Lugu algab sellest, et 9-aastane põhjapõdrakasvatajate perest pärit Elsa näeb pealt oma lemmikpõhjapõdra tapmist. See muidugi avaldab talle mõju. Kümme aastat hiljem pole põhjapõdrakasvatajate jaoks suurt midagi muutunud - põtru ikka tapetakse ja politsei ei tee omanike meelest piisavalt.
Kuigi krimielement oli olemas, oli põhilugu saamidest põhjapõdrakasvatajate kogukonnast Rootsis, nende suhestumisest 21. sajandi ja oma piirkonna teiste elanikega.
21. sajandiga suhestumine oli eripalgeline. Ühest küljest aitas kaasaegne tehnika neil oma tööd tõhusamalt teha, samas kui moodsa aja heitlikud talved loopisid omalt poolt kaikaid kodaratesse. Teisalt oli näha traditsioonilise elukorralduse vastuolusid moodsate mõtteviisidega. Peeti loogiliseks, et perepoeg kannab ametit edasi ja tegeleb ka põhjapõdrakasvatusega. Aga kui ta ei taha? Äkki ta tunneb ennast sundpärijana väljaspääsmatus olukorras olevat? Ehk hoopis tütar tahab põdrakasvatajaks saada, aga kas ta võib, ta on ju naine?
Teiste elanike ja riigiga suhestumine polnud ka lihtne. Pahandus võis tulla sellest, kui sinu põhjapõdrad tee peal autoga sõitjale ette jäid või sellest, kui "vales kohas" oma emakeelt ehk mitte rootsi keelt rääkisid, laste kooliteema oli veel eraldi keeruline. Lisaks võisid saamide põdrakasvatusalad mõne kaevanduse laienemisele ette jääda või võis politsei saamide silme läbi loomade selget tapmist ainult varguseks nimetada ja uurimise lõpetada.
Raamat ei olnud kirjutatud päris nii, et saamid on head ja rootslased on pahad ja kiusavad neid. Vähemalt mina sain nii aru, et eesmärk oli pigem üldiselt probleemidele osutada. Politsei peab lähtuma seadustest, patrull ja kiirabi ei saa jõuda kohale 5 minutiga, kui nende teeninduspiirkond on ülisuur. See muidugi ei välista kellegi diskrimineerimist, aga esmane probleem on kusagil mujal.
Diskrimineerimisteemat sisaldavad lood toovad ikka pähe mõtte, kui lihtne on olla tolerantne selle suhtes, mis sinu igapäevaelu ei mõjuta. Vastupidi ka - raske on saada või jääda tolerantseks millegi suhtes, mis tundub sind negatiivselt mõjutavat. Eelarvamuse juur istub tõenäoliselt sinu põlvkonnast sügavamal ega allu lihtsale väljajuurimisele. Mis ei tähenda, et ei võiks seda püüda. Lõpuks õnnestub.
Huvitavaid tegelasi oli mitmeid, Elsa sõbranna onu Lasse neist ehk kõige silmapaistvam. Tükk aega ei saanud aru, millisena peaks teda nägema: kas ta peaks mulle meeldima või peaksin teda milleski kahtlustama. Sellega, milliseks tema lugu kujunes, ei tahtnud lugedes päris nõustuda, aga nüüd natuke hiljem saan aru, miks seda vaja oli. Kõik tegelased ei pea olema avatud raamatud. Mõtle ise välja.
Tegelane Robert, kes loomade kallal vägivallatses, tundus natuke nagu karikatuurne. Kuivõrd tema kurjusele väga paljusõnalist selgitust ei antud (natuke siiski anti), siis imelik oli lugeda, kuidas keegi tapab ja samal ajal nagu naudib seda? See võib koledates krimilugudes muidugi tavaline asi olla, ma lihtsalt neid eriti ei loe.
Atraktiivse välimusega raamat. Sinine, lumine, ilusa looma pildiga.
"Vargus" on esimene raamat triloogiast. (Tegelased on küll igas raamatus erinevad.) Teise osa nimi on "Karistus", kolmanda nimi "Häbi". Hetkel eesti keeles teisi pole. Äkki tulevad.


Kommentaarid
Postita kommentaar