Otse põhisisu juurde

Sven Mikser "Vareda"


16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli. 

See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.)

Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi" järeltulijad. Lihtne pole kunagi, ükskõik, milles teistsugusus seisneb. Ja neid, keda leitakse teistsugused olevat, leidub alati.

Kirjutamise stiil meeldis. Ei raisanud sõnu, pigem suhtus neisse austusega. Kunstihuvilisest poisist rääkivasse  raamatusse olid sobivalt põimitud jupikesed (kunsti)ajaloost. Tegelikult raamatu stiil meenutas enamasti peategelast - vaikne, veidi häbelik, otsiv. Keegi kommentaator ütles, et eesti noortekas, mis pole piinlik, väärib tunnustust. Nõustun.

Ma vist pole kuigi üllatunud, et Sven Mikser romaani kirjutas. Kui peaks näpuga näitama mõne Eesti poliitiku suunas, kes võiks olla kirjanik, siis Mikser oleks kindlasti üks "kahtlusalustest".

Mõtlen, et "Vareda" sarnaneb ehk Ewald Arenzi raamatuga "Suur suvi". Võiks arvata, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine. Suvi ja eneseavastamine.

Internetist leidmine on siin teistsugune
kui tavaliselt. Selle raamatu olemasolust
kirjutati ju suisa ajalehes ammu enne tema ilmumist.
Minu silmis ei murdunud ootustekoorma all.

Kui juba Mikseri küsimuse juures olla, siis on juba teada, mis nüüd tuleb. Minu lemmikvideo. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »