Otse põhisisu juurde

Jenny Jackson "Pineapple Street"

Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos.

Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad. 

Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud.

Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud. 

Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatcher. On ju mingi teema, et Ameerika kõrgklassi perekondades on inimestel teatud stiilis nimed (ja hüüdnimed), mis muule maailmale veidrad tunduvad. 

Saan aru, et selle raamatu kirjutamise inspiratsiooniks oli idee, mis väljendub noorima peretütre Georgiana kaudu. Nimelt olevat rikaste pärijatena sündinud noorte hulgas tänapäeval populaarne oma raha ära anda. Nende jaoks pole loogiline mingi 25-aastasena juba sellist rahahunnikut omada, mida eales ära kulutada ei suuda. Seetõttu leiavad nad õigema olevat raha jagada kellelegi, kellel seda ka vaja on. Jagamine käib reeglina mingite fondide kaudu kolmandatesse riikidesse.

Tähtsaks teemaks oli siiski ka Stocktonite perekond. Millisena nägi seda väljastpoolt tulnud Sasha? Perekonna jäiga muutumatuse sümboliks oli Pineapple Streetil asuv maja, kuhu Sasha mehega elama oli asunud. Seal leidus mitmeid reliikviatena hoitavaid esemeid, remonti ei tehtud kunagi, vanu asju ära ei visatud. Oli selline mausoleumi moodi koht. Tunne end nagu kodus, aga ära unusta, et oled muuseumis.

Selline raamat, kus ei joonistu suurte punaste tähtedega välja põhjus, miks ta kirjutatud on. Ilmselt oligi mõte neist inimestest rääkida ja tõdeda nagu Eesti kultusfilmis: ikkagi inimesed. Muidugi võib mingeid aspekte nende eludest hukka mõista, teisalt toodi välja ka põhjendusi, miks nad sellised on. Ja ehk on neil lausa õiguski sellised olla? Kas on? Intrigeeriv.



See on juba kõva klišeeskoor.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...