Otse põhisisu juurde

Claire Keegan "Small things like these" / "Sellised väikesed asjad"


Küll internet on seda raamatut mulle soovitanud. Siin ja seal rubriigis "kui sulle meeldis see, siis meeldib ehk ka see". Nojah, iiri kirjandus on ikka sobinud.

Esikaas on kaunis. Tekitab tunde, et sees võiks olla ilus jõululugu. Mõnevõrra jõululugu oligi -  tegevus toimus detsembris, sealhulgas jõulude ajal.

Päris kohe ei saanud kohe aru, mis selle raamatu teema on. Oli üks iiri söekaupmees Bill Furlong, kellel oli naine ja viis tütart. Olustikust tundus, et tegevus on ehk 1950ndatel? Igal juhul ajal, mis pigem pole väga kaasaegne. Ja ühel hetkel mainiti nagu muuseas, et tegemist on 1985. aastaga. See oli jahmatav, eriti kui selgus, mis sisus oluliseks osutus. 

Ehk siis Magdalena pesumajad, Magdalena õed. Ilmselt sai teema paljudele tuttavaks 2002. aasta filmi kaudu. Magdalena pesumajad olid katoliku kiriku egiidi all tegutsenud asutused, kuhu saadeti tüdrukud, kes olid ühiskonna silmis midagi valesti teinud (abieluväliselt rasestunud, kellegi arvates väljakutsuvalt käitunud, liiga kõvasti naernud - eks valesti tegemine sõltu sellest, kes hindab). Mingit toredat elu pesumajades ei elatud, oli neid, kes sealt eluga ei väljunud. Ja viimane säärane asutus suleti Iirimaal alles 1996. aastal! 

Kui film "Magdalena õed" näitas pesumajades toimunut otse ja õudselt, siis "Small things like these" andis pigem vihjeid, kust konteksti teadmata võis ka palju vähem välja lugeda. Detailidesse ei laskutud, aga teeots edasimõtlemiseks anti kätte. Vist seepärast see ongi nii kaalukas raamat - ütleb oma veidi üle sajal leheküljel nii vähe kui võimalik, aga just nii palju kui vaja.



Lugu on tegelikult inimlikkusest. Bill Furlong käitus nii nagu temaga elus oli käitutud. Headus sünnitab headust. Vähemalt selle raamatu põhjal võime seda loota.

Kui mingites asjades (nt sotsiaalsete probleemide sügavusele tähelepanu juhtimine) tundub, et iiri ja eesti kirjandusel on tihti kokkupuutepunkte, siis usu ja kiriku mõju näitamine ühiskonnas on ainult iiri kirjanduse eripära. Väga paeluv on lugeda. (Ses mõttes paeluv, et õudne hakkab.) Magdalena pesumajade puhul võib ka ju kahest otsast seda asja mõelda - oli katoliku kirik, kelle asutused need olid, ja oli ühiskond, kes nende olemasolu oma vaikimise, salgamise ja eemaletõukamisega tolereeris. (Kas võib öelda, et seega ka soosis?) 

Raamat on Varrakult ka eesti keeles ilmunud, pealkirjaga "Sellised väikesed asjad". Ja film on olemas, kus Bill Furlongi mängib muidugi Cillian Murphy, kes muu. 



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...