Otse põhisisu juurde

Filmid 2020

Panin sedakorda žanrite kaupa. (Jaotus muidugi suhteliselt meelevaldne.)

Muu

Nägin seda hästi aasta alguses. Vist on kõnekas, et mitte midagi ei mäleta, isegi üldist teemat mitte. Peategelane oli vast mingi tüdruk?

Fredrik Backmani raamatu põhjal. Ei midagi erilist. Pole raamatut lugenud, aga julgen pakkuda, et raamat on etem. Võiks olla ka komöödia all vist.
Kahtlemata parim žanrist "muu". Boheemlus ja unistajad.

Jessica Brown Findlay filmis "This beautiful fantastic"




Romantiline või midagi

See oli ikka väga halb. Hallmarki film vms. Ikka ülimalt halb. 

Vene film, aga Ralph Fiennes kuidagi mängis seal. Kostüümidraama. 

See probleem, mis mul ikka Woody Alleni filmidega - midagi ei juhtu. Mõne filmi puhul võib täitsa vabalt paar tundi mittemidagijuhtumist vaadata ja meeldib ka, aga siin kannatasin lihtsalt ära.




Laste 

Tüdruk on jõuluvana tütar ja tahab jõuluvanaks õppida, aga tüdrukutele pole see lubatud. Tüdruk tahab ikkagi. Olen läbimõeldumaid lastefilme näinud. 

Vatjah, tol hetkel aasta alguses, kui mingi Sipsiku-draama käis, siis ma polnud seda näinud ega osanud midagi arvata. Praegu lihtsalt ütlen, et polnud selle sihtrühm.

Raamat on parem.

Võrreldes 1. osaga ei köitnud kohe nagu üldse. Jäi mulje, et puuduvat sisu üritatakse rohkete lauludega peita. Aga laulud polnud ka kuigi meeldejäävad. 

See uus Lõvikuningas, 2019 vist. Ei midagi liiga erilist, aga enam-vähem.




Noortekas

Iiri noortekas sellest, kuidas tütarlaps ja noormees on teineteisele habemed, et keskkoolis talutavam käia oleks jms.

1980ndate lõpu Norra noored bändimehed. Väga stiilne ja hea meeleoluga. Ja ma ei saa aru, kuidas seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud.

Yngvet armastas see keskmine persoon.


Komöödia

Ei kruvinud.

Kerge selline jõulufilm, mis oma südames soovib olla draama. Olles näinud seda reklaami, tundus, et saab halvem olema kui tegelikult oli. 

Lõbus. 

Täitsa naljakas mitme koha peal. Kõnnib mööda piire ja nii.



Elulooline

Sellisest nähtusest nagu Suurbritannia suusahüppaja. Üsna lihtsakoeline, aga mõneti tore ja lõbus vaadata. Kui olla üks neid väheseid inimesi mulle tundub et kogu Eestis, kes saab aru, mis võlu suusahüpetel on.

Hea lugu, aga natuke läks melodraamaks. Näitlejad kõvad ja visuaalselt väga kaunis oma pastelsete toonidega.

Kui poleks hommikul seda vaadanud, poleks ilmselt viitsinud õhtul ka isandat ennast vaadata. Nicholas Hoult on ilmekas, film oli köitev.

A. A. Milne ja tema poeg Billy, kes oli Christopher Robin, aga nagu polnud ka. Hoopis teistsugune film, kui ette arvasin. Polnud ninnu-nännu lugu sellest, kuidas sündis "Karupoeg Puhh". Puhh oli oluline kõrvaltegelane, ütleme nii. 

A. A. Milne prouaga (filmis, ikka filmis)



Eepiline 

Hea lugu, hea maailmaloome, kahtlemata. Muu külje pealt minu jaoks natuke ikka liiga pikk. Pikk-pikk rännak. Aga selle osa lõpuks nad ei jõudnudki kohale. 

Pearu! (Teised ikka ka.)

Kraav on põhiline.



Draama

Taani peredraama, pisut ettearvatav. Kandideeris võõrkeelse filmi Oscarile. Nomaitea.

Jõuluaegne perekonnakogunemine, kus kõik lõpuks üksteise peale karjuvad, sest kõigil on omavahel mingi kana kitkuda. Taani, taaskord. Võib-olla natuke komöödiline ka?

Masendav lugu paarist, kes on lahku minemas ja elavad mõttes juba uut elu, hoolimata sellest, mis nende ühisest pojast saab.

Õpetaja-õpilase afäär. Siin on see huvitava nurga alt, alati ei näidata asju sedapidi. Toimub Norras.

Maitea, tragikomöödia? II ms aegne Saksamaa, väiksel poisil on huvitav kujuteldav sõber. Ja biitlite "I want to hold your hand" kõlab saksa keeles.

Telelavastus 1980. aastast. Väiksel saarel kohtuvad üliõpilasest tütarlaps ja noormees, kohalik. Päris värskendav (eriti 1980 kohta).

Jüri Aarma ja Külliki Saldre (tollal Tool).

Kasuema-kasupoja salajased afäärid. Jällegi huvitav vaatenurk. Ja peale vaatamist oli natuke vastik tunne.

Veel Põhjamaade filmitoodangut. Raamatu põhjal. Sisuliselt perekonnalugu, vanad saladused ja sihuke värk. Üsna dramaatiline, aga selline vaikne põhjamaa inimeste draama. Ilus loodus ja. Loomulikult mängib Stellan Skarsgård, sest kes muu, kui on vaja pisut vanemat härrasmeest peaossa.

Cate Blanchetti võiks mitte midagi tegemas ka vaadata. Kui ta mõnd rolli mängib, on veel parem. Väga tugeva ajastumeeleoluga (1950ndad USA-s) ja hea huvitav teema.

Pole lihtne kirjeldada, millest film räägib, aga mulle niiväga meeldis. Selline klassikaline. Peaaegu nagu oleks teatrietendust vaadanud. 20. sajandi alguse Inglismaa ja kaks perekonda.

Oscari-vääriline Emma Thompson aastast 1992. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...