Otse põhisisu juurde

Sven Mikser "Vareda"


16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli. 

See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.)

Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi" järeltulijad. Lihtne pole kunagi, ükskõik, milles teistsugusus seisneb. Ja neid, keda leitakse teistsugused olevat, leidub alati.

Kirjutamise stiil meeldis. Ei raisanud sõnu, pigem suhtus neisse austusega. Kunstihuvilisest poisist rääkivasse  raamatusse olid sobivalt põimitud jupikesed (kunsti)ajaloost. Tegelikult raamatu stiil meenutas enamasti peategelast - vaikne, veidi häbelik, otsiv. Keegi kommentaator ütles, et eesti noortekas, mis pole piinlik, väärib tunnustust. Nõustun.

Ma vist pole kuigi üllatunud, et Sven Mikser romaani kirjutas. Kui peaks näpuga näitama mõne Eesti poliitiku suunas, kes võiks olla kirjanik, siis Mikser oleks kindlasti üks "kahtlusalustest".

Mõtlen, et "Vareda" sarnaneb ehk Ewald Arenzi raamatuga "Suur suvi". Võiks arvata, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine. Suvi ja eneseavastamine.

Internetist leidmine on siin teistsugune
kui tavaliselt. Selle raamatu olemasolust
kirjutati ju suisa ajalehes ammu enne tema ilmumist.
Minu silmis ei murdunud ootustekoorma all.

Kui juba Mikseri küsimuse juures olla, siis on juba teada, mis nüüd tuleb. Minu lemmikvideo. 

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....