Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.
Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed.
Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.
Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.
Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.
Us in others, isn't this the definition of love?
Õhkkonna loomine on André Acimani tugevam külg, nagu raamatus "Kutsu mind oma nimega", nii ka siin. Väga kiiresti tekkis suvise Itaalia tunne.
Jube raske on midagi enamat öelda, ilma et hakkaks sisupunktide kallal filosofeerima. Aga keel oli kaunis, lugeda oli meeldiv.
Kuna alguses anti üsna täpne kirjeldus Raúli välimuse kohta, siis mõtlesin, et katsetaks tehisaru pildiloomevõimet sellega. Niisiis andsin otse raamatu tekstist ette sellise kirjelduse: He was in his early sixties, looked dapper, slim and always buoyant in his well-pressed, doubled-breasted navy seersucker jacket, a linen shirt, and silver-grey tie, topped by a vibrant-coloured pocket square. Ise lisasin, et tegemist on Peruus sündinud inimesega (sest seda raamatus mainiti). Tulemus oli selline:
Samalt autorilt varem loetud:
- "Kutsu mind oma nimega"
- "Find me" (hah, selle juures olen ka kiitnud, et hea on kõvakaanelist raamatut lugeda)
Kommentaarid
Postita kommentaar