Otse põhisisu juurde

J. K. Rowling "Harry Potter and the sorcerer's stone"

Jumalast juhuslikult kuulasin "Harry Potteri" 1. osa audioraamatut. Üllatus küll, aga kogu lugu oli täpselt samasugune kui paberraamatus. 11-aastane poiss sai teada, et ta võlur on, ja läks Sigatüüka kooli, kust leidis sõpru ja seiklusi. Ja muidugi sai teada oma suure vaenlase kohta, kelle tapmiskatse ta kord üle elas.

  • Sisu
    Tore lasteraamat. On head ja pahad, on peategelane, kes satub üsna piinarikkast tavamaailmast võlumaailma ja suurde seiklusse.
  • Stiil
    Hästi jutustatud, palju sõnu välja mõeldud. Hm, ükski kuulsatest "Harry Potteri" tsitaatidest vist 1. osas veel polnud?
  • Emotsioonid
    Mitte eriti, aga ei igavlenud, huvitav raamat ju.
  • Tegelased
    Tunduvad päris. Meeldis, et tähtsamate tegelaste välimust kirjeldati, kui nad tegevusse tulid. Mitte et nende välimus oluline oleks, aga nii ettekujutamise mõttes. Ühtlasi esindavad mitu peategelast mingeid tüüpe või omadusi (Harry on vapper, Hermione tark, Dumbledore vana erudiit, McGonagall klassikaline õpetaja), aga pole seetõttu ühekülgsed.
  • Atmosfäär
    Sellega on hästi. Täitsa teine maailm ja lugeja juhatatakse sinna huvitavalt sisse.
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti midagi ausalt öeldes. Tegevus jooksis ja jälgisin seda ja midagi kõrvalt ei mõelnud.
  • Lõpp
    "Harry Potteri" sarja mõttes klassikaline lõpp - Harry vestleb Dumbledore'iga, kes ütleb talle tarku lauseid. Aga ta jätab mõned asjad õhku. Kas see oleks hea lõpp, kui järgmisi raamatuid poleks?
  • Kestev mõju
    Ühest küljest loomulikult kestva mõjuga, tutvustatakse võlumaailma ja selle olulisi tegelasi, kes jäävad meiega aastateks. Aga jällegi, kui suur olnuks selle raamatu mõju, kui järgmist kuut poleks tulnud?
  • Sisuväline
    Audioraamat niisiis. Mõnusalt loetud. Ei lugenud Stephen Fry, keegi teine oli. Tundus, et Snape'i hääl oli Alan Rickmanist mõjutatud. Päris huvitav kui vähe lauseid Snape 1. raamatus ütles. Temast lihtsalt räägiti palju.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »