Otse põhisisu juurde

Muusika 2020

Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud. 

Anett ja Fredi - Write about me
Eesti Laulult. Piisavalt vaikne.


Beth Rowley - I walk beside you
Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv.

Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää
Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast.

Saksamaa hümn
Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.)


Orla Gartland - Heavy
Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama.

Pulp - Something changed
Kevadel kuulasin, hea lendav laul. 

Suede - Beautiful ones
Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul. 

Billy Eilish -  Everything I wanted
Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tulnud. Selline vaikne natuke sisendamisena mõjuv lugu. 

Lõke ft. Manna - Väljapääs
Vahepeal on suvel tööl olla natuke masendav. Sel suvel kuulasin mõnikord Raadio 2 ja sealt tuli tihti see laul. Natuke naerma ajas küll, kui sina parajasti mõtled, et tegelt ma ei viitsi tööl olla ja siis mingid tüübid laulavad masendunud häälega et mul puudub väljapääs. 

Inger - Playing games 
Ingeri muusika on rahustav ja kosutav

Gram-Of-Fun - Melancholy
Õige kõla on. Melanhoolia on ikka õigesti kõlanud. 


I Wear Experiment - Unwind
Heh, praegu esimest korda mõtlesin, et I Wear on nagu eyewear. Võib-olla nad mõtlevadki seda nii. Vaatan siin, et minu prillid on kaubamärgilt Another Eyewear Story. Võiks kah olla bändinimi. 

Kogu krempliga olgu ära märgitud soundtrack seriaalist The Umbrella Academy
Seriaal oli ka kena. Laulud valitud targalt, tõmbasid tähelepanu õigetele asjadele. 

Tubli Queeni kasutaja: seriaal Good Omens
Kohe hästi mitu laulu, üks üürgamas paremas kohas kui teine. 

Ja meeldetuletuseks ajast, mil see laul pisut muudetud kujul kummitas, saagu siia üks "Verona".



Hilisem lisandus: läksid enne meelest ära, aga et ma neid ei unustaks, siis ka 

Egert Milder - Georgia on my mind 


Severija - Zu Asche, zu Staub seriaalist Babylon Berlin



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...
Postita kommentaar
Loe edasi »