Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2020

Vagonett jätkab seriaalidega.

Pigem ei

Dash and Lily
Ühe menuka raamatu põhjal tehtud noortekas. Juust. Sellest, kuidas tütarlaps ja noormees suhtlevad ühe märkmiku kaudu, päriselt kohtumata. Esimesed episoodid on rohkem ok kui viimased. Näitlejatöid ka just ei kiida.

Vaese mehe Seks ja linn. Mängis paljus samadele asjadele, aga ei mänginud hästi välja . Ilmselt Seksi ja linna puhul oli uudsus ka omal ajal teemaks, siin polnud midagi uut. 

Emily in Paris:
Lily Collins võib-olla tõmbab mõne vaataja

Downton Abbey looja Julian Fellowesi raamatu põhjal tehtud miniseriaal. Polnud raamat kuigi kaasahaarav lugeda, polnud ka seriaal vaadata. Mitte halb, aga pisut aeglane ja ettearvatav. 19. sajandi I poole London ja minevikusaladused.

Võib kah

Vaatasin SVT Play pealt rootsi keeles rootsikeelsete subtiitritega (olen endaga rahul, seetõttu ka äramärkimine). Seriaal oli tüüpiline teinidraama. Kui vanasti olid sportlased ja kisakooritüdrukud, siis siin olid sportlased ja suunamudijad.

Väga tüüpiline 19. sajandil toimuv kostüümidraama. Nii tüüpiline, et juba praegu on raske meenutada, mis seal toimus. Hea tüdruk sai hea mehe ja varanduse lõpuks, nagu ikka.

Tjockare än vatten (Paksem kui vesi)
Olin kahte esimest hooaega enne näinud, sel aastal tuli kolmas. Lugu on sellest, kuidas kaks venda ja õde on sunnitud Ahvenamaal külalistemaja pidama. 1. hooaeg oli hea, 2. hakkas ära kiskuma ja 3. oli nii masendav, et ma ei vaadanudki lõpuni (no tõesti noh, mitte ühte head asja seal ei juhtunud). 

Wir sind die Welle (We are the wave)
Saksa seriaal üllaste eesmärkide nimel loodud noortegrupist, mis ajapikku kriminaalseks muutub. Õpetlik.

Wir sind die Welle : maskid aastast 2019


Hakkab heaks kiskuma

Agatha Christie raamatu põhjal valminud miniseriaal. Sünge ja normaalne, mitte ülivõrdes hea.

Fleabagi-naise seriaal enne seda, kui temast sai Fleabagi-naine. Komöödia, väga wtf. Sellest, kuidas seltskond noori inimesi elab raha kokku hoidmise eesmärgil mõnda aega vanas (tühjana seisvas) haiglahoones. 

Crashing : See onu oli ühe kunstnikupreili muusa


Päris hästi tabatud Vihurimäe raamatu meeleolu. Natuke õudne ja natuke masendav. 

Kiskuski heaks

Eellugu sellele, kuidas Norras naftat leiti ja rikkus õuele tuli. 

1990ndatel toimuv lugu enesetapukatse teinud tüdrukust, kes seriaali alguses tavalisse ellu tagasi pöördub. Ei ole masendav ja soundtrack on kullast. Jodie Comer mängib ka.

Philip Pullmani raamatu(te) põhjal. Sisaldab kuulsamaid nägusid ja lapsnäitlejaid ning huvitavat ideed sellest, kuidas inimese hinge esindab loom. Tuhkur, kotkas, kes iganes.

Üllatus, jälle raamatu põhjal. Oluliselt parem kui mingi filmiversioon, mida kunagi nägin.

Vanity Fair : elu nagu karussell


Oh, väga hea!

Ajas rändamist on ikka huvitav vaadata. See tekitab alati küsimusi ka. Soundtrack suurepärane. 

Veelkord raamatu põhjal, sedakorda J. K. Rowlingu sulest. Mõrvalood pole ikka veel minu lemmikuks saanud, aga see konkreetne lugu meeldib tegelaste ja näitlejate tõttu. Peaosatäitja osatäitmises on mingi väga paeluv faktor. 

Malemängijast imelaps Elizabeth Harmon, 1960ndate maailm (eelkõige USA ja Nõukogude Liit). Kui siin mingid asjad juhtusid, siis nende juhtumine polnud üllatav, aga samas polnud need asjad kuigi etteaimatavad. Seriaal sisaldas huvitavaid karaktereid, peategelasest alustades. 

Taas raamatu põhjal, mida ma lugenud pole. Väga stiilsete tegelastega lugu sellest, kuidas maailmalõpp hakkab kätte jõudma. Palju wtf-kohti. kammib suht ära. 

Good omens : peategelased hea ja paha ingel
ning väike antikristus


James Herrioti loomaarstilood teleekraanil. Rohelised väljad, lambad, huumor ja ilus inglise keel. Eskapismi esifanfaar. 

Veelkord raamatu(te) põhjal, mida ma lugenud pole. Itaalia seriaal kahest sõbrannast 1950ndatel (ja sealt edasi). Üks on loomulikult andekas, teine tubli ja püüdlik. Nende elud lähevad ka üsna erinevalt. Kohati masendav ja vägivaldne, kohati minu temperamendi jaoks liiga palju sangviinikuid liiga kaua järjest. Aga sisuliselt hea kraam.

Minu geniaalne sõbranna : kas on aru saada, kumb on
see niisama andekas ja kumb püüdlik? 


Siia oli kohe korralikult raha sisse köetud. Aga tulemus sai hea ka. Tegevus toimub Weimari vabariigi aegses Berliinis, peategelasteks politseinik ja üks nutikas tütarlaps (kellest loomulikult saab politseiniku abiline). Palju sellist, mille toimumisele vaid vihjatakse, aga ei näidata. Seda mõjuvam on.

Babylon Berlin : on rühmatantsuaeg!

Üks laul ka sellesama tantsu taustaks:


1960ndad Suurbritannias. Hugh Grant on Briti parlamendisaadik ja Ben Whishaw tema noor armuke. Kui asi tülikaks läheb, püüab saadik armukesest vabaneda ja eitab avalikkuses suhteid. On tõesti very English. Huvitav segu muhelusest ja traagikast. Umbes nagu praegugi, et mõned Suurbritanniaga seotud asjad-inimesed ajavad naerma ja nutma korraga.




Võib-olla mõni veel. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...