Maija Kajanto "Safranisügis"


Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore. 

Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja. 

See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha. 

Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan. 

Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, kui kohalikud vanamehed kokku saavad ja (jutuga) maailma parandama hakkavad. Kukepoeg (inimese kohta) on sõna, mida tihti ei kuule. 

Mis keelde veel puutub, siis selle raamatu originaalpealkiri on "Sahramisyksy". Siiamaani naeran, et sügis on soome keeles syksy. On ju naljakas sõna. 

Söögitegemise huvilistele pakub raamat jätkuvalt retsepte - iga peatüki alguses üks. 


1. osa "Kaneelirullisuvi"
2. osa "Datlitalv"

Sofia Fritzson "Där drömmar möts"


Klassikaline armulugu, lihtne lugeda. "Kus unistused kohtvuvad" niisiis. Peategelane Cornelia läheb ajutiselt suurest linnast väiksesse Ängsmarki, et abistada käeluu murdnud ema. Ängsmark on Cornelia koduküla, kust ta neli aastat tagasi peale pikaaegse elukaaslasega lahkuminekut ära läks.

See mees, kellega lahku mindi, Lukas, on muidugi üks hea ja tubli mees. Ehitas maja näiteks, aga see vajab nüüd sisustamist. Algselt Cornelia emale mõeldud sisustustöö saab loomulikult hoopis Corneliale. Ja üldse on see maja Lukase ja Cornelia armastuse sümbol. (Kas tuleb natuke okse kurku?)


Mõnigi tegelane tundus mittevajalik. Mõtlesin, kas autor lõi mingeid tegelasi nö igaks juhuks, et saaks sarja järgmistes osades neist lähemalt kirjutada. Sest "Där drömmar möts" on Ängsmarki sarja 1. osa. Sel aastal ilmus juba 10. osa. Tulevad nagu saelauad sealtsamusestki. Ja ühendavaks lüliks on tegevuskoht Ängsmark mitte peategelased.

Mulle kuidagi nende hiljuti loetud naistekate lõpud üldse ei meeldi. Muidu loed ja on nagu tore ka ja siis lõpp on mingi... mitte otsene ila alati, aga sihuke liiga konkreetne stseen nagu. Keegi teeb mingi žesti või midagi. Filmis võib seda teha, aga raamatus mõjub naljakalt. Nojah, mõjubki liiga filmilikult.

Kõige huvitavam asi oli siin tegelikult mitmesuguste taime- ja lillesortide nimetamine. Sest tegevuskohtade hulgas võis kohata aedu. Näiteks smörblomma. Otsetõlkes võilill, aga tähendab hoopis tulikat. Meie mõttes võilill on maskros, mis tähendab umbes vihmaussi roosi või midagi. Påsklilja (lihavõtteliilia) on nartsiss.


Sarah Winman "Kui jumal oli jänes"


Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes". 

Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline.

Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed.


Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb.

Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nimeliselt kellestki rääkima ja mul ei tulnud üldse ette, et sellise nimega tegelast varem mainitud oleks. (Tegelikult oli muidugi.)

Olenevalt sünniaastast on inimestel ilmselt erinev hulk ja variatsioon suuri ajaloosündmusi, mida nad läbi on elanud, kasvõi kõrvaltvaatajana. Siin tuleb ka üks ajaloosündmus teemaks. Kirjeldatakse palju sellist, mida selle sündmusega seoses juba varem kuulnud oled, aga ega ta mõju avaldamata jäta. Eriti eelvarjutus - saad lugedes juba ette aru, et see tuleb (sest tead, mis aasta on ja mis koht).

Seoses selle sündmusega tegi autor ka ühe veidi seebikaliku lükke, mis mulle esialgu ei meeldinud, aga parandas "vea" sellega, kuidas lugu edasi arendas. 

Kui ütlesin, et oli üldiselt vaimukas, siis ka ses mõttes, et siin oli mitmeid häid lihtsaid ja tabavaid ütlusi. Ega mul ühtki meeles pole. Midagi oli vist sellega, et tahame, et meid üles leitaks.

Jenny Fagerlund "Mitt hemliga liv"

 


Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade. 

Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)

See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.

Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud). 


Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.

Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt. 

Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:

  • kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
  • kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
  • miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
  • kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
  • kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.

Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.

Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.


Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"


On ju intrigeeriv pealkiri!

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mittelugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute lugemine. Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.)

Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav.

Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib.

Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud arvamusega, et ei pea olema lugenud kõiki raamatuid mingilt autorilt või mingist perioodist, et nende kohta arvamust avaldada. Piisab, kui oskad raamatu aja- ja sisujoonel õigesse kohta paigutada, see annab ka aimduse, millise teosega ilmselt tegu on. Selleks et teda õigesse kohta paigutada, on muidugi vaja (tõenäoliselt lugemuse kaudu tekkinud) sisemist raamatukogu. 

Loomingu Raamatukogu raamatute järelsõnad on enamasti väga asjalikud ja annavad loetule kõvasti juurde. Siin selgitas ka tõlkija järelsõnas mõningaid asju ära ja ütles autorile mitmeid asju, mida ma oleks tahtnud talle öelda. 

Mingi arvustaja ütles, et lugedes sai kõvasti naerda. Ma naerda küll ei saanud, pigem oli niuke vindikeeramise tunne kogu aeg. Et millega autor nüüd veel välja tuleb. Päris mõnus, kui liiga tõsiselt ei võta.

Tsitaat lõpetuseks:

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. 


Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Eurovisioon 2025

Siit tuleb traditsiooniline eurorong. Alustuseks tähtsaim ehk õhtu parim tsitaat Marko Reikopilt, kui esines möödunud aasta võitja Nemo: "Nagu Maire Aunaste, aga jube halvas tujus."

Laulud on esinemise järjekorras, sulgudes võistlusel saadud koht. 

Norra / Kyle Alessandro "Lighter" (18.)
Sõdalasevärk ei lähe mulle peale.

Luksemburg / Laura Thorn "La poupée monte le son" (22.)
Midagi vanamoodsat oli ses nukuloos. Aga vanamoodne tähendab enamasti ka seda, et laul kõlab nagu laul, mitte nagu produkt. 

Eesti / Tommy Cash "Espresso macchiato" (3.)
Huvitav oli vaadata. Tantsiv lennuk ja mis. Kõige rohkem meeldib ehk hoopis see meeleolu, mis Eestis tundub olevat seoses selle lauluga. Tühja neist kohtadest. Ja lause Life is like spaghetti, it's hard until you make it on mu lemmik siit.

Iisrael / Yuval Raphael "New day will rise" (2.)
Mind torgib, kui laulu pealkirjas või sõnades on grammatikavigu. Siin on pealkirjas artikkel puudu ju. Muidu meeldis laulja dramaatiline must kleit. 

Leedu / Katarsis "Tavo akys" (16.)
Kaks laulu oli, kus kõik elemendid toetasid üksteist. Leedu laul oli üks neist. Tervik noh. Samas ehk Eurovisiooni jaoks mitte kõige sobivam lugu, sest seda peab üsna tähelepanelikult kuulama, et aru saada, mis värk on. Kui ei kuula, kõlab nagu depressiivne müra. 

Hispaania / Melody "Esa diva" (24.)
Hispaania on alaliselt üks neid riike, mis saab halvema koha kui nende laul on. Minu arvates. Selle laulu refrääni näiteks ma suudaks ümiseda praegu (erinevalt eelmistest). 

Ukraina / Ziferblat "Bird of pray" (9.)
Nende värvilised kostüümid rõõmustasid mind. 

Suurbritannia / Remember Monday "What the hell just happened" (19.)
Muidugi on olemas palju laule, mis toetuvad peamiselt ühele lausele. Mitmed neist on ka head laulud. See polnud. Samas mul on see üks lause siiani meeles. 

Austria / JJ "Wasted love" (1.)
Ma ei satu vaimustusse, kui jälle mõni klassikalise laulu taustaga esineja Eurovisioonile tuleb. Mõtlen hoopis et aga see ongi ju see, kuidas ooperilauljad laulavad, seda nad ongi ju õppinud. Selles, et mul enamasti puudub oskus vahet teha heal ja halval ooperilauljal, saab süüdistada ainult enda harimatust. Nad laulavad lihtsalt nii teistmoodi. Seetõttu on ka keeruline neid popmuusika kontekstis hinnata. Sellele loole kui võiduloole, kardan, ei tule kasuks, et teda on tavainimesel praktiliselt võimatu kaasa laulda. 

Island / Væb "Róa" (25.)
Mind tegi see rõõmsaks. 

Läti / Tautumeitas "Bur man laimi" (13.)
Kaunite harmooniatega on mind lihtne enda poole meelitada. Ja kui laval on kuus naist, siis oleks raiskamine neid mitte mitmel häälel laulma panna. Viis on meeles. On selline laul, mida võiksin ka niisama kuulata. See koht sõnades, kus öeldi, et teised tegid vasest silla, mina tegin tammest ja minu sild läks õitsema, oli ju armas.

Holland / Claude "C'est la vie" (12.)
Sain vaadates aru, et see noormees on tegelikult väga atraktiivne artist, aga selles etteastes oli kõik justkui igav.

Soome / Erika Vikman "Ich komme" (11.)
Niuke ülimalt väljakutsuv ja šokeeriv (?) värk pole üldiselt minu teema, samas ma üldse ei arva, et ta oma asja halvasti teinud oleks. Praegu laulu reprodutseerida suudaksin ka.

Itaalia / Lucio Corsi "Volevo essere un duro" (5.)
Ilus laul ja on ka praegu meeles. Eks ta muidugi kõlab natuke nagu midagi, mida võiks laulda Haapsalu sellel Itaalia retrofestivalil. Lavaline pool suurt juurde ei andnud.

Poola / Justyna Steczkowska "Gaja" (14.)
Ei lähe need sõdalasetantsud noh. 

Saksamaa / Abor & Tynna "Baller" (15.)
Otse öeldes niuke keskmiselt halb lugu. 

Kreeka / Klavdia "Asteromata" (6.)
Meeldis laulja dramaatiline must kleit. Laval toimuv meenutas mingeid "Harry Potteri" stseene vahepeal.

Armeenia / Parg "Survivor" (20.)
Veel üks sõdalane. No ei noh. Laulu ka polnud. Ja natuke tahaks norida selle kallal, miks mehed võivad otseses mõttes poolpaljalt laval olla. Naised saaks kohe disklahvi ju. 

