Otse põhisisu juurde

Alexander McCall Smith "A time of love and tartan"


12. osa 44 Scotland Streeti sarja raamatutest. Vaatan, et 11. osa olen lugenud kusagil kaks ja pool aastat tagasi. Vabalt võib sellise vahega lugeda. Ei ole üldse selline sari, mida peaks järjest lugema, et midagi meelest ei läheks. Mis saakski meelest minna, kui jätkuvalt on tegemist raamatutega, kus midagi eriti ei juhtu. Veidraid ja totakaid asju juhtub, aga mitte selliseid, mida peaks meelde jätma.

"A time of love and tartan" ilmus 2017. aastal. Arutletakse päevakajaliste teemade üle. (Tõesti, eelmistes osades vist polegi nii palju ajaga seotut olnud.) Alguses mainitakse ära Edinburghi kuulus kohvik The Elephant House, kus J. K. Rowling "Harry Potterit" kirjutas - nüüd käivad fännid seal hordide kaupa palverännakutel. Üks tegelane satub piinlikku olukorda, üritades vältida teist piinlikku olukorda - ta ei soovi, et teda nähtaks raamatupoes sirvimas raamatut "Fifty shades of grey". Ja muidugi sugude teema. Mis hetkeni on võrdsuse taga ajamine normaalne ja millal see muutub ebaloogiliseks farsiks.

Erinevalt eelmistest kuulasin seda osa audioraamatuna. Täitsa huvitav oli mõnede nimede tegelik hääldus teada saada. (Mida rohkem silpe nimes, seda rohkem võimalusi kuhu rõhk panna, onju.)


Stuart pole peategelane, selles sarjas polegi peategelast, lihtsalt selles osas on tal märksa suurem roll kui eelmistes. 

Seda lugu raamatuvormis lugedes peab meeles hoidma, et tegemist on tegelikult ajalehes järjejutuna ilmuva looga. Seetõttu on kogu asja struktuur natuke teistsugune kui nö tavalisel raamatul, kohati tundub võib-olla kohmakas ja sisu osas tasakaalutu. Ka see, et kõik peatükid pole lugejale võrdselt huvitavad. Vahepeal on peatükke, kus mingi onu heietab, ja mina mõtlen et pekki, jälle see. Aga see nagu ongi normaalne. Kellelegi kindlasti väga meeldivad need heietajad. 

Kuna üks peatükk on üks osa järjejuttu, mis peab ajalehte ära mahtuma, siis peatükid on lühikesed. Lühikesi peatükke ikka hea lugeda. 


Samalt autorilt varem loetud:

Alexander McCall Smith on ilmselt minu enimloetud autor. (Kui tükkide mitte lehekülgede järgi arvestada.) Kuna ta on väga tempokas kirjutaja, siis tal on üleüldse väga palju raamatuid (ja sarju). Scotland Streeti sarjast on kaks esimest osa eesti keelde tõlgitud, Esimene daamide detektiiviagentuur on tal üks sari, kust on mitmeid osi eesti keeles jne jne.  

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...