Otse põhisisu juurde

Nähtud raamatud 2020

Nagu ülemöödunud aastal, asusin ka 2020. aasta alguses üles märkima avalikus ruumis nähtud raamatuid. Selliseid, mida keegi kusagil luges või ka käes kandis või lauale pannud oli. 

Mõnda aega läks päris hästi, siis tuli see, et eriti nagu avalikku ruumi ei sattunud. Aga ega silm tühja kohta salli - hakkasin täitsa palju tähele panema seriaalides/filmides vilksatavaid raamatuid. Ja sotsiaalmeedias muidugi. Ja suvi tuli, see oli mitmesuguseks nägemiseks hea periood. 

Nõnda sain kokku 46 erinevat nimetust. 

Kusagilt internetist nähtud (otsesed raamatureklaamid ei läinud arvesse)

  • Jojo Moyes "Over horisonten" (originaalpealkiri "The giver of stars")
  • Caitlin Moran "How to be a woman" (ühelt fotolt, kus seda luges Michelle Dockery, ise Downton Abbey lady Mary riietes)
  • Patti Smith "Just kids" (väga soovitatud Instagramis ühe noore näitleja poolt)
  • Delia Owens "Kus laulavad langustid"
  • Sylvia Day "Bared to you" (nähtud korterimüügikuulutuses, mis on ka huvitav koht, kust inimeste riiuleid vaadata)
Selgub, et 1. raamat 5-osalisest
erootiliste romaanide sarjast "Crossfire".


Seriaalis/filmis nähtud

  • Jack London "The Call of the wild"
  • Doris Lessing "The Golden notebook"
  • Kazuo Ishiguro "Never let me go"
  • Jane Austen "Pride and prejudice" ja "Emma"
  • Virginia Woolf "A passionate apprentice" ja "A room of one's own"
  • Jhumpa Lahiri "Unaccustomed Earth"
  • George Elliot "Silas Marner" (viimased 4 rida on kõik sama tegelase öökapilt)
  • Pablo Neruda "20 love poems"
  • George Elliot "Middlemarch"


    "Middlemarch" on mul mõttelises
    lugemisnimekirjas, aga 
    900 lk veits hirmutab.

  • William Shakespeare "The Tempest"
  • Mercedes Lackey "By the sword"
  • J. W. Goethe "Die gesammelten Gedichte"
  • Susan Abulhawa "Morgon i Jenin" (originaalis "Mornings in Jenin")
  • Sylvia Plath "Zungen aus Stein" (ehk "Johnny Panic and the bible of dreams")
  • Oriana Fallaci "A man"
  • Naomi Klein "Logos? Nein, danke" (inglise keeles "No logo")
Võitlusesse logodega niisiis.



Nähtud kusagil avalikus kohas (kellegi käes/nina ees)
  • Dina Rubina "Cordoba valge tuvi"
  • Hanya Yanagihara "A little life"
  • Benjamin Graham "Intelligentne investor" 
  • Berit Sootak "Viimane hingelind"
Reklaamitakse Eesti fantasy-romaanina. 
Mirtelist saab Säde ja rahvapärimus 
on ka mängus.


  • Sally Rooney "Normal people"
  • Andrus Kivirähk "Maailma otsas"
  • Tove Jansson "Muumipapa memuaarid"
  • Elif Shafak "Arhitekti õpipoiss"
Tundub täitsa huvitav. Tegevus 16. sajandi
Istanbulis sultani õukonnas.


  • Stephen Hawking "A brief history of time" (suure tõenäosusega, päris ei jõllitanud välja)
  • Anatoli Rõbakov "Raske liiv"
  • Susan David "Emotional agility"
  • Vladimir Nabokov "Kuningas, emand, poiss"


    Eks kuningas ja emand ole omavahel abielus 
    ja poiss on siis see kolmas. (Vähemalt ma pakuks nii
    sisukirjelduse põhjal.)

  • Ian Penman "It gets me home this curving track"
  • Peter Esterhazy "Südame abivahend" (ma pakun, jällegi keeruline oli hästi näha)
  • Madeline Miller "The song of Achilles"
  • Mari Tammar "Hundihüüdja"


    Selle lugesin ise ka läbi, kui olin näinud 
    tütarlast pargis teda lugemas. 
    Teistsugususest, nagu "Libahuntki".

  • Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"
  • Cath Crowley "Sõnad sügaval sinises"
  • Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused"
  • Thomas Bannerhed "Kaarnad"


    Vaimse tervise probleemidega mees tahab 
    talu iga hinna eest pojale pärandada. 
    Poeg ei taha ja on ka ärevil. 

  • Ilmar Talve "Maapagu"
  • Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
  • Matthew Walker "Why we sleep"


    Neuromees ja uneekspert kirjutab,
    miks me magame. 

See vist oli nüüd viimane möödunud aastat puudutav postitus.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...