Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos.
Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad.
Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud.
Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud.
Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatcher. On ju mingi teema, et Ameerika kõrgklassi perekondades on inimestel teatud stiilis nimed (ja hüüdnimed), mis muule maailmale veidrad tunduvad.
Saan aru, et selle raamatu kirjutamise inspiratsiooniks oli idee, mis väljendub noorima peretütre Georgiana kaudu. Nimelt olevat rikaste pärijatena sündinud noorte hulgas tänapäeval populaarne oma raha ära anda. Nende jaoks pole loogiline mingi 25-aastasena juba sellist rahahunnikut omada, mida eales ära kulutada ei suuda. Seetõttu leiavad nad õigema olevat raha jagada kellelegi, kellel seda ka vaja on. Jagamine käib reeglina mingite fondide kaudu kolmandatesse riikidesse.
Tähtsaks teemaks oli siiski ka Stocktonite perekond. Millisena nägi seda väljastpoolt tulnud Sasha? Perekonna jäiga muutumatuse sümboliks oli Pineapple Streetil asuv maja, kuhu Sasha mehega elama oli asunud. Seal leidus mitmeid reliikviatena hoitavaid esemeid, remonti ei tehtud kunagi, vanu asju ära ei visatud. Oli selline mausoleumi moodi koht. Tunne end nagu kodus, aga ära unusta, et oled muuseumis.
Selline raamat, kus ei joonistu suurte punaste tähtedega välja põhjus, miks ta kirjutatud on. Ilmselt oligi mõte neist inimestest rääkida ja tõdeda nagu Eesti kultusfilmis: ikkagi inimesed. Muidugi võib mingeid aspekte nende eludest hukka mõista, teisalt toodi välja ka põhjendusi, miks nad sellised on. Ja ehk on neil lausa õiguski sellised olla? Kas on? Intrigeeriv.
 |
| See on juba kõva klišeeskoor. |
Kommentaarid