Otse põhisisu juurde

Madeline Miller "Achilleuse laul"

Antiikmütoloogiast tuntud Trooja sõja kangelane Achilleus ja Patroklus, tema hea sõber. Patrokluse jutustatav lugu jälgib neid lapsepõlves, aga ka Trooja sõja keerises. On seikluslik ja kaunis vahepeal ja igasuguseid juhtumisi tuleb ette. Siin (nagu ka mõnes müüditõlgenduses) on Achilleus ja Patroklus enamat kui sõbrad. Loo seisukohalt ei mängi tegelikult rolli, kuidas oli, tulemus oleks ikka sama. Lisaks põhipaarile on veel hulgaliselt tuttavaid tegelasi - jumalaid ja inimesi. 


Sisu
Juba enne lugemist mõtlesin, et tahan peamiselt vastust küsimusele, miks kirjutada 21. sajandil tõlgendus tuntud loost, mis ümberkirjutamisetagi oma elu elab. Sain vastuse, oli see vastus, mida enne lugemist ennustasin. Kõik olendid, kellel on inimlikud omadused, käituvad inimlikult igal ajal. Loogiline, jajah. Saatuse küsimus ka muidugi - määrad ise või määratakse sinu eest? Siiski natuke keeruline hinnata sisu, kui see pole päris originaalsisu. Üks asi, mis oli küll originaalne ja ootamatu: kordagi ei räägitud Achilleusega seoses otseselt tema kannalugu. Vihjati vaid.

Stiil
Loo päritolule sobivalt poeetiline. Keelekasutus viitab lugenud ja õppinud inimesele. Tempo kiire, lugu liikus hästi.

Emotsioonid!
Elasin kaasa üsna palju, välja arvatud lõpuosas, kus tulid päris lahinguolukordade kirjeldused. Ikka olen peast piisavalt patsifist, ei naudi neid stseene, isegi kui on selge, kelle poolt olema peaks.

Tegelased
Nagu legendide tegelaste puhul tihti, esindasid ka siin peategelased mingeid omadusi. Samas polnud nad ühekülgsed, oli tahke juurde toodud. Peategelased olid õppimisvõimelised. Küsimus lihtsalt selles, kas õppimine toimus enne, kui oli hilja.
Meeldis, kuidas Patroklus kirjeldas mingeid füüsilisi tegevusi tegevat Achilleust - andis hästi edasi, kuidas näeb kõrvaltvaatajale välja inimene, kes teeb midagi täiuslikult. (Umbes sama, kui vaatad mingit näitlejat ja mõtled, et no on lavale sündinud, täitsa õiges kohas on.)

Atmosfäär 
Kirjeldati erinevate sõnadega, oli tunda küll.

Mõtete ärgitamine
Ainult nii palju, et tahtsin kõigi nende varasemast tuttavate tegelaste kohta üle lugeda, kuidas nö pärismütoloogias nende olemust ja elu kirjeldatakse. "Achilleuse laul" oli üsna kaanonitruu tegelikult.

Lõpp
Lõpu sündmustega on kõik korras, aga ühe tegelase kõne vormiga raamatu lõpuosas oli natuke kana kitkuda. (Ei saa täpsustada sisu ette ütlemata.)

Kestev mõju
Hetkel ennustamatu. On küll mõnelt poolt auhinnatud raamat, aga kas see midagi annab. Trooja sõja lood kestavad kindlasti edasi, aga kas just selle raamatu kujul. Endal raamat kuidagi kummitama ei jäänud - lugesin, oli tore lugeda, järgmisel päeval enam selle peale ei mõelnud.

Sisuväline
Väljaandja kirjastus Koobakene. (Parim kirjastuse nimi.) Tekst oli joondatud vasakule, mitte rööpselt, seda hirmus tihti ei näegi enam. Tõlkija oli reaalselt tõlkekunstiga tegelenud, mitte esimesi pähe tulnud otsetõlkeid üles kirjutanud. 




Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...