Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2020

Vagonett jätkab seriaalidega.

Pigem ei

Dash and Lily
Ühe menuka raamatu põhjal tehtud noortekas. Juust. Sellest, kuidas tütarlaps ja noormees suhtlevad ühe märkmiku kaudu, päriselt kohtumata. Esimesed episoodid on rohkem ok kui viimased. Näitlejatöid ka just ei kiida.

Vaese mehe Seks ja linn. Mängis paljus samadele asjadele, aga ei mänginud hästi välja . Ilmselt Seksi ja linna puhul oli uudsus ka omal ajal teemaks, siin polnud midagi uut. 

Emily in Paris:
Lily Collins võib-olla tõmbab mõne vaataja

Downton Abbey looja Julian Fellowesi raamatu põhjal tehtud miniseriaal. Polnud raamat kuigi kaasahaarav lugeda, polnud ka seriaal vaadata. Mitte halb, aga pisut aeglane ja ettearvatav. 19. sajandi I poole London ja minevikusaladused.

Võib kah

Vaatasin SVT Play pealt rootsi keeles rootsikeelsete subtiitritega (olen endaga rahul, seetõttu ka äramärkimine). Seriaal oli tüüpiline teinidraama. Kui vanasti olid sportlased ja kisakooritüdrukud, siis siin olid sportlased ja suunamudijad.

Väga tüüpiline 19. sajandil toimuv kostüümidraama. Nii tüüpiline, et juba praegu on raske meenutada, mis seal toimus. Hea tüdruk sai hea mehe ja varanduse lõpuks, nagu ikka.

Tjockare än vatten (Paksem kui vesi)
Olin kahte esimest hooaega enne näinud, sel aastal tuli kolmas. Lugu on sellest, kuidas kaks venda ja õde on sunnitud Ahvenamaal külalistemaja pidama. 1. hooaeg oli hea, 2. hakkas ära kiskuma ja 3. oli nii masendav, et ma ei vaadanudki lõpuni (no tõesti noh, mitte ühte head asja seal ei juhtunud). 

Wir sind die Welle (We are the wave)
Saksa seriaal üllaste eesmärkide nimel loodud noortegrupist, mis ajapikku kriminaalseks muutub. Õpetlik.

Wir sind die Welle : maskid aastast 2019


Hakkab heaks kiskuma

Agatha Christie raamatu põhjal valminud miniseriaal. Sünge ja normaalne, mitte ülivõrdes hea.

Fleabagi-naise seriaal enne seda, kui temast sai Fleabagi-naine. Komöödia, väga wtf. Sellest, kuidas seltskond noori inimesi elab raha kokku hoidmise eesmärgil mõnda aega vanas (tühjana seisvas) haiglahoones. 

Crashing : See onu oli ühe kunstnikupreili muusa


Päris hästi tabatud Vihurimäe raamatu meeleolu. Natuke õudne ja natuke masendav. 

Kiskuski heaks

Eellugu sellele, kuidas Norras naftat leiti ja rikkus õuele tuli. 

1990ndatel toimuv lugu enesetapukatse teinud tüdrukust, kes seriaali alguses tavalisse ellu tagasi pöördub. Ei ole masendav ja soundtrack on kullast. Jodie Comer mängib ka.

Philip Pullmani raamatu(te) põhjal. Sisaldab kuulsamaid nägusid ja lapsnäitlejaid ning huvitavat ideed sellest, kuidas inimese hinge esindab loom. Tuhkur, kotkas, kes iganes.

Üllatus, jälle raamatu põhjal. Oluliselt parem kui mingi filmiversioon, mida kunagi nägin.

Vanity Fair : elu nagu karussell


Oh, väga hea!

Ajas rändamist on ikka huvitav vaadata. See tekitab alati küsimusi ka. Soundtrack suurepärane. 

Veelkord raamatu põhjal, sedakorda J. K. Rowlingu sulest. Mõrvalood pole ikka veel minu lemmikuks saanud, aga see konkreetne lugu meeldib tegelaste ja näitlejate tõttu. Peaosatäitja osatäitmises on mingi väga paeluv faktor. 

Malemängijast imelaps Elizabeth Harmon, 1960ndate maailm (eelkõige USA ja Nõukogude Liit). Kui siin mingid asjad juhtusid, siis nende juhtumine polnud üllatav, aga samas polnud need asjad kuigi etteaimatavad. Seriaal sisaldas huvitavaid karaktereid, peategelasest alustades. 

Taas raamatu põhjal, mida ma lugenud pole. Väga stiilsete tegelastega lugu sellest, kuidas maailmalõpp hakkab kätte jõudma. Palju wtf-kohti. kammib suht ära. 

Good omens : peategelased hea ja paha ingel
ning väike antikristus


James Herrioti loomaarstilood teleekraanil. Rohelised väljad, lambad, huumor ja ilus inglise keel. Eskapismi esifanfaar. 

Veelkord raamatu(te) põhjal, mida ma lugenud pole. Itaalia seriaal kahest sõbrannast 1950ndatel (ja sealt edasi). Üks on loomulikult andekas, teine tubli ja püüdlik. Nende elud lähevad ka üsna erinevalt. Kohati masendav ja vägivaldne, kohati minu temperamendi jaoks liiga palju sangviinikuid liiga kaua järjest. Aga sisuliselt hea kraam.

Minu geniaalne sõbranna : kas on aru saada, kumb on
see niisama andekas ja kumb püüdlik? 


Siia oli kohe korralikult raha sisse köetud. Aga tulemus sai hea ka. Tegevus toimub Weimari vabariigi aegses Berliinis, peategelasteks politseinik ja üks nutikas tütarlaps (kellest loomulikult saab politseiniku abiline). Palju sellist, mille toimumisele vaid vihjatakse, aga ei näidata. Seda mõjuvam on.

Babylon Berlin : on rühmatantsuaeg!

Üks laul ka sellesama tantsu taustaks:


1960ndad Suurbritannias. Hugh Grant on Briti parlamendisaadik ja Ben Whishaw tema noor armuke. Kui asi tülikaks läheb, püüab saadik armukesest vabaneda ja eitab avalikkuses suhteid. On tõesti very English. Huvitav segu muhelusest ja traagikast. Umbes nagu praegugi, et mõned Suurbritanniaga seotud asjad-inimesed ajavad naerma ja nutma korraga.




Võib-olla mõni veel. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...