Otse põhisisu juurde

Raamatubingo 2020

Kõik sai alguse nii nagu ka eelmisel aastal, et tegin endale aasta alguses hoogsasti ühe 6x6 bingopileti. Mõtlesin et noh, sain möödunud aastal ühe reakese täis, saan ka sel aastal. 

Saingi. Kõik 36 ruutu sain täis. Sest see lugemisvärk läks sel aastal ikka täiesti käest ära. Võin julgelt öelda, et pole ühelgi varasemal aastal sihuke raamatukoi olnud. Lisaks põhibingole olid veel suvebingo ja sügisbingo...

Aga see põhiline bingo on siin (peale vajutades läheb suuremaks): 


Ülekaalukalt raskeim ruut oli Soome autori raamat. See jäi mul juba eelmisel aastal täitmata (mistõttu ta ka sel aastal lisasin) ja oli ka sel aastal viimane. Oleks tühjaks jäänudki, kui poleks spetsiaalselt ette võtnud. Lugesin siis ära Tove Janssoni "Suveraamatu", olude sunnil inglise keeles. Sain ruttu aru, et see pole raamat, mida inglise keeles lugeda. Eesti keelele on kogu see värk kultuuriliselt lähedasem ma ütlen. 

Ja kui keeltest veel rääkida, siis Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" üle lugedes sain jällegi ruttu aru, et see raamat ei saa originaalis inglise keeles olla  (mida ta polegi, on saksa keeles). Isegi läbi tõlke on kogu kirjutamise ja tegelaste suhtlemise viis selline, et üldse mitte inglise keele teema. Mis on värskendav vahepeal. 

Hilistalvel lugesin "Vihurimäed". Muidu oli ka mokka mööda, aga lõpuotsa lugedes juhtusin ise just haigeks jääma ja siis oli nagu veel süngem ja unesegasem kogu see värk. 

Kui jällegi on tarvis helget kevadsuve meeleolu, võib Dostojevski "Valged ööd" korraga alla neelata. 

Aga noist, mis bingos pole esindatud, olid näiteks Khaled Hoisseini "Lohejooksja", Peedu Saare "Mailased", Ray Bradbury "Võilillevein" ja Colm Toibini "The Blackwater lightship" täitsa kenad. Teised ka. Paljud teised. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...