Truffe kirjanurk

Ausalt öelda polegi sel aastal eriti siia laule panna. Libisesin suuresti vanade laulude peal. Isegi laulupeolt ei jäänud seekord mingeid laule järgmistel päevadel edasi kuulama. Aastad pole vennad. Del Water Gap - All we ever do is talk Peamiselt mõnusalt energiline, aga ka huvitavad sõnad.  Zoë Më - Voyage Selleaastane Šveitsi eurolaulik. Lihtne, avar, heas mõttes ettearvatav. Brett Dennen - Make you crazy Selle sain mingist seriaalist. Algus äratas tähelepanu. Léon - Wildest dreams , ka The Beach Léon on üks Rootsi naisterahvas sain hiljuti alles teada.  Olivia Dean - So easy (to fall in love) Eelmisel aastal juba oli Olivia Dean, aga sel aastal paneb sama uhkelt edasi. See laul näiteks on vahvalt vanamoelise kõlaga.  Wasia Project - Remember when Kõige lambikam muusikaga seotud lugu sel aastal oli see, kuidas ühel augustiõhtul Helsingis jalutades kuulsin kõrvu hoovamas tuttavat laulu. Laulu suunas minnes selgus, et tegemist polnud mitte vaid Wasia Projecti laulu vaid ...

Juba ammu mõtlesin, et peaks "Kevadet" lugema. Vist seetõttu, et ta kaunis lõbusa sisuga asi tundub, ja seetõttu, et teda vist ainult korra varem lugenud olin.  Tavaliselt eelistan kõigepealt raamatu läbi lugeda ja seejärel filmi vaadata. "Kevade" puhul polnud muidugi seda lootustki. Selleks ajaks, kui raamat koolis (kusagil 5. klassis ehk?) lugemisele tuli, olin filmi ilmselt juba päris mitu korda näinud. Toots ja Kiir rääkisid raamatut lugedes filmitegelaste häältega, arvatavasti ka Arno ja Teele.  Ega kindel pole, kes "Kevade" peategelane on. Arno kindlasti, aga ehk ka Toots. Lugu oligi lõbus ja kaunis kerge. Kui mingi koha peale sattusin, mida filmis pole, siis oli tihti ka kohe aru saada, miks teda filmi ei võetud. Näiteks oli mitmeid unenägude kirjeldusi ja jandilugude jutustamist ehk põhilooga lõdvalt seotud sisu. Ega ta seetõttu lugedes eriti huvitanud ka.  Tegelased olid ka raamatus lahedad (filmis ju nagunii). Paljud ei saanud nö eetriaega kuigi ...

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk. Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised.  Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks. Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone.  Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi...

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...

Mul ikka juhtub seda, et algul mõtlen mingit käepärast olevat raamatut niisama natuke algusest lugeda, tunde mõttes , aga enne kui aru saan, on juba oma 10 või 15 protsenti loetud ja siis tundub, et enam nagu pooleli jätta kah ei maksa. Eriti kui täitsa loetav raamat on. Siin jälle üks selline. "Julia jõulud" või "Jõulud Julia moodi" võiks seda eesti keelde tõlkida. Julia on Stockholmis elav ettekandja, kellele jõulud üldse ei meeldi. (Tavaliselt ongi nois jõuluraamatuis kaks varianti - kas peategelane on jõuluhull või Grinch.) Ei meeldi kõigil neil tavalistel põhjustel, miks paljudele ei meeldi (võlts värk, liiga palju pinget jms). Nüüd koidab talle võimalus detsembri teises pooles hoopis Gotlandile minna ja reisil olevate omanike palvel Visbys ühes majas kassi valvata. Tundub hea plaan - tühi maja, kus ei pea jõulujanti kaasa tegema. Samal ajal on Stockholmis ka värskelt lahutanud Petter, kelle eksnaine ja väike tütar on jõuluks Gotlandile naise pere juurde sõitma...

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Raamat on tüdrukust, kes 16-aastasena tapetakse. Seda saab raamatu esimeselt leheküljelt teada, nii et ei öelnud midagi ette. Pole krimilugu, vaid räägib sellesama tüdruku, Janeti, ja tema perekonna elust nende 16 aasta jooksul. Tegevus toimub II maailmasõja ajal ja järel Šotimaal. Päris keeruline on midagi öelda. Raamatus olnud Maggie O'Farrelli järelsõna ütles põhimõtteliselt kõik ära, mida ma tahaks öelda. Kas meeldis? Väga.  Mis kõige rohkem meeldis? See, kuidas oli kirjutatud. Terav (torkavgi), vaimukas, sünge stiil.  Kas oli lihtne lugeda? Ei olnud kogu aeg. Lineaarsus oli, aga mitte liialt sündmustega ülekoormatud lugu. Igasuguseid kirjeldusi oli ka. Millest raamat räägib? Teistsugususest. Ja võimalikest põgenemisvormidest, kui sa teiste inimeste maailma suhtlema justkui ei sobi. (Siin põgenemisvormiks kirjandus.) Kas peategelane oli usutav? Oli jah. Eriline kuju, aga samas igati arusaadav.  Mis žanrisse raamat kuulub? Mitmesse ja mitte ühessegi. Nagu arenguromaan,...

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...