Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2020

Vagonett jätkab seriaalidega.

Pigem ei

Dash and Lily
Ühe menuka raamatu põhjal tehtud noortekas. Juust. Sellest, kuidas tütarlaps ja noormees suhtlevad ühe märkmiku kaudu, päriselt kohtumata. Esimesed episoodid on rohkem ok kui viimased. Näitlejatöid ka just ei kiida.

Vaese mehe Seks ja linn. Mängis paljus samadele asjadele, aga ei mänginud hästi välja . Ilmselt Seksi ja linna puhul oli uudsus ka omal ajal teemaks, siin polnud midagi uut. 

Emily in Paris:
Lily Collins võib-olla tõmbab mõne vaataja

Downton Abbey looja Julian Fellowesi raamatu põhjal tehtud miniseriaal. Polnud raamat kuigi kaasahaarav lugeda, polnud ka seriaal vaadata. Mitte halb, aga pisut aeglane ja ettearvatav. 19. sajandi I poole London ja minevikusaladused.

Võib kah

Vaatasin SVT Play pealt rootsi keeles rootsikeelsete subtiitritega (olen endaga rahul, seetõttu ka äramärkimine). Seriaal oli tüüpiline teinidraama. Kui vanasti olid sportlased ja kisakooritüdrukud, siis siin olid sportlased ja suunamudijad.

Väga tüüpiline 19. sajandil toimuv kostüümidraama. Nii tüüpiline, et juba praegu on raske meenutada, mis seal toimus. Hea tüdruk sai hea mehe ja varanduse lõpuks, nagu ikka.

Tjockare än vatten (Paksem kui vesi)
Olin kahte esimest hooaega enne näinud, sel aastal tuli kolmas. Lugu on sellest, kuidas kaks venda ja õde on sunnitud Ahvenamaal külalistemaja pidama. 1. hooaeg oli hea, 2. hakkas ära kiskuma ja 3. oli nii masendav, et ma ei vaadanudki lõpuni (no tõesti noh, mitte ühte head asja seal ei juhtunud). 

Wir sind die Welle (We are the wave)
Saksa seriaal üllaste eesmärkide nimel loodud noortegrupist, mis ajapikku kriminaalseks muutub. Õpetlik.

Wir sind die Welle : maskid aastast 2019


Hakkab heaks kiskuma

Agatha Christie raamatu põhjal valminud miniseriaal. Sünge ja normaalne, mitte ülivõrdes hea.

Fleabagi-naise seriaal enne seda, kui temast sai Fleabagi-naine. Komöödia, väga wtf. Sellest, kuidas seltskond noori inimesi elab raha kokku hoidmise eesmärgil mõnda aega vanas (tühjana seisvas) haiglahoones. 

Crashing : See onu oli ühe kunstnikupreili muusa


Päris hästi tabatud Vihurimäe raamatu meeleolu. Natuke õudne ja natuke masendav. 

Kiskuski heaks

Eellugu sellele, kuidas Norras naftat leiti ja rikkus õuele tuli. 

1990ndatel toimuv lugu enesetapukatse teinud tüdrukust, kes seriaali alguses tavalisse ellu tagasi pöördub. Ei ole masendav ja soundtrack on kullast. Jodie Comer mängib ka.

Philip Pullmani raamatu(te) põhjal. Sisaldab kuulsamaid nägusid ja lapsnäitlejaid ning huvitavat ideed sellest, kuidas inimese hinge esindab loom. Tuhkur, kotkas, kes iganes.

Üllatus, jälle raamatu põhjal. Oluliselt parem kui mingi filmiversioon, mida kunagi nägin.

Vanity Fair : elu nagu karussell


Oh, väga hea!

Ajas rändamist on ikka huvitav vaadata. See tekitab alati küsimusi ka. Soundtrack suurepärane. 

Veelkord raamatu põhjal, sedakorda J. K. Rowlingu sulest. Mõrvalood pole ikka veel minu lemmikuks saanud, aga see konkreetne lugu meeldib tegelaste ja näitlejate tõttu. Peaosatäitja osatäitmises on mingi väga paeluv faktor. 

Malemängijast imelaps Elizabeth Harmon, 1960ndate maailm (eelkõige USA ja Nõukogude Liit). Kui siin mingid asjad juhtusid, siis nende juhtumine polnud üllatav, aga samas polnud need asjad kuigi etteaimatavad. Seriaal sisaldas huvitavaid karaktereid, peategelasest alustades. 

Taas raamatu põhjal, mida ma lugenud pole. Väga stiilsete tegelastega lugu sellest, kuidas maailmalõpp hakkab kätte jõudma. Palju wtf-kohti. kammib suht ära. 

Good omens : peategelased hea ja paha ingel
ning väike antikristus


James Herrioti loomaarstilood teleekraanil. Rohelised väljad, lambad, huumor ja ilus inglise keel. Eskapismi esifanfaar. 

Veelkord raamatu(te) põhjal, mida ma lugenud pole. Itaalia seriaal kahest sõbrannast 1950ndatel (ja sealt edasi). Üks on loomulikult andekas, teine tubli ja püüdlik. Nende elud lähevad ka üsna erinevalt. Kohati masendav ja vägivaldne, kohati minu temperamendi jaoks liiga palju sangviinikuid liiga kaua järjest. Aga sisuliselt hea kraam.

Minu geniaalne sõbranna : kas on aru saada, kumb on
see niisama andekas ja kumb püüdlik? 


Siia oli kohe korralikult raha sisse köetud. Aga tulemus sai hea ka. Tegevus toimub Weimari vabariigi aegses Berliinis, peategelasteks politseinik ja üks nutikas tütarlaps (kellest loomulikult saab politseiniku abiline). Palju sellist, mille toimumisele vaid vihjatakse, aga ei näidata. Seda mõjuvam on.

Babylon Berlin : on rühmatantsuaeg!

Üks laul ka sellesama tantsu taustaks:


1960ndad Suurbritannias. Hugh Grant on Briti parlamendisaadik ja Ben Whishaw tema noor armuke. Kui asi tülikaks läheb, püüab saadik armukesest vabaneda ja eitab avalikkuses suhteid. On tõesti very English. Huvitav segu muhelusest ja traagikast. Umbes nagu praegugi, et mõned Suurbritanniaga seotud asjad-inimesed ajavad naerma ja nutma korraga.




Võib-olla mõni veel. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...