Otse põhisisu juurde

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline. 

Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed.

Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda. 

Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka. 

Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis. 

Us in others, isn't this the definition of love?

Õhkkonna loomine on André Acimani tugevam külg, nagu raamatus "Kutsu mind oma nimega", nii ka siin. Väga kiiresti tekkis suvise Itaalia tunne. 

Jube raske on midagi enamat öelda, ilma et hakkaks sisupunktide kallal filosofeerima. Aga keel oli kaunis, lugeda oli meeldiv.

Kuna alguses anti üsna täpne kirjeldus Raúli välimuse kohta, siis mõtlesin, et katsetaks tehisaru pildiloomevõimet sellega. Niisiis andsin otse raamatu tekstist ette sellise kirjelduse: He was in his early sixties, looked dapper, slim and always buoyant in his well-pressed, doubled-breasted navy seersucker jacket, a linen shirt, and silver-grey tie, topped by a vibrant-coloured pocket square. Ise lisasin, et tegemist on Peruus sündinud inimesega (sest seda raamatus mainiti). Tulemus oli selline: 


Mul on tihti nii, et tegelase pilt minu peas ei lange üldse kokku tegelase kirjeldusega raamatus. Minu kujutluses oli Raúlil näiteks kindlasti habe. (Samas see kirjeldus ka ei välista, et tal võis habe olla.)


Samalt autorilt varem loetud:


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid. 10. Windy Beach - Salty wounds Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda. 9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool. 8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteek...