Otse põhisisu juurde

Muusika 2020

Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud. 

Anett ja Fredi - Write about me
Eesti Laulult. Piisavalt vaikne.


Beth Rowley - I walk beside you
Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv.

Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää
Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast.

Saksamaa hümn
Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.)


Orla Gartland - Heavy
Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama.

Pulp - Something changed
Kevadel kuulasin, hea lendav laul. 

Suede - Beautiful ones
Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul. 

Billy Eilish -  Everything I wanted
Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tulnud. Selline vaikne natuke sisendamisena mõjuv lugu. 

Lõke ft. Manna - Väljapääs
Vahepeal on suvel tööl olla natuke masendav. Sel suvel kuulasin mõnikord Raadio 2 ja sealt tuli tihti see laul. Natuke naerma ajas küll, kui sina parajasti mõtled, et tegelt ma ei viitsi tööl olla ja siis mingid tüübid laulavad masendunud häälega et mul puudub väljapääs. 

Inger - Playing games 
Ingeri muusika on rahustav ja kosutav

Gram-Of-Fun - Melancholy
Õige kõla on. Melanhoolia on ikka õigesti kõlanud. 


I Wear Experiment - Unwind
Heh, praegu esimest korda mõtlesin, et I Wear on nagu eyewear. Võib-olla nad mõtlevadki seda nii. Vaatan siin, et minu prillid on kaubamärgilt Another Eyewear Story. Võiks kah olla bändinimi. 

Kogu krempliga olgu ära märgitud soundtrack seriaalist The Umbrella Academy
Seriaal oli ka kena. Laulud valitud targalt, tõmbasid tähelepanu õigetele asjadele. 

Tubli Queeni kasutaja: seriaal Good Omens
Kohe hästi mitu laulu, üks üürgamas paremas kohas kui teine. 

Ja meeldetuletuseks ajast, mil see laul pisut muudetud kujul kummitas, saagu siia üks "Verona".



Hilisem lisandus: läksid enne meelest ära, aga et ma neid ei unustaks, siis ka 

Egert Milder - Georgia on my mind 


Severija - Zu Asche, zu Staub seriaalist Babylon Berlin



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »