Otse põhisisu juurde

Nina Wähä "Babetta"

Jutustaja Katja on kusagil 35-aastane rootslanna. Sõbranna Lou kutsub ta külla/puhkama oma mehe uhkesse Prantsuse villasse. Lou on filmitäht, noorukesena läbi löönud filmiga "Babetta". Lou mees, umbes 70-aastane Renaud, on tunnustatud filmioperaator, oli ka "Babetta" operaator. 

Katja tahtis ka tegelikult näitlejaks saada, aga tal ei õnnestunud läbi lüüa. Nüüd on ta kandideerinud doktorantuuri, et kirjutada naistest filmimaailmas (noh, üldiselt öeldes sellest). 

Meieni tuuakse Katja pidevad kirjeldused Lou täiuslikkusest, samas kui objektiivselt Lou käitumist vaadata, saame aru, et Katja suhtumises sõpra on midagi ikka täitsa mööda, kipub jumaldamiseks. 

Paljulubav avalause. Lootus oli, et raamat sellele küsimusele rohkem vastab.

Meeleolu pannakse algusest peale paika. Lugedes ei saa head tunnet tekkida, pidevalt hõljub õhus mingi negatiivne salapära. Vahepeal tundub, et eesmärk ongi lihtsalt lugejat pidevalt negatiivselt üllatada, šokeerida. Nagu tihti Põhjamaade naiskirjanduses, kuulub šokeerimise hulka mitmeid kehavedelike kirjeldusi. Maitea, miks muidu ei saa. 

Ilmselt seda ikka on feministliku teosena mõeldud. Ikka sama teema, et mehed valitsevad ja naistel meeste maailmas raske. Muud põhjust säärase raamatu kirjutamiseks nagu välja ei nuputanud. Jah, oli see ühepoolse jumaldava sõpruse teema, aga kuna see lõpuks kuidagi ei lahenenud, siis ei osanud sellest suurt arvata. 

Läbi raamatu on kirjeldused erinevatest filmi "Babetta" stseenidest, aga ei mõelnud välja, miks nad seal on. Kas peaksin mõtlema, et Lou elu sarnaneb Babetta eluga, kus mehed valitsevad? Okei siis.

Viimane peatükk kannab pealkirja "Director's cut", kus mõnekümne lehekülje jooksul raamatule alternatiivne lõpp välja pakutakse. Miks mitte selline võte, aga lõpp ise... seebikas?

Niuke eesmärgita lugu.

Vaikimisi eeldatakse, et lugeja oskab inglise keelt, sest autori poolt ingliskeelsetena mõeldud väljendeid ja lauseid, mis tekstis esinevad, ei tõlgita märkustes ära.  


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...