Otse põhisisu juurde

J. K. Rowling "Harry Potter and the sorcerer's stone"

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas.

  • Sisu
    Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse.
  • Stiil
    Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud?
  • Emotsioonid
    Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju.
  • Tegelased
    Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole seetõttu ühekülgsed.
  • Atmosfäär
    Sellega on hästi. Täitsa teine maailm ja lugeja juhatatakse sinna huvitavalt sisse.
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti midagi ausalt öeldes. Tegevus jooksis ja jälgisin seda ja midagi kõrvalt ei mõelnud.
  • Lõpp
    "Harry Potteri" sarja mõttes klassikaline lõpp - Harry vestleb Dumbledore'iga, kes ütleb talle tarku lauseid. Aga ta jätab mõned asjad õhku. Kas see oleks hea lõpp, kui järgmisi raamatuid poleks?
  • Kestev mõju
    Ühest küljest loomulikult kestva mõjuga, tutvustatakse võlumaailma ja selle olulisi tegelasi, kes jäävad meiega aastateks. Aga jällegi, kui suur olnuks selle raamatu mõju, kui järgmist kuut poleks tulnud?
  • Sisuväline
    Audioraamat niisiis. Mõnusalt loetud. Ei lugenud Stephen Fry, keegi teine oli. Tundus, et Snape'i hääl oli Alan Rickmanist mõjutatud. Päris huvitav kui vähe lauseid Snape 1. raamatus ütles. Temast lihtsalt räägiti palju.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...
Postita kommentaar
Loe edasi »