Panin siia küll eestikeelse "Mansfield Parki" kaanepildi (kaanetüdruk on muide Jane Austen ise), aga suurema osa raamatust kuulasin tegelikult hoopis ingliskeelse audioraamatu vahendusel.
Austeni kaunis ja keeruline (ja 200 aastat vana) inglise keel pakkus kuulajale väljakutset küll. Vahetevahel võtsin ikka peale peatüki ärakuulamist eestikeelse raamatu kätte ja lehitsesin vastava koha läbi.
Sisu mõttes polnud midagi üllatavat. Oli kangelanna - mõistuse ja südamega neiu, kes algul iseend ehk piisavalt hinnata ei osanud, oli meesterahvas, keda kangelanna pikka aega vaid heaks sõbraks pidas, ja terve hulk muid karaktereid neurootilisest pereemast kavala playboyni. Õnnelik lõpp otseloomulikult ka.
Nagu juba öeldud, siis keel oli väga kaunis, ütlused väga nõtked. Väärtus omaette, ma ütlen. Siin näiteks tsitaat peategelaselt, kui ta vaatas ühel õhtul aknast välja:
Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused seda ilu kirjeldada. See pilt leevendab kõik mured, vaimustab iga südant. Kui ma niisugusel õhtul välja vaatan, siis on tunne, nagu poleks maailmas enam mingeid muresid ega tigedust - ja neid oleks kindlasti vähem, kui inimesed pööraksid rohkem tähelepanu looduse ülevusele ja tegeleksid vähem iseendaga, vaadates hoopis niisugust looduspilti.
Kommentaarid