Otse põhisisu juurde

Jenny Jackson "Pineapple Street"

Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos.

Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad. 

Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud.

Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud. 

Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatcher. On ju mingi teema, et Ameerika kõrgklassi perekondades on inimestel teatud stiilis nimed (ja hüüdnimed), mis muule maailmale veidrad tunduvad. 

Saan aru, et selle raamatu kirjutamise inspiratsiooniks oli idee, mis väljendub noorima peretütre Georgiana kaudu. Nimelt olevat rikaste pärijatena sündinud noorte hulgas tänapäeval populaarne oma raha ära anda. Nende jaoks pole loogiline mingi 25-aastasena juba sellist rahahunnikut omada, mida eales ära kulutada ei suuda. Seetõttu leiavad nad õigema olevat raha jagada kellelegi, kellel seda ka vaja on. Jagamine käib reeglina mingite fondide kaudu kolmandatesse riikidesse.

Tähtsaks teemaks oli siiski ka Stocktonite perekond. Millisena nägi seda väljastpoolt tulnud Sasha? Perekonna jäiga muutumatuse sümboliks oli Pineapple Streetil asuv maja, kuhu Sasha mehega elama oli asunud. Seal leidus mitmeid reliikviatena hoitavaid esemeid, remonti ei tehtud kunagi, vanu asju ära ei visatud. Oli selline mausoleumi moodi koht. Tunne end nagu kodus, aga ära unusta, et oled muuseumis.

Selline raamat, kus ei joonistu suurte punaste tähtedega välja põhjus, miks ta kirjutatud on. Ilmselt oligi mõte neist inimestest rääkida ja tõdeda nagu Eesti kultusfilmis: ikkagi inimesed. Muidugi võib mingeid aspekte nende eludest hukka mõista, teisalt toodi välja ka põhjendusi, miks nad sellised on. Ja ehk on neil lausa õiguski sellised olla? Kas on? Intrigeeriv.



See on juba kõva klišeeskoor.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....