Šveits / Zoë Më "Voyage" (10.)
Kõige ilusam laul siin. Mina kultuurist (enamasti) ilu otsijana lisaksin selle küll oma pleilisti. Avar ja meeldejääv, meeldis ka rahulik ja tavaline lavaline lahendus. Otsisin pühapäeval uudist, et Šveitsi poolt hääletamine oli võistluse ajal takistatud. Kuidas see muidu publikult 0 punkti sai? Ilmselt potentsiaalsed selle poolt hääletajad valisid mõne muu ballaadi. Noh, vähemalt Eesti žürii nõustus minuga, et oli ilus laul, ja pani sellele maksimumhinde. 

Malta / Miriana Conte "Serving" (17.)
Naisõigusluse laulud enamasti ei lähe, need on juba olnud. Ja vulgaarsuse piiril balansseerivate asjadega minu jutule ei saa. 

Portugal / Napa "Deslocado" (21.)
Muidugi oli see eurolava jaoks igav, aga see polnud halb laul. 

Taani / Sissal "Hallucination" (23.)
See naine on ilmselgelt kõva artist. Oleks talle ainult vähe parema laulu saanud kusagilt.  

Rootsi / KAJ "Bara bada bastu" (4.)
Lihtne peaks ju töötama, aga see oli vist liiga lihtne? Samas kuidagi vaesemalt ennast ei tunne peale selle vaatamist ja tuju ka halvemaks ei läinud. Ja muidugi see ilmselt kummitab rohkem kui tahaks.

Prantsusmaa / Louane "Maman" (7.)
Igavalt dramaatiline.

San Marino / Gabry Ponte "Tutta l'Italia" (26.)
Veel üks liiga lihtne lugu, aga see polnud isegi lõbus. Pealkirja skandeerimine laulus on siiani meeles muidugi.

Albaania / Shkodra Elektronike "Zjerm" (8.)
See oli lisaks Leedule väga terviklik number. Nagu mõnevõrra tinistas mu ära. Kogu see naisterahva olek ja väljanägemine ja liigutused ja meesterahva sisestavalt rääkiv osa. Laulust meeles vaid mingi miserere-miserere-koht.

Panen oma punktitabeli ka siia. (Vajuta peale, et suuremalt näha.) Nende kriteeriumide alusel hinnates tulevad ikka mõnevõrra teistsugused tulemused kui lihtsalt vastates küsimusele, mis laul enim meeldis.


Nüüd algab lõbusaim osa. Eurovisioonijärgne nädal on tuntud ka kui jääknähtude nädal - kummitama hakkavad laulud, mida isegi ei teadnud, et mäletan. Aju on imeline asi. 

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest"


31-aastasel Rachelil oli ülikooli ajal sõber Ben. Muidugi selline eriline sõprus, millest ikka raamatuid kirjutatakse. Inimesed seletamatult klikivad omavahel ja nõnda. Ülikooli lõppedes nende suhted katkesid (raamatu jooksul saab teada miks). Nüüd kohtub Rachel (mitte eriti juhuslikult) taas Beniga. Asjad on ju ammusest ajast lõpetamata.

Tegevus on Manchesteris. Nähtavasti seal (ju ka teistes Ühendkuningriigi linnades) on olemas selline huvitav liik ajakirjanikku nagu kohtuajakirjanik. Kohtureporter? Ühesõnaga sihuke inimene, kelle põhitööaeg möödub kohtumajas, kus ta vaatab kohtuprotsesse ja kirjutab nende arengutest ja tulemustest ajalehte lugusid. Polnud kunagi kuulnud sellisest eraldi elukutsest. Aga tuleb välja, et seal on karm konkurents ja salakavalad noorkolleegid. 


Tegevus toimub kaasajas (mis oli vist 2012. aasta) ja minevikus ehk Racheli ja Beni ülikooliajas. Asi üsna palju ujus, ses mõttes et leheküljed läksid ja eriti midagi suurt ei juhtunud. Mõnikord see võiks mind segada, aga seekord isegi ei häirinud. Muidugi päris nii hull ka polnud et 100 lehekülge ja ei ühtegi sündmust.

Võib-olla sellepärast ei häirinud, et mitme koha peal sai naerda. Situatsioonid polnud naljakad, sõnakasutus oli naljakas. Ja ma ei väsi kordamast, et on suur asi, kui lugedes naeran. 

Kui üldiselt oli raamat tõlgitud niimoodi, et polnud päris otsetõlgetega rahuldutud ja naljad jäid naljakateks, siis pealkirja osas saanuks ehk paremini. Pealkirja nähes on ju ilmselge, mis ta inglise keeles on. Ja eesti keeles pole sellist väljendit. Saksa keeles on raamatu nimi näiteks "Wir in drei Worten". Mulle meeldib. Mingis keeles oli "Esimesest silmapilgust" vms - ka jätab mõtte samaks. 

Lootsin täitsa tavalise ajaviitekirjanduse otsa sattuda. Ei pettunud. 

Aa. ja veel oluline info. Ben oli ilus mees. Conventionally attractive võiks võõrkeeles öelda. Seda rõhutati. 



Ali Wong "Dear girls"


Enne lugemahakkamist ei teadnud, kes on Ali Wong. Sain teada, et ta on USA püstijalakoomik. Raamat koosneb kirjadest, mida ta ütleb end kirjutavat oma kahele tütrele, kes kirjutamise hetkel on väikesed ja võiksid kirju lugeda täiskasvanutena. Kirjad on üldiselt elust: alates sellest, kuidas tütred ilmale tulid, kuni selleni, kuidas teha vahet heade ja halbade aasia toitu pakkuvate söögikohtade vahel. 

Paljude kohtade peal oli hea meel, et kirjutajast midagi ei teadnud. Oli sellist infot, mida põhimõtteliselt on ehk hea teada, aga ma ei sooviks seda mingi konkreetse inimesega seostada. Oli ka sellist infot, mida teadmata võinuks vabalt edasi elada. (Info, mida minu meelest üldse ei pea jagama.)

Mõne teise koha peal jällegi mõtlesin, et mind huvitaks rohkem just siis, kui teaksin, kes see inimene on. Lihtsalt niisama eriti ei koti lood ühe püstijalakoomiku karjääri raskest algusest. 

Kolmandate kohtade peal mõtlesin, kas inimene, kes teeb ise muuhulgas ebaviisakaid nalju, on moraalimajakas otsustamaks, millised naljad on ebaviisakad / keelatud.

Viimase peatüki oli kirjutanud hoopis Ali Wongi tollane abikaasa ja tütarde isa. Lihtsalt kirjana, mille isa on kirjutanud oma tütardele nende ema kohta, oli asi täitsa omal kohal, aga miks see seal raamatus oli? Keegi teine kirjutab sinu raamatus sellest, kui äge ja lahe ja kange naine sa oled. No maitea. Samas, nagu ütles üks kaasamõtleja, ehk selline asi just sobis selle raamatu lõppu, sest suure egoga põhikirjutaja sai nii veel ühe egolaksu?

Üldiselt olen ette üsna skeptiline kuulsate inimeste kirjutatud (eluloo)raamatute suhtes. Need kohe reeglina ei istu mulle, isegi siis, kui räägivad mulle tuntud ja meeldivast inimesest. Mis on huvitav, sest ilukirjanduses on mingi inimese kogu elu kajastav raamat minu lemmikuim raamatutüüp. 

Ega see "Dear girls" sisutühi polnud. Kirjutas ju pärisasjadest. Stiil oli see, mis peamiselt segas. Nagu eelpool öeldud jagati kohati asju, mida ei tahaks teada. Maitea mitu korda kasutati sõnu p***y ja b**t(hole), igal juhul liiga palju. Ja kaugelt liiga palju oli juttu kõhulahtisusest. Võib-olla mingite sõnade kasutamine ja robustne väljaütlemine pidi šokeerivana mõjuma ja seetõttu inimestes suuremat huvi äratama.

Fernando Pessoa "Tubakapood : Álvaro de Campose viimased luuletused"


Mina ei teadnud Pessoast midagi kuni 2007. aastani. Siis saabus kinodesse film "Sügisball", kus Taavi Eelmaa tegelane küsib ühes stseenis Liina Tennosaare tegelaselt: "Kas sa Pessoad oled lugenud?" Läks pea 20 aastat ja ma ikka veel polnud Pessoad lugenud. 

Nüüd olen Pessoad lugenud. 

Üldiselt ma väga tõlgitud luuletusi ei loe. Kaldun nõustuma Andrei Makine'i mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Aga kuivõrd see "Sügisballi" Pessoa stseen on ikkagi legendaarne ja Tõnu Õnnepalu tõlkijana tekitas pigem usaldust, siis lugesin. Praegu mõtlen, kas olen üldse varem midagi portugali keelest tõlgitut lugenud. Aa, olen küll: Clarice Lispector möödunud aastal. 

Millest see Pessoa kirjutas siis? Elust, inimestest, inimese olemusest. See ütleb kõik ja mitte midagi, kas pole. Oli luuletusi, millega sai kaasa noogutada, oli neid, kus minu mõte autori omaga kaasa mõelda ei suutnud. Kordust kasutas palju.

Mõtlen, et Pessoaga on mul vist nagu Betti Alveriga - luuletuste osas ei kõneta nii palju kui mõni muu, aga meeldib tema kuju kultuuriloos (ja ta on ikka suurkuju ka Portugalis). Tema eluaastad olid 1888-1935. Et oleks kirjas.

Tema heteronüümide teema on lahe näiteks. See sõna on ka Pessoa välja mõeldud, tuleb välja. Heteronüümid olid väljamõeldud tegelased, kelle nimede alt ta kirjutas. Terve hulk, sealhulgas Álvaro de Campos. Ta teadis nende sünniaegu ja elulugusid, ameteid (de Campos näiteks oli Glasgow's laevandusinsener). Raamatu lõpus olevas kirjas on heteronüümidest täpsemalt juttu. Aga nagu tihti algas asi sellest, et juba väiksena meeldis talle tegelasi (ja maailmu) välja mõelda.

Raamatu kõige lahedam katke oli ühe luuletuse avarida: hingevanaraud müügil kehakaalu hinnaga

Või terve luuletus: 

Selle kohutavus, mida üksi iseenda ees,
ennast häbenedes pimedas, iga inimhing mõtleb.

Meeldis ka Pessoa viimane dateeritud luuletus tobedusest ja armastuskirjadest.

Välimuselt ilus raamat. Mõnede luuletuste juures oli ära toodud ka portugalikeelne originaal. Kes oskab, saab võrrelda.


Eno Raud "Naksitrallid"



Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid). 

Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi?

Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll. 


Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele on natuke keerulisem silti kleepida. Muidu lõbus mees?

Pilt raamatu päris lõpust.

Leidsin, et on olemas sihuke asi nagu kirjandusökoloogia. Mõtlen, et "Naksitrallid" võiks sinna paigutuda küll. 50 aastat vana raamat, aga teema praegu jube päevakajaline. Tõdemus, et inimene vajab looduskeskkonda ja seesama tasakaalu teema näiteks. 

Lugeda oli tore. Kõvade kaantega raamat, kiri suur (mitte lihtsalt suur, vaid ikka niuke lasteraamatule omaselt suur), Edgar Valteri mõnusad illustratsioonid.

Mõte läks ka sellele, et huvitav, kuidas niukest sõna nagu naksitrall on võõrkeeltesse tõlgitud. Leidsin ca 15 erinevat keelt, kuhu "Naksitralle" tõlgitud on. Germaani keeled (inglise, saksa, taani, norra) tõlgivad naksitrallid ühiselt kolmeks lõbusaks selliks. Slaavi keeled lähenevad enamasti asjale naksitrallide nimede kaudu. Vene keeles näiteks on Муфта, Полботинка и Моховая Борода. Põhimõtteliselt otse tõlgitud Muhv, Kingpool ja Sammalhabe. Minu lemmik on Sandálik - Kingpool slovaki keeles. Samas tšehhi keel paneb raamatu nimeks "Sammalhabe ja tema sõbrad", sarnaselt toimetab ka ungari keel. Selles, mida soome keeles tähendab näpsäkäävät, pole päris kindel, aga teen pakkumise, et tähendab krapsakaid vanainimesi. Üks minu lemmikuid on tõlge läti keelde - "Naksitralliši". Mida tähendab leedukeelne pabaldukai ei tea. Google translate ütleb et mööbel, aga siin on mingi nõks ma arvan.



Claire Keegan "Small things like these" / "Sellised väikesed asjad"


Küll internet on seda raamatut mulle soovitanud. Siin ja seal rubriigis "kui sulle meeldis see, siis meeldib ehk ka see". Nojah, iiri kirjandus on ikka sobinud.

Esikaas on kaunis. Tekitab tunde, et sees võiks olla ilus jõululugu. Mõnevõrra jõululugu oligi -  tegevus toimus detsembris, sealhulgas jõulude ajal.

Päris kohe ei saanud kohe aru, mis selle raamatu teema on. Oli üks iiri söekaupmees Bill Furlong, kellel oli naine ja viis tütart. Olustikust tundus, et tegevus on ehk 1950ndatel? Igal juhul ajal, mis pigem pole väga kaasaegne. Ja ühel hetkel mainiti nagu muuseas, et tegemist on 1985. aastaga. See oli jahmatav, eriti kui selgus, mis sisus oluliseks osutus. 

Ehk siis Magdalena pesumajad, Magdalena õed. Ilmselt sai teema paljudele tuttavaks 2002. aasta filmi kaudu. Magdalena pesumajad olid katoliku kiriku egiidi all tegutsenud asutused, kuhu saadeti tüdrukud, kes olid ühiskonna silmis midagi valesti teinud (abieluväliselt rasestunud, kellegi arvates väljakutsuvalt käitunud, liiga kõvasti naernud - eks valesti tegemine sõltu sellest, kes hindab). Mingit toredat elu pesumajades ei elatud, oli neid, kes sealt eluga ei väljunud. Ja viimane säärane asutus suleti Iirimaal alles 1996. aastal! 

Kui film "Magdalena õed" näitas pesumajades toimunut otse ja õudselt, siis "Small things like these" andis pigem vihjeid, kust konteksti teadmata võis ka palju vähem välja lugeda. Detailidesse ei laskutud, aga teeots edasimõtlemiseks anti kätte. Vist seepärast see ongi nii kaalukas raamat - ütleb oma veidi üle sajal leheküljel nii vähe kui võimalik, aga just nii palju kui vaja.



Lugu on tegelikult inimlikkusest. Bill Furlong käitus nii nagu temaga elus oli käitutud. Headus sünnitab headust. Vähemalt selle raamatu põhjal võime seda loota.

Kui mingites asjades (nt sotsiaalsete probleemide sügavusele tähelepanu juhtimine) tundub, et iiri ja eesti kirjandusel on tihti kokkupuutepunkte, siis usu ja kiriku mõju näitamine ühiskonnas on ainult iiri kirjanduse eripära. Väga paeluv on lugeda. (Ses mõttes paeluv, et õudne hakkab.) Magdalena pesumajade puhul võib ka ju kahest otsast seda asja mõelda - oli katoliku kirik, kelle asutused need olid, ja oli ühiskond, kes nende olemasolu oma vaikimise, salgamise ja eemaletõukamisega tolereeris. (Kas võib öelda, et seega ka soosis?) 

Raamat on Varrakult ka eesti keeles ilmunud, pealkirjaga "Sellised väikesed asjad". Ja film on olemas, kus Bill Furlongi mängib muidugi Cillian Murphy, kes muu. 



Andreï Makine "Sõber armeenlane"

 


Andreï Makine'i stiil on nagu ei kellelgi teisel. Kunagi tema "Prantsuse testamenti" lugedes õhkasin kohe päriselt. (Ses mõttes, et panin raamatu vahepeal kinni ja mõtlesin, kas see saab olemas olla, kas saab nii kirjutada.) Proosa kohta luuleline. 

Ei ole ainult vorm - ka sisu on nagu ei kellelgi teisel. Alati suured teemad, näiteks inimlikkus või sõprus. Ajaloo keerdkäigud mängivad ka oma osa. Kui peaks mõne kirjaniku nimetama, kellest vaimustatud olen, siis ehk Makine.

Kiidan neid, kes on teda eesti keelde tõlkinud (Malle Talvet, Andres Raudsepp, Triinu Tamm). Ilmselgelt pole lihtsaimad tekstid tõlkimiseks, aga tundub, et sära pole tõlkes kaduma läinud. 

"Sõber armeenlase" tegevus toimub kusagil Siberi linnas 1970. aasta paiku. Jutustaja (nime vist ei öeldud) on lastekodupoiss, kes sõbruneb armeenia poisi Vardaniga. Vardan pole tavaline varateismeline poiss. Ta on pigem eemalolev ja asuks nagu igapäevaelust kõrgemal. Sihuke kuju, kes näeb tuules lendavat lehte ja ütleb selle kohta mingi diibi lause ja kuulaja saab alles hiljem aru, mida ta sellega (ehk) mõtles. 


Vardani kaudu avaneb lastekodupoisile nn Armeenia kuningriik - linnanurgake, kus armeenlased elavad. See, miks nad seal üldse on, tuleb ka ühel hetkel välja. Peatükke Armeenia ajaloost ühesõnaga. Ararat ei jää ka mainimata.

142 lehekülge on päris vähe, aga midagi puudu ei ole. Sõnu ei raisata. Ma siis ka rohkem ei raiska.


Samalt autorilt varem loetud:

  • "Ühe elu muusika"
  • "Prantsuse testament"
  • "Once upon the river Love"

Christoffer Holst "Veripunased suveunenäod"

 


Cilla Storm ostab endale Stockholmi saarestikus  ühel saarel majakese. Sellepärast, et elukaaslane on ta maha jätnud ja tal on üldiselt üle visanud. Läheb siis sinna saarele suve veetma, kohtub kohe sõbraliku ja jutuka naabrinaise Rosie'ga ning saarel peagi aset leidva mõrvaga seoses ka Rosie' poja, politseinikust Adamiga.

Peamine probleem selle raamatuga oli, et ta tahtis olla korraga krimilugu ja naistekas, aga ei suutnud eriti kumbki olla. Pooles vinnas värk. Krimiloo pärast ma seda nagunii ei lugenud, lootsin rohkem mõnusate olustikukirjelduste peale või sellele, et vähemalt armuloo korralikult üles keriks. Eriti ei kirjeldanud, eriti ei kerinud. 


Peategelane oli minu jaoks igav ja värvitu, tema ihaldusobjekt Adam veel igavam. Ainult Rosie päästis natuke, aga eks olnud temagi sedasorti tegelase stereotüüp (uudishimulik ja hoolitsev vanem proua). 

Olnuks parem lugeda seda rootsi keeles. (Olekski lugenud, kui kusagilt kätte oleks saanud.) Mitte et sellest tekstist üldiselt midagi eriti head arvanud oleks, lihtsalt see, mis eestikeelses raamatus toimus, ajas liiga mitme koha peal närvi. Kohati arusaamatud laused, komad arusaamatute kohtade peal jne.



Alexander McCall Smith "A time of love and tartan"


12. osa 44 Scotland Streeti sarja raamatutest. Vaatan, et 11. osa olen lugenud kusagil kaks ja pool aastat tagasi. Vabalt võib sellise vahega lugeda. Ei ole üldse selline sari, mida peaks järjest lugema, et midagi meelest ei läheks. Mis saakski meelest minna, kui jätkuvalt on tegemist raamatutega, kus midagi eriti ei juhtu. Veidraid ja totakaid asju juhtub, aga mitte selliseid, mida peaks meelde jätma.

"A time of love and tartan" ilmus 2017. aastal. Arutletakse päevakajaliste teemade üle. (Tõesti, eelmistes osades vist polegi nii palju ajaga seotut olnud.) Alguses mainitakse ära Edinburghi kuulus kohvik The Elephant House, kus J. K. Rowling "Harry Potterit" kirjutas - nüüd käivad fännid seal hordide kaupa palverännakutel. Üks tegelane satub piinlikku olukorda, üritades vältida teist piinlikku olukorda - ta ei soovi, et teda nähtaks raamatupoes sirvimas raamatut "Fifty shades of grey". Ja muidugi sugude teema. Mis hetkeni on võrdsuse taga ajamine normaalne ja millal see muutub ebaloogiliseks farsiks.

Erinevalt eelmistest kuulasin seda osa audioraamatuna. Täitsa huvitav oli mõnede nimede tegelik hääldus teada saada. (Mida rohkem silpe nimes, seda rohkem võimalusi kuhu rõhk panna, onju.)


