Mina ei teadnud Pessoast midagi kuni 2007. aastani. Siis saabus kinodesse film "Sügisball", kus Taavi Eelmaa tegelane küsib ühes stseenis Liina Tennosaare tegelaselt: "Kas sa Pessoad oled lugenud?" Läks pea 20 aastat ja ma ikka veel polnud Pessoad lugenud.
Nüüd olen Pessoad lugenud.
Üldiselt ma väga tõlgitud luuletusi ei loe. Kaldun nõustuma Andrei Makine'i mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Aga kuivõrd see "Sügisballi" Pessoa stseen on ikkagi legendaarne ja Tõnu Õnnepalu tõlkijana tekitas pigem usaldust, siis lugesin. Praegu mõtlen, kas olen üldse varem midagi portugali keelest tõlgitut lugenud. Aa, olen küll: Clarice Lispector möödunud aastal.
Millest see Pessoa kirjutas siis? Elust, inimestest, inimese olemusest. See ütleb kõik ja mitte midagi, kas pole. Oli luuletusi, millega sai kaasa noogutada, oli neid, kus minu mõte autori omaga kaasa mõelda ei suutnud. Kordust kasutas palju.
Mõtlen, et Pessoaga on mul vist nagu Betti Alveriga - luuletuste osas ei kõneta nii palju kui mõni muu, aga meeldib tema kuju kultuuriloos (ja ta on ikka suurkuju ka Portugalis). Tema eluaastad olid 1888-1935. Et oleks kirjas.
Tema heteronüümide teema on lahe näiteks. See sõna on ka Pessoa välja mõeldud, tuleb välja. Heteronüümid olid väljamõeldud tegelased, kelle nimede alt ta kirjutas. Terve hulk, sealhulgas Álvaro de Campos. Ta teadis nende sünniaegu ja elulugusid, ameteid (de Campos näiteks oli Glasgow's laevandusinsener). Raamatu lõpus olevas kirjas on heteronüümidest täpsemalt juttu. Aga nagu tihti algas asi sellest, et juba väiksena meeldis talle tegelasi (ja maailmu) välja mõelda.
Raamatu kõige lahedam katke oli ühe luuletuse avarida: hingevanaraud müügil kehakaalu hinnaga
Või terve luuletus:
Selle kohutavus, mida üksi iseenda ees,
ennast häbenedes pimedas, iga inimhing mõtleb.
Kommentaarid
Postita kommentaar