Kirjanik on jaapanlane, aga raamatu stiil täitsa läänelik. Vähemalt minul polnud seda tunnet, et midagi seletamatut aga põhjapanevat on teistmoodi. (Selline tunne tihti on aasia kirjanduse puhul.)
Peategelane, nagu pealkiri vihjab, on kass. Tema nimi on Nana, mis tähendab seitset (sest tema sabaots hoiab ennast seitsmekujuliselt vms). Kassi omanik on Satoru. Koos rändavad nad külla mõnedele Satoru tuttavatele erinevatest eluetappidest. Saame kuulda, mida Nana elust ja inimestest arvab.
Lugedes sai taas kinnitust tõsiasi, et raamatud, mis räägivad loomadest, räägivad tegelikult inimestest. Või siis vähemalt sama palju inimestest kui loomadest.
Arutlesin selle üle, mida arvan raamatutest, kus loom oskab mõelda ja teiste loomadega suhelda (moel, mis vähemalt lugeja jaoks on keelelisse vormi pandud). Aus vastus on, et ega ma esimese hooga selliste järele haara.
Aga ei. Siin polnud probleem inimlike omadustega kassis ega laiemalt kassist peategelases. Õnnepalu "Mandala" oli ka kassiraamat ja see mulle väga meeldis.
"Rändava kassi kroonikate" probleemid minu jaoks: lihtsakoeline, ettearvatav, klišeesid sisaldav, pisarat kiskuda üritav. Sarnane sel aastal loetud "Raamatujalutajaga". Ja nagu "Raamatujalutajagi" puhul leidub ilmselt palju inimesi, kelle jaoks see on just niuke ilusarmashea lugu, mida hingekosutuseks lugeda. See on tore. Igaühele oma raamat.
Hea poole pealt võib öelda, et raamatu sai kiiresti läbi, sest teksti oli lihtne lugeda.
