Otse põhisisu juurde

44 Scotland Street, kus midagi ei juhtu

533601

Sattusin pooljuhuslikult raamatu "44 Scotland Street" peale. Enne oli ka see nimi silma jäänud, aga kuna autor Alexander McCall Smith seostus millegipärast krimikirjandusega, olin ta seni kõrvale heitnud. 

See pole üldse krimiraamat! On hoopis selline raamat, kus suuresti mitte midagi ei juhtu. Reeglina kõlab raamat, kus midagi ei juhtu, üldse mitte raamatusoovitusena, aga siin mulle kohe nii meeldib, et midagi ei juhtu. Istud nagu mõnusa teki sees ja jutt muudkui voolab. Vahepeal ajab muhelema ka, sest stiil on vaimukas nagu ka need asjad, mis juhtuvad (ball 6 külalisega - miks mitte!).

Raamat räägib ühes kortermajas elavatest inimestest ja lisaks mõnedest nendega seotud inimestest. Elanike hulgas on näiteks: 
  • tudengineiu, kes 44 Scotland Streetile kolides saab korterikaaslaseks tüübile, kes on
  • klassikaline eneseimetlejast ilueedi, kes arvab, et ta kõigile meeldib ja et kõik naised teda tahavad
  • andekas viieaastane poiss, kelle suurim soov on olla tavaline viieaastane poiss
  • andeka poisi ema, kes kolistab mööda andeka lapse vanema stereotüübi ämbreid
  • elutark 60+ proua, kes on pigem humoorikas kui kuri
Vaat ja siis nendega seotud tegelased. Linn on ka tegelane. Mulle meeldib, kui linn on tegelane. Hea, kui oled tuttav selle linnaga, kus tegevus toimub, aga saab ka lihtsalt nii, et Google Maps ette ja sealtkaudu reisida. Pole paha mõte ajal, kui pärisreisimine on pekkis.

Tegemist on esimese raamatuga praegu juba 13 raamatu pikkusest sarjast. Mis saaks olla parem neile, kes on pigem maratoonarid kui sprinterid. Karta on, et kusagil raamatu n juures vajub natuke ära, nagu tihti kipub juhtuma, aga kes teab. (2. raamatu keskpaigaks pole veel vajunud.)

Näe, 2 esimest osa on ka eesti keelde tõlgitud. 

Kommentaarid

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...