Otse põhisisu juurde

Alexander McCall Smith "A time of love and tartan"


12. osa 44 Scotland Streeti sarja raamatutest. Vaatan, et 11. osa olen lugenud kusagil kaks ja pool aastat tagasi. Vabalt võib sellise vahega lugeda. Ei ole üldse selline sari, mida peaks järjest lugema, et midagi meelest ei läheks. Mis saakski meelest minna, kui jätkuvalt on tegemist raamatutega, kus midagi eriti ei juhtu. Veidraid ja totakaid asju juhtub, aga mitte selliseid, mida peaks meelde jätma.

"A time of love and tartan" ilmus 2017. aastal. Arutletakse päevakajaliste teemade üle. (Tõesti, eelmistes osades vist polegi nii palju ajaga seotut olnud.) Alguses mainitakse ära Edinburghi kuulus kohvik The Elephant House, kus J. K. Rowling "Harry Potterit" kirjutas - nüüd käivad fännid seal hordide kaupa palverännakutel. Üks tegelane satub piinlikku olukorda, üritades vältida teist piinlikku olukorda - ta ei soovi, et teda nähtaks raamatupoes sirvimas raamatut "Fifty shades of grey". Ja muidugi sugude teema. Mis hetkeni on võrdsuse taga ajamine normaalne ja millal see muutub ebaloogiliseks farsiks.

Erinevalt eelmistest kuulasin seda osa audioraamatuna. Täitsa huvitav oli mõnede nimede tegelik hääldus teada saada. (Mida rohkem silpe nimes, seda rohkem võimalusi kuhu rõhk panna, onju.)


Stuart pole peategelane, selles sarjas polegi peategelast, lihtsalt selles osas on tal märksa suurem roll kui eelmistes. 

Seda lugu raamatuvormis lugedes peab meeles hoidma, et tegemist on tegelikult ajalehes järjejutuna ilmuva looga. Seetõttu on kogu asja struktuur natuke teistsugune kui nö tavalisel raamatul, kohati tundub võib-olla kohmakas ja sisu osas tasakaalutu. Ka see, et kõik peatükid pole lugejale võrdselt huvitavad. Vahepeal on peatükke, kus mingi onu heietab, ja mina mõtlen et pekki, jälle see. Aga see nagu ongi normaalne. Kellelegi kindlasti väga meeldivad need heietajad. 

Kuna üks peatükk on üks osa järjejuttu, mis peab ajalehte ära mahtuma, siis peatükid on lühikesed. Lühikesi peatükke ikka hea lugeda. 


Samalt autorilt varem loetud:

Alexander McCall Smith on ilmselt minu enimloetud autor. (Kui tükkide mitte lehekülgede järgi arvestada.) Kuna ta on väga tempokas kirjutaja, siis tal on üleüldse väga palju raamatuid (ja sarju). Scotland Streeti sarjast on kaks esimest osa eesti keelde tõlgitud, Esimene daamide detektiiviagentuur on tal üks sari, kust on mitmeid osi eesti keeles jne jne.  

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...