Küll internet on seda raamatut mulle soovitanud. Siin ja seal rubriigis "kui sulle meeldis see, siis meeldib ehk ka see". Nojah, iiri kirjandus on ikka sobinud.
Esikaas on kaunis. Tekitab tunde, et sees võiks olla ilus jõululugu. Mõnevõrra jõululugu oligi - tegevus toimus detsembris, sealhulgas jõulude ajal.
Päris kohe ei saanud kohe aru, mis selle raamatu teema on. Oli üks iiri söekaupmees Bill Furlong, kellel oli naine ja viis tütart. Olustikust tundus, et tegevus on ehk 1950ndatel? Igal juhul ajal, mis pigem pole väga kaasaegne. Ja ühel hetkel mainiti nagu muuseas, et tegemist on 1985. aastaga. See oli jahmatav, eriti kui selgus, mis sisus oluliseks osutus.
Ehk siis Magdalena pesumajad, Magdalena õed. Ilmselt sai teema paljudele tuttavaks 2002. aasta filmi kaudu. Magdalena pesumajad olid katoliku kiriku egiidi all tegutsenud asutused, kuhu saadeti tüdrukud, kes olid ühiskonna silmis midagi valesti teinud (abieluväliselt rasestunud, kellegi arvates väljakutsuvalt käitunud, liiga kõvasti naernud - eks valesti tegemine sõltu sellest, kes hindab). Mingit toredat elu pesumajades ei elatud, oli neid, kes sealt eluga ei väljunud. Ja viimane säärane asutus suleti Iirimaal alles 1996. aastal!
Kui film "Magdalena õed" näitas pesumajades toimunut otse ja õudselt, siis "Small things like these" andis pigem vihjeid, kust konteksti teadmata võis ka palju vähem välja lugeda. Detailidesse ei laskutud, aga teeots edasimõtlemiseks anti kätte. Vist seepärast see ongi nii kaalukas raamat - ütleb oma veidi üle sajal leheküljel nii vähe kui võimalik, aga just nii palju kui vaja.
Lugu on tegelikult inimlikkusest. Bill Furlong käitus nii nagu temaga elus oli käitutud. Headus sünnitab headust. Vähemalt selle raamatu põhjal võime seda loota.
Kui mingites asjades (nt sotsiaalsete probleemide sügavusele tähelepanu juhtimine) tundub, et iiri ja eesti kirjandusel on tihti kokkupuutepunkte, siis usu ja kiriku mõju näitamine ühiskonnas on ainult iiri kirjanduse eripära. Väga paeluv on lugeda. (Ses mõttes paeluv, et õudne hakkab.) Magdalena pesumajade puhul võib ka ju kahest otsast seda asja mõelda - oli katoliku kirik, kelle asutused need olid, ja oli ühiskond, kes nende olemasolu oma vaikimise, salgamise ja eemaletõukamisega tolereeris. (Kas võib öelda, et seega ka soosis?)
Raamat on Varrakult ka eesti keeles ilmunud, pealkirjaga "Sellised väikesed asjad". Ja film on olemas, kus Bill Furlongi mängib muidugi Cillian Murphy, kes muu.
