpases uberikus, sest maised asjad pole ometi nii olulised kui vaimsed. Aga see fantaasia mängis paberile panduna paremini välja, kui oodata osanuks.
Kui Erica Inglismaale ära läheb, satub Laure masendusse. See tundus algul üsna klišee, teisalt jõudsin lõpuks välja selle mõtteni, et kuigi armastuse kaotus võis näida masenduse põhjusena, siis tegelikult oli ta ainult pärisprobleemi esilekutsuja.
Edasise raamatu jooksul tundus, et Laure tuli kogu aeg nagu ülespoole ses osas, kuidas ta elas, kui palju aru sai, mida tahab ja seda siis ka sai, samal ajal kui Erica vajus allapoole - ta ei teinud neid asju, mida plaanis, sest ei teadnud kindlalt, kas ta neid tahab või mida ta üldse tahab. Teisalt ei saa ka kategooriliselt väita, et ta õnnetu oleks olnud.
Huvitav oli inimeste suhteid jälgida, sest neid oli erinevaid. Erica suhtel Laure'iga olid justkui alati mingid komplikatsioonid, samas kui (tulevase) abikaasa Antiga paistis kõik lihtne. Samas kippus ikka tunne tekkima nagu Antiga oleks olnud halvem. Aga kas lihtsam on siis halvem? Kas on nii, et kui on liiga lihtne, siis ei saa olla ka kuigi hea? Või on just väga hea, sest on lihtne?
Laure'il jällegi oli suhe Gabrielle'iga, kes ühest küljest teda palju aitas, teisalt soovis ka teda ainuomada. Huvitav lugeda, aga lugu lõppes kuidagi äkki ja lihtsalt. Nipsti sai Laure aru, et see inimene lähtub valedest põhimõtetest, hetk hiljem oli tänaval ja nad ei kohtunud enam kunagi. Kui inimesed päriselt ka nii suudaksid ja alati õigesti otsustaksid, oleks ju palju vähem jama.
Laure'i puhul oli oluline ka tema suhe isaga, ühtlasi oli tal pikaajaline sõber Michel. Micheli lugu oli paeluv ja valus lugeda, aga ma ütleks, et see oli põhilooga lõdvalt seotud. Midagi poleks juhtunud, kui seda poleks seal olnud. Aga kindlasti on lugejaid, kes just seda lugu väga hindavad.
Raamatu lõpp meeldis. Ei olnud mesine ega ülidramaatiline. Inimesed võivad üksteise elusid mõjutada erinevate perioodide jooksul, mis võivad olla pikemad või lühemad, aga neil on algus ja lõpp.
Noid lugusid, mis kahe inimese teineteisemõjutamisest (pikema perioodi vältel) räägivad, on ju palju ja nad tuginevad enamasti sellele, et nende inimeste vahel on mingi eriline side või mõistmine. Midagi ebatavalist ühesõnaga. Aga tegelikult on nendevahelise suhte erilisus ju tõestatud üksnes sellega, et keegi on otsustanud selle loo just sellise rõhuasetusega kirjutada. Tundub, et seal taga on mingi saatuse või teineteisele määratuse idee, aga see on ju jama. Sina oled see, kes valib. See, kelle sina valid, ongi see, kes on sulle nii-öelda määratud. Kui sa teda ei valinud, tähendab, et ta polnud sulle määratud. Sest sina määrad. Sina oled enda saatus. (Jaa, ma tean.)
"Almost life" ei olnud mingi hingesugulaste ideest lähtuv lugu. Pigem ikka jõudiski sinna välja, kuhu mina eelmise lõigu lõpuks.
Üldiselt oli niuke hea pikalt looklev lugu. Ei lõppenud liiga ruttu ära ja samas ei tekkinud ka venitamise tunnet. Tegelased arenesid, suhted arenesid, see oli selgelt jälgitav. Tundsin kogu aeg huvi nende tegelaste vastu. Mida sa muud oskad tahta ühelt raamatult.
Kommentaarid
Postita kommentaar