Truffe kirjanurk

Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi. Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib. Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants auruka...

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Raamatu tegevus toimub samas maailmas raamatuga "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow", kusagil kolm aastat hiljem. "A Cuban girl's..." ühe peategelase noorem õde Flora on siin peategelaseks. Ta elab muidu Londoni lähedal, aga kuna tal on mitmesuguseid probleeme ja vastuseta küsimusi, otsustab ta ühel hetkel lambist Miamisse minna. Mugav on minna, sest seal elab Flora venna elukaaslase perekond. Ega siin midagi üllatavat juhtu. Lugu on teekond probleemist (mida oma eluga peale hakata) lahenduseni, mõningate keerdkäikudega. Natuke läks võltssuhte värki avastama, samas tegi ise selle üle nalja. Võltssuhe on vist minu kõige vähem lemmik trope . (Mis on trope eesti keeles? Troop tähendab ju midagi muud.) Võltssuhte üks osapool (raamatu kaanel see fotoaparaadiga poiss) ei muutunud mulle tegelasena kuidagi usutavaks, seetõttu eriti ei huvitanud, mida ta tegi. Peategelasel on potentsiaali ärritavalt mõjuda, ehk on tema draama ja virin mõnegi jaoks tüütu. Samas ...

Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu. Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar.  Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?). See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne, v...

Halleholm on (väljamõeldud) linn Stockholmi saarestikus. Sama nime kannab linnas aastakümneid elanud suguvõsa. Niuke vana ja uhke, kus on oma matriarh ja oma sohilaps ja. Lovisa, kelle valikule viitab raamatu pealkiri, põlvneb ka Halleholmidest ja tuleb linna, sest vanaema on talle seal maja pärandanud. Kuna majas asus aastakümneid tema vanaisa pagarikoda, otsustab pagarist Lovisa ise ka seal pagariäri pidama hakata. Kõik pole muidugi ainult lihtne ja kaunis, sest suguvõsa eri liinid ei saa omavahel just hästi läbi. Den här matsalen var precis som släkten: högdragen och föråldrad. / Söögituba oli täpselt nagu suguvõsa: ära tõusnud ja ajale jalgu jäänud.  Esimene kolmandik raamatust oli Lovisa vanaema Amelia kohta: räägiti, mis juhtus 1920ndatest 1940ndateni ja kujundas Halleholmide-Lindegrenide (Lovisa perekond) suhted keeruliseks/halvaks. Täitsa huvitav lugu oli, tegevus kogu aeg liikus. Kui 2010. aastasse Lovisa juurde jõuti, muutus tempo selgelt aeglasemaks. Ehk kohati ka liiga ...

Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore.  Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja.  See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha.  Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan.  Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, ...

Klassikaline armulugu, lihtne lugeda. "Kus unistused kohtuvad" niisiis. Peategelane Cornelia läheb ajutiselt suurest linnast väiksesse Ängsmarki, et abistada käeluu murdnud ema. Ängsmark on Cornelia koduküla, kust ta neli aastat tagasi peale pikaaegse elukaaslasega lahkuminekut ära läks. See mees, kellega lahku mindi, Lukas, on muidugi üks hea ja tubli mees. Ehitas maja näiteks, aga see vajab nüüd sisustamist. Algselt Cornelia emale mõeldud sisustustöö saab loomulikult hoopis Corneliale. Ja üldse on see maja Lukase ja Cornelia armastuse sümbol. (Kas tuleb natuke okse kurku?) Mõnigi tegelane tundus mittevajalik. Mõtlesin, kas autor lõi mingeid tegelasi nö igaks juhuks, et saaks sarja järgmistes osades neist lähemalt kirjutada. Sest "Där drömmar möts" on Ängsmarki sarja 1. osa. Sel aastal ilmus juba 10. osa. Tulevad nagu saelauad sealtsamusestki. Ja ühendavaks lüliks on tegevuskoht Ängsmark mitte peategelased. Mulle kuidagi nende hiljuti loetud naistekate lõpud üldse ...

Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes".  Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline. Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed. Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb. Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nim...

  Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade.  Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.) See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitme...

On ju intrigeeriv pealkiri! Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mitte lugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute  lugemine . Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.) Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav. Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib. Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud a...