Otse põhisisu juurde

Raamatud 2019 - lugemisbingo

Nägin kusagil raamatubingot ja mõtlesin aasta alguses, et teeks ka. Kuna traditsiooniline 5x5 bingoruudustik tundus liiga lihtne, tegin 6x6. 

Algul läks ruutude mahakriipsutamine ludinal, sain põhimõtteliselt iga loetud raamatuga mõne ruudu täidetud. Aasta teises pooles oli juba märksa raskem, kümmekond loetut ei sobinud ühtegi tabeli kategooriatesse ja detsembris pidin ühe raamatu spetsiaalselt selleks läbi lugema, et bingomängus üks reakenegi täis saada. (Algul olin kindel, et saan täis nii ühe horisontaal- kui vertikaalrea.)

Vaat siin ongi minu bingoruudustik. Rohelised nö mahakriipsutatud väljad. Ühtlasi saab imetleda minu suurepäraseid oskusi Power Pointi kasutada. 

Peale vajutades läheb suuremaks.

Täitunud reas pole ühtegi raamatut, mida lugeda soovitaksin. 
  • "Elisabeth"läheb oma Freudi teooriatega haigemaks kui mulle meeldiks ja on väidetes liiga kategooriline. 
  • "The Aftermath" on suht ok, aga potentsiaali oleks olla palju parem.
  • Ole Lund Kirkegaardi "Albert" on Kummi-Tarzaniga võrreldes lati alt läbi.
  • Manga pole minu stiil. 
  • "Ilmamaa inglid" pole halb raamat, aga suht masekas. 
  • "Pariisi talve" tugevaim külg on eelmise sajandi alguse Pariisi kirjeldamine. Sisu mõttes... noh, ma ei soovita, lihtsakoeline veits.
Kui muudest läbikriipsutatutest midagi soovitada, siis näiteks Anne Swärdi "Vera" oli sihuke, mille puhul mõtlesin, et loen natuke algusest, aga siis ei suutnud lugemist ära lõpetada (seda juhtub harva tänapäeval). Lõpu poole vajus küll veits ära. 

Ja siis "Lewis Carrolli lugemine keelatud". Lasteraamat. Vaimukas sisu ja lahedad illustratsioonid. Isegi kui lugeda ei viitsi, on piltide pärast lahe lehitseda.

Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" ka. See on sedasorti raamat, millesarnased peavad alati olemas olema. Tundub, et see ongi - esmakordselt ilmus 1854 ja 2019 alguses ei mõjunud ka stiili mõttes ülivanamoeliselt.

Tegin 2020. aastaks ka bingo. Et oleks ikka raske, siis jälle 6x6 ruudustik. Ühe ruudu sain juba roheliseks teha.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »