Otse põhisisu juurde

Sven Mikser "Vareda"


16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli. 

See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.)

Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi" järeltulijad. Lihtne pole kunagi, ükskõik, milles teistsugusus seisneb. Ja neid, keda leitakse teistsugused olevat, leidub alati.

Kirjutamise stiil meeldis. Ei raisanud sõnu, pigem suhtus neisse austusega. Kunstihuvilisest poisist rääkivasse  raamatusse olid sobivalt põimitud jupikesed (kunsti)ajaloost. Tegelikult raamatu stiil meenutas enamasti peategelast - vaikne, veidi häbelik, otsiv. Keegi kommentaator ütles, et eesti noortekas, mis pole piinlik, väärib tunnustust. Nõustun.

Ma vist pole kuigi üllatunud, et Sven Mikser romaani kirjutas. Kui peaks näpuga näitama mõne Eesti poliitiku suunas, kes võiks olla kirjanik, siis Mikser oleks kindlasti üks "kahtlusalustest".

Mõtlen, et "Vareda" sarnaneb ehk Ewald Arenzi raamatuga "Suur suvi". Võiks arvata, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine. Suvi ja eneseavastamine.

Internetist leidmine on siin teistsugune
kui tavaliselt. Selle raamatu olemasolust
kirjutati ju suisa ajalehes ammu enne tema ilmumist.
Minu silmis ei murdunud ootustekoorma all.

Kui juba Mikseri küsimuse juures olla, siis on juba teada, mis nüüd tuleb. Minu lemmikvideo. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »