Otse põhisisu juurde

William Somerset Maugham "Theatre"

Ma teadsin, et William Somerset Maugham oli romaanikirjanik, tal on mõni kuulus raamat ja. Aga selgub, et ta oli põhiliselt hoopis näitekirjanik. Teatrimaailma ja näitlejate tundmine inspireeris teda ilmselt kirjutama raamatut "Theatre". 

The stage is makebelieve. But seem natural.

Peategelane on neljakümnendates eluaastates näitlejanna Julia Lambert. Ta on kasulikus abielus, poeg on tal, kelle elust ta väga osa ei võta, on ka armukesi, ja laval on ta hinnatud näitlejanna. 

Kuulsin sellest raamatust esmakordselt kusagil umbes 11. klassis, kui üks õpetaja rääkis, et ta seda parajasti loeb. Lisas veel, et olla nii huvitav, et raske käest panna. Sellega ma pole nõus, üldse raske polnud käest panna. Mitte et veninud oleks, aga polnud ka kiire tempoga tohutu põnevik. 

Julia tegelaskuju oli huvitav küll, sai mitme koha peal mõelda, miks ta nüüd nii või naa tegi. Või siis  just vastupidi, et loomulikult ta käitus nii, sest kui maailm on teatrilava, siis ta ongi seda alati. 

Lisaks Julia hästi välja joonistatud tegelasele olid kõrvaltegelased ka mõtlemapanevad. Julia rahalugejast abikaasa näiteks või tema noor armuke või Juliat armastav patroonproua.

Raamatu lõpu eel oli kõnekas peatükk, kus Julia poeg talle mitmetes lausetes näkku ütles, mida ta emast (ja näitlemisest) arvab. 

You don't know the difference between truth and make-believe. You never stop acting, It's second nature to you. You act when there's a party here. You act to the servants, you act to father, you act to me. To me you act the part of the fond, indulgent, celebrated mother. You don't exist, you're only the innumerable parts you've played. I've often wondered if there was ever a you or if you were never anything more than a vehicle for all these other people that you've pretended to be. When I've seen you go into an empty room I've sometimes wanted to open the door suddenly, but I've been afraid to in case I found nobody there.

Julia üritas õigustada ning selgitada, kuidas tema kõike näeb.

You see, what you don't understand is that acting isn't nature: it's art, and art is something you create. Real grief is ugly; the business of the actor is to represent it not only with truth but with beauty. 

Siin on kaart, mille enne selle raamatu valimist tõmbasin: 

Lähtusin noist maskidest, meenutavad teatrit sümboliseerivaid maske.

Ma mõtlen, et mulle väga meeldis. Reaalsuse ja teeskluse suhe on intrigeeriv teema. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...