Stuart pole peategelane, selles sarjas polegi peategelast, lihtsalt selles osas on tal märksa suurem roll kui eelmistes. 

Seda lugu raamatuvormis lugedes peab meeles hoidma, et tegemist on tegelikult ajalehes järjejutuna ilmuva looga. Seetõttu on kogu asja struktuur natuke teistsugune kui nö tavalisel raamatul, kohati tundub võib-olla kohmakas ja sisu osas tasakaalutu. Ka see, et kõik peatükid pole lugejale võrdselt huvitavad. Vahepeal on peatükke, kus mingi onu heietab, ja mina mõtlen et pekki, jälle see. Aga see nagu ongi normaalne. Kellelegi kindlasti väga meeldivad need heietajad. 

Kuna üks peatükk on üks osa järjejuttu, mis peab ajalehte ära mahtuma, siis peatükid on lühikesed. Lühikesi peatükke ikka hea lugeda. 


Samalt autorilt varem loetud:

Alexander McCall Smith on ilmselt minu enimloetud autor. (Kui tükkide mitte lehekülgede järgi arvestada.) Kuna ta on väga tempokas kirjutaja, siis tal on üleüldse väga palju raamatuid (ja sarju). Scotland Streeti sarjast on kaks esimest osa eesti keelde tõlgitud, Esimene daamide detektiiviagentuur on tal üks sari, kust on mitmeid osi eesti keeles jne jne.  

Laurent Gaudé "Scortade päike"



Siin oleks päris keeruline sisukirjeldust kirjutada. Lühidalt öeldes on see ühe perekonna mitme põlvkonna lugu Montepuccio linnas. Tegevus algab 19. sajandil (kusagil lõpupoole?) ja jõuab välja 1980ndatesse. Üksiksündmused ei ole eriti olulised, pigem see, kust tulema hakatakse ja kuhu välja jõutakse. Kas on mingi areng. Suur pilt ja kõik see värk.

Montepuccio asub Puglias (eesti keeles rohkem Apuulia). Kui puust ja punaseks teha, siis see on Itaalia saapa konts. Itaalia saiakorv, sest seal kasvatatakse ohtralt nisu. 


Carmela oli keskse Scortade põlvkonna õde kolme venna kõrval. Ta polnud ehk tingimata peategelane, aga oli ainuke tegelane, kes raamatu jooksul vahepeal mina-häälena sündmustest jutustas. Olulisel kohal olid ka Montepuccio preestrid, kes aegade jooksul vahetusid ja üksteisest suhtumise ja maailmanägemise poolest päris palju erineda võisid. 

Kõige rohkem meeldis stiil, kuidas kirjutatud oli. Üsna niuke külm. Või kui mitte päris külm siis kõrvaltvaatav. Ajatu selline. Ei eeldaks, et loo kirjutaja sünniaasta on 1972 ja raamat ilmunud 2004. 

Kuigi raamat pole mahult suur, on tal tegelikult mõte natuke eepos olla. Järelsõnas kirjutab tõlkija Indrek Koff, et autor tahtis proovida, kas eeposeid saab kirjutada vaid kangelastest või tegelikult ka tavainimeste tavalisest elust. 

Väga tihti vist polegi näinud 21. sajandil, et raamatut on eesti keeles kaks erinevat kirjastust välja andnud: Pegasus 2007 ja Rahva Raamat 2019.

Maija Kajanto "Datlitalv"


Lugesin "Kaneelirullisuvele" kohe "Datlitalve" otsa. Kohvik Kaseke tegutseb endiselt, aga lisaks on vanas koolihoones Krisse vedamisel nüüd ka hostel uksed avanud. Krisse koos abilistega jookseb mitme koha vahet ja töötab nii, et unetunde peaaegu polegi. (Tõesti, seda kirjeldati läbi raamatu nii hästi, et ma väsisin juba lugedes ära.)

Kuna on detsember, siis tuleb ette ka Soome iseseisvuspäeva tähistamine ja paljud toidud, mis ilmselt Soomes selle pühaga seostuvad. Päris retsepte on raamatus ka, nagu "Kaneelirullisuveski" oli. 

Ja kui juba on detsember, siis muidugi on ka jõulud, ja kui on juba talv, siis muidugi segab tegevuses kaarte üks lumetorm. Ajaloost tuleb veidi teemaks ka Soome kodusõda näiteks. Ja muidugi soomlase stereotüüp, kelle kohta tema tütar peale ühe vestluse kuulmist tõdeb, et pole iial kuulnud oma isa nii palju lauseid järjest ütlemas.

Nagu "Kaneelirullisuves", jätkus ka siin tõlkes huvitav ja üldiselt hariv sõnakasutus. Sain teada, misasi on jõulukräss (guugeldades näeb pilte sellest kaunistusest). Facebooki lõim (ehk feed) oli tuttav, aga pole vist palju kasutust leidnud. Ühe koha peal oli sõna jaskar - mulgi murde sõna, mis tähendab pulma- või tantsupidu.  

Nende raamatute tõlkija on muide filmi- ja telemaailmast tuntud Gerda Kordemets. Tundub, et talle meeldib ootamatuid sõnu kasutada. Üle õnneks ei pinguta.


