Otse põhisisu juurde

Fernando Pessoa "Tubakapood : Álvaro de Campose viimased luuletused"


Mina ei teadnud Pessoast midagi kuni 2007. aastani. Siis saabus kinodesse film "Sügisball", kus Taavi Eelmaa tegelane küsib ühes stseenis Liina Tennosaare tegelaselt: "Kas sa Pessoad oled lugenud?" Läks pea 20 aastat ja ma ikka veel polnud Pessoad lugenud. 

Nüüd olen Pessoad lugenud. 

Üldiselt ma väga tõlgitud luuletusi ei loe. Kaldun nõustuma Andrei Makine'i mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Aga kuivõrd see "Sügisballi" Pessoa stseen on ikkagi legendaarne ja Tõnu Õnnepalu tõlkijana tekitas pigem usaldust, siis lugesin. Praegu mõtlen, kas olen üldse varem midagi portugali keelest tõlgitut lugenud. Aa, olen küll: Clarice Lispector möödunud aastal. 

Millest see Pessoa kirjutas siis? Elust, inimestest, inimese olemusest. See ütleb kõik ja mitte midagi, kas pole. Oli luuletusi, millega sai kaasa noogutada, oli neid, kus minu mõte autori omaga kaasa mõelda ei suutnud. Kordust kasutas palju.

Mõtlen, et Pessoaga on mul vist nagu Betti Alveriga - luuletuste osas ei kõneta nii palju kui mõni muu, aga meeldib tema kuju kultuuriloos (ja ta on ikka suurkuju ka Portugalis). Tema eluaastad olid 1888-1935. Et oleks kirjas.

Tema heteronüümide teema on lahe näiteks. See sõna on ka Pessoa välja mõeldud, tuleb välja. Heteronüümid olid väljamõeldud tegelased, kelle nimede alt ta kirjutas. Terve hulk, sealhulgas Álvaro de Campos. Ta teadis nende sünniaegu ja elulugusid, ameteid (de Campos näiteks oli Glasgow's laevandusinsener). Raamatu lõpus olevas kirjas on heteronüümidest täpsemalt juttu. Aga nagu tihti algas asi sellest, et juba väiksena meeldis talle tegelasi (ja maailmu) välja mõelda.

Raamatu kõige lahedam katke oli ühe luuletuse avarida: hingevanaraud müügil kehakaalu hinnaga

Või terve luuletus: 

Selle kohutavus, mida üksi iseenda ees,
ennast häbenedes pimedas, iga inimhing mõtleb.

Meeldis ka Pessoa viimane dateeritud luuletus tobedusest ja armastuskirjadest.

Välimuselt ilus raamat. Mõnede luuletuste juures oli ära toodud ka portugalikeelne originaal. Kes oskab, saab võrrelda.


Kommentaarid

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...