Hakkasin mõtlema, kas sellel žanril, mida see raamat esindab, on mingi omaette nimetus. Žanr pole tegelikult õige sõna. Trope on see sõna vist. Igal juhul. Sellised raamatud, kus mingi seltskond võõraid inimesi kohtub (pealtnäha) suvalises kohas, misjärel nad muutuvad üksteisele tugigrupiks.
Nick Hornby "Pikk tee alla" on minu jaoks vist tuntuim sedasorti raamat. Seal kohtuvad inimesed mingi Londoni kõrghoone katusel, kuhu kõik on tulnud plaaniga sealt alla hüpata. (Ei ole masendav raamat.)
"Viienda platvormi rahvas" räägib Londoni piirkonnas pendelrongiga sõitjatest. Kui iga päev samadel kellaaegadel sõidad, siis muidugi hakkavad inimesed korduma ja meelde jääma. Põhimõtteliselt võiks tervitama hakata. Suhtluse käivitajaks saab see, kui üks mees rongis viinamarja kurku tõmbamise tagajärjel lämbuma hakkab. Lisaks lämbujale tulevad mängu abikutsuja; see, kes aidata oskab; see, keda aidataoskaja peab ilusaks tüdrukuks ja veel mitu inimest. Kõigil on mingi probleem: paanikahood, kiusamine, kahtluse alla sattunud karjäärivalikud jm.
Kui peategelane on olemas, siis selleks on 57-aastane Iona (abikutsuja), kes töötab naisteajakirjas nõuandjana (see, kellele murekirju saadetakse). Särav kuju mitmes mõttes. Ehk pole kokkusattumus, et raamatu autor on umbes sama vana inimene? Sest siin mängitakse päris tugevalt kaarti, et 50+ naised pole surnud. (Hea lause oli midagi sellist, et mehed öeldakse vanusega muutuvat väärikaks, aga naised muutuvad lihtsalt nähtamatuks.)
Peatükid olid jutustatud eri tegelaste vaatenurkadest, aga minu lemmikuim asi oli see, et ühtäkki (suvalisel leheküljel 76 vms) rääkis keegi mingist Davidist, keda polnud varem mainitud. Muidugi hakkasid lugejana mõtlema, kes see on ja kas midagi on tähelepanute jäänud. Ei. David esindas lihtsalt seda tüüpi, kes on tihti kohal ja olemas, aga kuna ta oma jutu ega muidu olekuga esile ei trügi, siis paljude (enamuse, olgem ausad) jaoks on ta nähtamatu. Aga, üllatus küll, "nähtamatud" inimesed on tegelikult samasugused inimesed.
Põhitegelaste kaaslased (nt lämbuja Piersi naine) olid mitut puhku natuke karikatuursed. Pidi näitama mingit inimest piisavalt halvana, et hea tegelase lugu paremini välja joonistuks. Sarnane asi kehtis tegelikult kogu loo kohta - väga helge ja tore, kui ei lase ennast mõtlema sellele, kui palju on asju lihtsustatud ja positiivset süsti tehtud, et põhiidee esile tuleks. Ja ma arvan, et täitsa vabalt võikski lugeda nii, et ei hakka mõtlema.
Vaatan, et sel aastal ilmub samalt autorilt eesti keeles raamat "Kuidas vananeda vääritult". Ilukirjandus, kuigi pealkiri võib-olla nii ei kõla. Tundub, et vananemise teema on tema südameasi. Tore.
Mis vormi puutub, siis see on ülakomade saaga number n.
Perroon ju, onju? Või on see ka vaba/piirkondlik/perekondlik-stilistiline sõnakasutus meil…?
VastaKustutaMulle jääb ÕS-i põhjal mulje, et platvorm on perrooni sünonüümina aktsepteeritud küll.
VastaKustuta