Otse põhisisu juurde

Sven Mikser "Vareda"


16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli. 

See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.)

Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi" järeltulijad. Lihtne pole kunagi, ükskõik, milles teistsugusus seisneb. Ja neid, keda leitakse teistsugused olevat, leidub alati.

Kirjutamise stiil meeldis. Ei raisanud sõnu, pigem suhtus neisse austusega. Kunstihuvilisest poisist rääkivasse  raamatusse olid sobivalt põimitud jupikesed (kunsti)ajaloost. Tegelikult raamatu stiil meenutas enamasti peategelast - vaikne, veidi häbelik, otsiv. Keegi kommentaator ütles, et eesti noortekas, mis pole piinlik, väärib tunnustust. Nõustun.

Ma vist pole kuigi üllatunud, et Sven Mikser romaani kirjutas. Kui peaks näpuga näitama mõne Eesti poliitiku suunas, kes võiks olla kirjanik, siis Mikser oleks kindlasti üks "kahtlusalustest".

Mõtlen, et "Vareda" sarnaneb ehk Ewald Arenzi raamatuga "Suur suvi". Võiks arvata, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine. Suvi ja eneseavastamine.

Internetist leidmine on siin teistsugune
kui tavaliselt. Selle raamatu olemasolust
kirjutati ju suisa ajalehes ammu enne tema ilmumist.
Minu silmis ei murdunud ootustekoorma all.

Kui juba Mikseri küsimuse juures olla, siis on juba teada, mis nüüd tuleb. Minu lemmikvideo. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...