Otse põhisisu juurde

Faridah Àbíké-Íyímídé "Ace of Spades"

 


Chiamaka ja Devon on keskkooliõpilased mainekas Niveuse akadeemias. Nad on tublid, heade hinnetega ja edukad, ühtlasi kooli ainsad mustanahalised õpilased. 

Lõpuklassi alguses hakkavad õpilased saama sõnumeid salapäraselt saatjalt nimega Aces. Sõnumid paljastavad saladusi Chimaka ja Devoni kohta ning muutuvad ohuks nende tulevikule. Chiamaka ja Devon hakkavad siis uurima, kes selle taga on.

Kes on "Gossip Girli" näinud, siis siin on palju sarnasusi. Natuke "I know what you did last summer" ehk ka. Autor suisa ise ütleb, et "Gossip Girl" oli talle inspiratsiooniks. 

Oli huvitav küll, võib-olla natuke aeglasema tempoga kui arvasin, aga mitte veniv. Tegelaskujud olid ka usutavad. Lisaks mõtlemapanev idee, et inimese inimlike omaduste hulka kuulub soov uskuda, et asjad pole nii halvad, kui nad tunduvad. (Nimetatakse vist lootuseks.) Tegelikult on asjad mõnikord just nii halvad, kui nad tunduvad. Või veel halvemad.

Üks asi küll, mis ei tundunud usutav. Kui sa oled tänapäeval ca 18-aastane lahtiste silmadega inimene, siis ju saad aru, mida tähendab millegi sotsiaalmeediasse postitamine? Noh et siis on tegemist avaliku asjaga. Isegi kui sa ise pole agar sotsiaalmeedia kasutaja, saaksid ju aru? Siin korra tundus, et üks peategelane ei saanud aru. 

Aga. Põhjus, miks üldse seda raamatut lugesin. Vaatasin kunagi kevadel, et mul on ju Dixit olemas ja mõtlesin, et loeks selle aasta suvekuudel (peamiselt) Dixiti kaartide põhjal valitud raamatuid. Esimene kaart, mille tõmbasin, oli sihuke: 

Paremal pool on poti äss, mille järgi raamatu võtsin, aga tegelikult sobis kogu lugu lõpuks kaardiga. Ballirõivais inimesed on nagu peategelased, sest raamatus tõesti toimus ball, suisa maskiball. Samas võivad kinniseotud silmad sümboliseerida ka nende teadmatust saladuste avalikustaja kohta. Noh ja sõjalennukid on ka kõnekalt nende poole suunatud. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...