Otse põhisisu juurde

J. K. Rowling "Harry Potter and the sorcerer's stone"

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas.

  • Sisu
    Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse.
  • Stiil
    Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud?
  • Emotsioonid
    Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju.
  • Tegelased
    Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole seetõttu ühekülgsed.
  • Atmosfäär
    Sellega on hästi. Täitsa teine maailm ja lugeja juhatatakse sinna huvitavalt sisse.
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti midagi ausalt öeldes. Tegevus jooksis ja jälgisin seda ja midagi kõrvalt ei mõelnud.
  • Lõpp
    "Harry Potteri" sarja mõttes klassikaline lõpp - Harry vestleb Dumbledore'iga, kes ütleb talle tarku lauseid. Aga ta jätab mõned asjad õhku. Kas see oleks hea lõpp, kui järgmisi raamatuid poleks?
  • Kestev mõju
    Ühest küljest loomulikult kestva mõjuga, tutvustatakse võlumaailma ja selle olulisi tegelasi, kes jäävad meiega aastateks. Aga jällegi, kui suur olnuks selle raamatu mõju, kui järgmist kuut poleks tulnud?
  • Sisuväline
    Audioraamat niisiis. Mõnusalt loetud. Ei lugenud Stephen Fry, keegi teine oli. Tundus, et Snape'i hääl oli Alan Rickmanist mõjutatud. Päris huvitav kui vähe lauseid Snape 1. raamatus ütles. Temast lihtsalt räägiti palju.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...