Otse põhisisu juurde

Nina Wähä "Babetta"

Jutustaja Katja on kusagil 35-aastane rootslanna. Sõbranna Lou kutsub ta külla/puhkama oma mehe uhkesse Prantsuse villasse. Lou on filmitäht, noorukesena läbi löönud filmiga "Babetta". Lou mees, umbes 70-aastane Renaud, on tunnustatud filmioperaator, oli ka "Babetta" operaator. 

Katja tahtis ka tegelikult näitlejaks saada, aga tal ei õnnestunud läbi lüüa. Nüüd on ta kandideerinud doktorantuuri, et kirjutada naistest filmimaailmas (noh, üldiselt öeldes sellest). 

Meieni tuuakse Katja pidevad kirjeldused Lou täiuslikkusest, samas kui objektiivselt Lou käitumist vaadata, saame aru, et Katja suhtumises sõpra on midagi ikka täitsa mööda, kipub jumaldamiseks. 

Paljulubav avalause. Lootus oli, et raamat sellele küsimusele rohkem vastab.

Meeleolu pannakse algusest peale paika. Lugedes ei saa head tunnet tekkida, pidevalt hõljub õhus mingi negatiivne salapära. Vahepeal tundub, et eesmärk ongi lihtsalt lugejat pidevalt negatiivselt üllatada, šokeerida. Nagu tihti Põhjamaade naiskirjanduses, kuulub šokeerimise hulka mitmeid kehavedelike kirjeldusi. Maitea, miks muidu ei saa. 

Ilmselt seda ikka on feministliku teosena mõeldud. Ikka sama teema, et mehed valitsevad ja naistel meeste maailmas raske. Muud põhjust säärase raamatu kirjutamiseks nagu välja ei nuputanud. Jah, oli see ühepoolse jumaldava sõpruse teema, aga kuna see lõpuks kuidagi ei lahenenud, siis ei osanud sellest suurt arvata. 

Läbi raamatu on kirjeldused erinevatest filmi "Babetta" stseenidest, aga ei mõelnud välja, miks nad seal on. Kas peaksin mõtlema, et Lou elu sarnaneb Babetta eluga, kus mehed valitsevad? Okei siis.

Viimane peatükk kannab pealkirja "Director's cut", kus mõnekümne lehekülje jooksul raamatule alternatiivne lõpp välja pakutakse. Miks mitte selline võte, aga lõpp ise... seebikas?

Niuke eesmärgita lugu.

Vaikimisi eeldatakse, et lugeja oskab inglise keelt, sest autori poolt ingliskeelsetena mõeldud väljendeid ja lauseid, mis tekstis esinevad, ei tõlgita märkustes ära.  


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....