    Jätkuvalt oli kerge lugeda, ei vaevanud lugemise ajal ega hiljem. 

    Samalt autorilt varem loetud: 

    Maija Kajanto "Kaneelirullisuvi"


    Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab.

    Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas:

    • kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse,
    • projekt, mida ta seal ellu viima hakkab, 
    • väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse), 
    • valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad, 
    • peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas), 
    • mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arvab, et ta teab paremini), 
    • meesterahvas, kes tundub jube hea mees, aga midagi on keerulist.

    See kõik peaks ju olema juba sada korda olnud. Ometi. See raamat mõjus värskelt. 

    Ehk seetõttu, et ma polnud varem soome ajaviitekirjandust lugenud. See ei tundunud nagu briti ja ameerika lood. Tundus kuidagi tõeline. Aga ma ei mõtle tõelise all realistlikku. Tekkis näiteks küsimus, kust Krisse kohviku tooraine pärineb. Kordagi ei räägitud, kust kõik see mant pärines, millest ta süüa tegi. Samuti tuli majandusedu nagu väga lihtsalt, sobiv töötaja ilmus välja siis, kui teda vaja oli jms.

    Ilmselt oli tõeline ses mõttes, et kujutasin seda päriselt ette. Pole jätkuvalt Soomes käinud, aga siiski tundub, et Soome külaelu on tuttavam kui mõni Ameerika oma. Kasvõi see, et kui tegelane on vallavanem, siis ma päriselt saan aru, mis tegelinski see on, mitte pole mingi külanõukogu esimees või muu tundmatu ametinimetus.


    Keelekasutus oli kohati täitsa vaimukas. Mitmeid häid lauseid kukkus vanaema, aga mitte ainult tema suust.

    Kaneelirullisuvi tuuakse raamatus (vist isegi tagakaanel ka) eraldi mõistena välja. Kui soe (kuum) suvi on ilmselgetel põhjustel jäätisesuvi, siis neil suvedel, kus päike pidevalt ei paista, tahavad inimesed kaneelirulli kui turvalist lapsepõlvemälestust. Kui suved ka pole nii päikselised kui lapsepõlves olid, siis kaneelirulli näol on midagi ikka sama.

    Huvitav asi, mida olen ennegi tähele pannud, on see, kuidas eestikeelsetes raamatutes ei tõlgita ära teksti sees üksikuna ette tulevaid ingliskeelseid lauseid. Siin raamatus oli peategelase ja ühe mehe vahel paar lühikest dialoogi inglise keeles (sest mees soome keelt ei kõnelenud). Maitea, ma tõlgiks need joone all ikkagi ära. Põhimõtteliselt. Kui keegi keset vestlust prantsus- või hispaaniakeelset fraasi kasutab, siis see ju tõlgitakse. 

    Muidugi on "Kaneelirullisuvi" alles esimene osa Kasekese kohviku sarjast. Soome keeles peaks praeguseks olema viis raamatut. Eesti keelde on kaks seni tõlgitud, pidada kolmas ka tulema. Tundub, et eesti keel on ka ainuke, kuhu seda sarja tõlgitud on. 


    Väga m õ n u s oli lugeda seda. Iga raamatut ei viitsi kotis tööle kaasa tassida, et lõuna ajal paar lehekülge edasi lugeda. Ju oli õige hetk.

    Mats Wahl "Vinterviken"


    "Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka. 

    Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas. 

    Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja?

    John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.)


    Kunagi (varateismelisena) seda filmi vaadates arvasingi ilmselt, et film on sellest paarist. See oli see, mis huvitav tundus. Nüüd lugedes leidsin muidugi, et tegemist on valusa sotsiaaldraamaga. Teemad, mida vähem või rohkem käsitletakse: noorte kuritegevus, täiskasvanute kuritegevus, vaeste inimeste rahaprobleemid, rikaste inimeste rahaprobleemid, rikaste ja vaeste teineteisesse suhtumine, suhtumine mustanahalistesse, paremäärmuslikud rühmitused, mitmes mõttes vägivaldsed peresuhted, sport kui väljund. 

    Teemade nimekiri on pikk, aga see ei tundu liiga pikk, sest autor ei ürita kõiki teemasid sügavuti käsitleda. Lihtsalt märgitakse märkimisväärselt ära, et sellised probleemid 90ndate Rootsis olid. 

    Ses mõttes arusaadav, miks see raamat Rootsi koolides kohustusliku kirjanduse hulka on kuulunud. Ühtlasi pole stiili mõttes raskeim raamat, mida lugeda. Palju dialoogi, enamasti lühikesed laused. Saab asja ka nii selgeks tehtud.

    Tõsine ja mõnevõrra masendav lugu kahtlemata. Ja noh, paraku ei saa öelda, et ta 30 aastat hiljem kadunud teemasid käsitleks / praegu hirmsasti vanamoelisena mõjuks.

    Mats Wahl, tundub, on päris palju noortekaid kirjutanud. Eesti keelde tõlgitud pole. 

    Raamatus korduvalt mainitud teised raamatud: Sophokles "Kuningas Oidipus", Shakespeare "Hamlet", Väinö Linna "Tundmatu sõdur". 


    Üllatavalt kõrge hinne tuli kokku.
    Tellimine: Postitused (Atom)