Otse põhisisu juurde

Raamatud 2019 - mida teised loevad?

Mul on ammusest ajast üks hobi. Kui näen tänaval mõnda mundrimeest, siis üritan teda piisavalt jõllitada, et näha, mis ta perekonnanimi on. Sest see on neil rinnatasku kohal kirjas. Väga huvitavaid nimesid olen näinud. Enamasti juhtub, et pole mingi Tamm või Rebane, pigem Nõgikikas või Kiigajaan. 

Selle hobiga sarnaselt, ja olles täheldanud, kuidas inimesed ei näi enam avalikes kohtades raamatuid lugevat, hakkasin selle aasta algusest kirja panema raamatute pealkirju, mida kusagil avalikus ruumis (kedagi lugemas) nägin.

Nimekiri tuli üllatavalt pikk (36 erinevat nimetust, 38 nähtud raamatut) ja taastas kuhjaga minu usu - inimesed ei ole veel tänaval raamatulugemist lõpetanud. 

Rohkem kui ühel (st kahel) korral nähtud
(mõlema puhul korra Eestis ja korra väljamaal):
  • Jojo Moyes - Me before you
  • J. K. Rowling - Harry Potter (kummalgi korral ei õnnestunud osa tuvastada)
Ühel korral võis olla see
illustreeritud väljaanne äkki.

Mitteilukirjandus eesti keeles: 
  • Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus 
  • Rhonda Byrne - Maagia 
  • Janek Balõnski - Minu Bulgaaria 
  • Tim Grayburn - Ka mehed nutavad 
  • Jean-Claude Schmitt - Püha hurdakoer (ehk väärib mainimist, et see raamat oli käes mehel, kes tuli mulle vastu Hurda pargis)
  • Tarvi Tiits, Timo Porval - Just nii, härra seersant! 
  • Hiina horoskoop aastaks... [aastat ei lugenud välja]
  • Toomas Karjahärm - 1905. aasta Eestis 
Seda luges meesterahvas raekoja platsi
pingikesel näiteks

Mitteilukirjandus muus keeles: 
  • Rick Stevens - Scotland
  • Miyamoto Musashi - The Book of Five Rings (nähtavasti tekst võitluskunstidest, algselt 17. sajandist)
  • Francesco Michelotti - Fisica Generale (füüsikaõpik mulle tundus)
  • Antonio Domasio - The Feeling of what happens
  • Maryanne Wolf - Proust and the Squid
  • Robert Kiyosaki - Rich dad, poor dad
  • Spencer Johnson - Who moved my cheese 
  • George Smoot, Keay Davidson - Wrinkles in time 
  • Liu Cixin - The Three body problem 
  • Nassim Nicholas Taleb - The Black Swan
Raamat lugemisajust (ja sellest, miks
lugemine võib olla ajule mõnikord raske).

Ilukirjandus eesti keeles: 
  • Reeli Reinaus - Vaevatud
  • Ilmar Tomusk - Kriminaalsed viineripirukad 
  • Victor Hugo - Inimene, kes naerab 
Ühtegi neist kolmest ei näinud ma konkreetselt kedagi lugemas: üks oli mingil persoonil kohvilaual, teise kohta rääkis tüdruk isaga raamatukokku minnes, et tal on see võtta vaja, ja kolmas oli Eesti teleseriaalis meesterahva kirjutuslaual.

Väga hea pealkiri mu meelest.

Ilukirjandus inglise keeles: 
  • Tim Parks - Italian neighbours
  • Sara Nickerson - How to disappear completely and never be found
  • Louis D'Amour - The Walking drum
  • Leigh Bardugo - Shadow and bone
  • N. Gaiman, T. Pratchett - Good omens
  • Andrzej Sapkowski - Blood of elves
Intrigeeriv kaas, kas pole? Fantaasiakirjandus.
Tüdrukust, kes kasvab üles Ravka-nimelises
kuningriigis.

Ilukirjandus muus keeles/pole kindel mis keeles): 
  • Jussi Adler-Olsen - Schändung/Fasandræberne/Faasanijaht
  • Marina Keegan - Das Gegenteil von Einsamkeit/The Opposite of Loneliness
  • Gerd Brantenberg - Egalias døtre
  • Marlen Haushofer - Die Wand
  • Michel Houellebecq - Serotonin
  • Eric-Emmanuel Schmitt - Adolf H. 
  • Stephen King - ei näinud mis raamat
Lehekülg selle raamatu saksakeelsest
versioonist avaldati ühel Instagrami pildil.
Suht palju pidi uurima ja puurima, et aru
saada, mis raamatuga tegemist on.

Mis noisse kohtadesse puutub, kus raamatuid/lugemist märkasin, siis kõige rohkem oli kohvikutes (sh välikohvikutes), lisaks oli päris mitmeid seriaalides silmatuid. Oli ka mõni pargis lugeja ja üks, kes kükitas pubi ukse ees ning luges suitsupausi kõrvale. Küüni tänava suvised kaljamüüjad panustasid nimekirja mitme raamatuga ja mõned tulid ka sotsiaalmeedia kaudu.

See nimekiri oleks muidugi võinud veel pikem olla, kui ma oleks piisavalt julge, et võõra inimese juurde minna ja küsida tema käest Mis raamatut sa loed? Sest noid kordi, kui ei jõllitanud välja, mida inimene luges, oli ka päris palju.

Oo, ja eraldi äramärkimine A. H. Tammsaare raamatule "Ma armastasin sakslast", sest see idee hakata raamatuid üles kirjutama tuli mul eelmise aasta detsembri lõpus, kui nägin ühte tütarlast Werneris just toda raamatut lugemas.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...