Otse põhisisu juurde

Madeline Miller "Achilleuse laul"

Antiikmütoloogiast tuntud Trooja sõja kangelane Achilleus ja Patroklus, tema hea sõber. Patrokluse jutustatav lugu jälgib neid lapsepõlves, aga ka Trooja sõja keerises. On seikluslik ja kaunis vahepeal ja igasuguseid juhtumisi tuleb ette. Siin (nagu ka mõnes müüditõlgenduses) on Achilleus ja Patroklus enamat kui sõbrad. Loo seisukohalt ei mängi tegelikult rolli, kuidas oli, tulemus oleks ikka sama. Lisaks põhipaarile on veel hulgaliselt tuttavaid tegelasi - jumalaid ja inimesi. 


Sisu
Juba enne lugemist mõtlesin, et tahan peamiselt vastust küsimusele, miks kirjutada 21. sajandil tõlgendus tuntud loost, mis ümberkirjutamisetagi oma elu elab. Sain vastuse, oli see vastus, mida enne lugemist ennustasin. Kõik olendid, kellel on inimlikud omadused, käituvad inimlikult igal ajal. Loogiline, jajah. Saatuse küsimus ka muidugi - määrad ise või määratakse sinu eest? Siiski natuke keeruline hinnata sisu, kui see pole päris originaalsisu. Üks asi, mis oli küll originaalne ja ootamatu: kordagi ei räägitud Achilleusega seoses otseselt tema kannalugu. Vihjati vaid.

Stiil
Loo päritolule sobivalt poeetiline. Keelekasutus viitab lugenud ja õppinud inimesele. Tempo kiire, lugu liikus hästi.

Emotsioonid!
Elasin kaasa üsna palju, välja arvatud lõpuosas, kus tulid päris lahinguolukordade kirjeldused. Ikka olen peast piisavalt patsifist, ei naudi neid stseene, isegi kui on selge, kelle poolt olema peaks.

Tegelased
Nagu legendide tegelaste puhul tihti, esindasid ka siin peategelased mingeid omadusi. Samas polnud nad ühekülgsed, oli tahke juurde toodud. Peategelased olid õppimisvõimelised. Küsimus lihtsalt selles, kas õppimine toimus enne, kui oli hilja.
Meeldis, kuidas Patroklus kirjeldas mingeid füüsilisi tegevusi tegevat Achilleust - andis hästi edasi, kuidas näeb kõrvaltvaatajale välja inimene, kes teeb midagi täiuslikult. (Umbes sama, kui vaatad mingit näitlejat ja mõtled, et no on lavale sündinud, täitsa õiges kohas on.)

Atmosfäär 
Kirjeldati erinevate sõnadega, oli tunda küll.

Mõtete ärgitamine
Ainult nii palju, et tahtsin kõigi nende varasemast tuttavate tegelaste kohta üle lugeda, kuidas nö pärismütoloogias nende olemust ja elu kirjeldatakse. "Achilleuse laul" oli üsna kaanonitruu tegelikult.

Lõpp
Lõpu sündmustega on kõik korras, aga ühe tegelase kõne vormiga raamatu lõpuosas oli natuke kana kitkuda. (Ei saa täpsustada sisu ette ütlemata.)

Kestev mõju
Hetkel ennustamatu. On küll mõnelt poolt auhinnatud raamat, aga kas see midagi annab. Trooja sõja lood kestavad kindlasti edasi, aga kas just selle raamatu kujul. Endal raamat kuidagi kummitama ei jäänud - lugesin, oli tore lugeda, järgmisel päeval enam selle peale ei mõelnud.

Sisuväline
Väljaandja kirjastus Koobakene. (Parim kirjastuse nimi.) Tekst oli joondatud vasakule, mitte rööpselt, seda hirmus tihti ei näegi enam. Tõlkija oli reaalselt tõlkekunstiga tegelenud, mitte esimesi pähe tulnud otsetõlkeid üles kirjutanud. 




Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...