Otse põhisisu juurde

J. K. Rowling "Harry Potter and the sorcerer's stone"

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas.

  • Sisu
    Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse.
  • Stiil
    Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud?
  • Emotsioonid
    Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju.
  • Tegelased
    Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole seetõttu ühekülgsed.
  • Atmosfäär
    Sellega on hästi. Täitsa teine maailm ja lugeja juhatatakse sinna huvitavalt sisse.
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti midagi ausalt öeldes. Tegevus jooksis ja jälgisin seda ja midagi kõrvalt ei mõelnud.
  • Lõpp
    "Harry Potteri" sarja mõttes klassikaline lõpp - Harry vestleb Dumbledore'iga, kes ütleb talle tarku lauseid. Aga ta jätab mõned asjad õhku. Kas see oleks hea lõpp, kui järgmisi raamatuid poleks?
  • Kestev mõju
    Ühest küljest loomulikult kestva mõjuga, tutvustatakse võlumaailma ja selle olulisi tegelasi, kes jäävad meiega aastateks. Aga jällegi, kui suur olnuks selle raamatu mõju, kui järgmist kuut poleks tulnud?
  • Sisuväline
    Audioraamat niisiis. Mõnusalt loetud. Ei lugenud Stephen Fry, keegi teine oli. Tundus, et Snape'i hääl oli Alan Rickmanist mõjutatud. Päris huvitav kui vähe lauseid Snape 1. raamatus ütles. Temast lihtsalt räägiti palju.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...