Otse põhisisu juurde

Madeline Miller "Achilleuse laul"

Antiikmütoloogiast tuntud Trooja sõja kangelane Achilleus ja Patroklus, tema hea sõber. Patrokluse jutustatav lugu jälgib neid lapsepõlves, aga ka Trooja sõja keerises. On seikluslik ja kaunis vahepeal ja igasuguseid juhtumisi tuleb ette. Siin (nagu ka mõnes müüditõlgenduses) on Achilleus ja Patroklus enamat kui sõbrad. Loo seisukohalt ei mängi tegelikult rolli, kuidas oli, tulemus oleks ikka sama. Lisaks põhipaarile on veel hulgaliselt tuttavaid tegelasi - jumalaid ja inimesi. 


Sisu
Juba enne lugemist mõtlesin, et tahan peamiselt vastust küsimusele, miks kirjutada 21. sajandil tõlgendus tuntud loost, mis ümberkirjutamisetagi oma elu elab. Sain vastuse, oli see vastus, mida enne lugemist ennustasin. Kõik olendid, kellel on inimlikud omadused, käituvad inimlikult igal ajal. Loogiline, jajah. Saatuse küsimus ka muidugi - määrad ise või määratakse sinu eest? Siiski natuke keeruline hinnata sisu, kui see pole päris originaalsisu. Üks asi, mis oli küll originaalne ja ootamatu: kordagi ei räägitud Achilleusega seoses otseselt tema kannalugu. Vihjati vaid.

Stiil
Loo päritolule sobivalt poeetiline. Keelekasutus viitab lugenud ja õppinud inimesele. Tempo kiire, lugu liikus hästi.

Emotsioonid!
Elasin kaasa üsna palju, välja arvatud lõpuosas, kus tulid päris lahinguolukordade kirjeldused. Ikka olen peast piisavalt patsifist, ei naudi neid stseene, isegi kui on selge, kelle poolt olema peaks.

Tegelased
Nagu legendide tegelaste puhul tihti, esindasid ka siin peategelased mingeid omadusi. Samas polnud nad ühekülgsed, oli tahke juurde toodud. Peategelased olid õppimisvõimelised. Küsimus lihtsalt selles, kas õppimine toimus enne, kui oli hilja.
Meeldis, kuidas Patroklus kirjeldas mingeid füüsilisi tegevusi tegevat Achilleust - andis hästi edasi, kuidas näeb kõrvaltvaatajale välja inimene, kes teeb midagi täiuslikult. (Umbes sama, kui vaatad mingit näitlejat ja mõtled, et no on lavale sündinud, täitsa õiges kohas on.)

Atmosfäär 
Kirjeldati erinevate sõnadega, oli tunda küll.

Mõtete ärgitamine
Ainult nii palju, et tahtsin kõigi nende varasemast tuttavate tegelaste kohta üle lugeda, kuidas nö pärismütoloogias nende olemust ja elu kirjeldatakse. "Achilleuse laul" oli üsna kaanonitruu tegelikult.

Lõpp
Lõpu sündmustega on kõik korras, aga ühe tegelase kõne vormiga raamatu lõpuosas oli natuke kana kitkuda. (Ei saa täpsustada sisu ette ütlemata.)

Kestev mõju
Hetkel ennustamatu. On küll mõnelt poolt auhinnatud raamat, aga kas see midagi annab. Trooja sõja lood kestavad kindlasti edasi, aga kas just selle raamatu kujul. Endal raamat kuidagi kummitama ei jäänud - lugesin, oli tore lugeda, järgmisel päeval enam selle peale ei mõelnud.

Sisuväline
Väljaandja kirjastus Koobakene. (Parim kirjastuse nimi.) Tekst oli joondatud vasakule, mitte rööpselt, seda hirmus tihti ei näegi enam. Tõlkija oli reaalselt tõlkekunstiga tegelenud, mitte esimesi pähe tulnud otsetõlkeid üles kirjutanud. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...